Kui Tenerifele rannikut mööda ring peale teha, võib jääda mulje, et siin on iga ruutmeeter juba ammu hotellide, apartemendide või golfiväljakute alla pandud. Tegelikult leidub veel kohti, kus inimesed on aastakümneid proovinud elada nii, nagu kogu seda hotellindust, elektriarveid ja ehituslubasid poleks kunagi leiutatud.
Üks kuulsamaid neist on La Caleta kõrval asuv Diego Hernándeze ja Los Morterose rannariba. Seda on nimetatud küll hipikülaks, kommuuniks, tihti lihtsalt koopakülaks. Ka meie jäägripealik Jaak alustas oma tinerfeño karjääri just seal kõrval asuva lahesopi El Puertito kohal asuvas koopas ning seal kükitades ja miljonivaadet jõllitades tärkas tal idee ehitada üks tünn ja sinna kolida. Iseenesest polevat koopaelul häda olnud suurt midagi (Jaagul oli seal naabreid, kelle koobastel olid aknad ees ja uks käis lukku), aga vaat vett tuli kaugelt tassida, sellega seonduvalt oli pesemine komplitseeritud ja ihu kergendamiseks palja tagumikuga vaksapikkuste okastega mõrtsukkaktuste vahele kükitamine pole ka midagi sellist, millest üks mees oma eluõhtul unistada võiks. Tünni Jaak niisiis ka valmis ehitas ja parkis selle Las Galletase parkla serva, kust kraanini, WC-ni ja sadamahoone duššideni oli mõnisada meetrit. Elas nagu miška, võõrustas aeg-ajalt külalisigi ja pajatas, kuidas maailmas asjad tegelikult käivad. Peamiselt kurtidele kõrvadele küll, aga eks sellega on küünikud arvestada osanud juba Diogenese aegadest saati.
Muide, Galletase kohalikud ristisid Jaagu laksust Don Barriliks ehk Don Tünniks. Pange tähele – mitte lihtlabane senjoor ehk härra, vaid Don. Erinevalt eestlastest on Hispaanias oma aadel ja nende tunnetus tiitlite jagamisel on kahtlemata mõnevõrra rafineeritum.
Puhka rahus, Don Barril.
jäägripealik jaak, tema koobas ja tünn
Raske on täpselt öelda, millal esimesed hipid Tenerifele kolisid. 2008 aastal igatahes väisas Palm Maris asuvat nn. inglaste baari regulaarselt üks suht vängelt lõhnav, aga muidu päris puhas ja arvata kuuekümnendates aastates onkel, kelle kohta vanemad olijad rääkisid, et ta on Tenerifel kodutuna elanud juba üle kahekümne aasta. Ta olla pikalt elanud just seal La Caleta kommuunis, aga ühel hetkel läinud seal tema maitse jaoks liiga rahvarohkeks ning ta kolis Palm Mari ja Las Galletase vahelisele kõnnumaale, kus sai rahulikult omaette olla.
Üks tuntumaid Caleta koobasküla asukaid Papito (tema on siin all pildil) väitis ajakirjanikule 2017. aastal, et on rannas elanud 35 aastat. Nii võib üsna julgelt arvata, et see kirev seltskond hakkas Tenerifele kogunema hiljemalt 1980. aastatel.
Need külad pole muidugi külad tavalises mõttes. Tänavate asemel on rajad ja vallamaja aset täidab lõkkeplats. On koopaid, kaljude najale ehitatud onne, telke, euroalustest maju, rohmakaid ja kuivalt ehk ilma seguta laotud kivimüüre, koormakatteid ja kõike muud, millest vähegi saab ehitada paar seina ja katuse. Residentideks tänavamuusikuid, vagabunde, elu hammasrataste vahele jäänuid, aga ka lastega peresid ehk neid, kes on lihtsalt otsustanud tavalisest elust välja astuda, sest maailm on ju hulluks läinud ja juba ammu. Eestlased on muidugi sauna ka ehitanud, kerisega ja nagu käib. Mul ei ole täpseid andmeid, aga hinnanguliselt on neid meie kaasmaalasi kümmekond, kes on valinud off-grid eluviisi Tenerifel.
Aeg-ajalt (see juhtub reeglina enne munitsipaalvalimisi) aktiveeruvad kohalikud võimud ja lubavad korra majja lüüa. Alati algab kõik nutust ja halast kohalikus meedias, sellele järgneb olukorra kaardistamine ja varem või hiljem tuleb buldooser. 2016. aastal luges Guardia Civil Diego Hernándeze ja Los Morterose ümbruses kokku 62 inimest ja 85 ebaseaduslikku rajatist. Järgmisel aastal räägiti kogu rannikul juba enam kui 150 onnist, koopast või muust elupaigast.
Asunduste likvideerimisel on ettekäändeks valdavalt looduskaitse, sest telkimine ja ajutiste ehitiste rajamine on ju keelatud. Lisaks prügi, lõkked, uued rajad ja järjest kasvav inimkoormus. Keskkonnakaitsjad, kes võiksid esmapilgul ju hipidega ühte paati sobida, on ilmselt just seepärast võimudega ühes paadis. Niisiis umbes iga nelja aasta tagant lükatakse kõik siledaks ja siis hakkab kogu tsükkel jälle otsast peale. Järgmised valimised on 2027 kevadel ja kopamehed ning buldooseriomanikud valavad juba paaki kütust.
Ilmselt vanim Tenerifel järjepidevalt tegutsenud kommuun asub Los Silose lähedal, mille kohal asuv vana Cuevas Negrase põllumajandusküla jäi 20. sajandil peaaegu tühjaks ja hipid kolisid sisse. Aeg-ajalt peletatakse nad sealt minema ja siis nad on ajutiselt kusagil mujal, aga kui tolm langeb, kolivad riburadapidi tagasi.
Ja nagu Tenerifel ikka – kui üks pilpaküla kaob, ilmub kusagile teine. Pole märkigi, et nende koguarv väheneks, vastupidi – viimastel aastatel on metsikuid asustusi tekkinud ka Granadilla rannikule, La Mareta, La Tejita ja Barranco de Balose ümbrusse, kus leidub juba ka päikesepaneele, veemahuteid, kööke ja jurakaid helisüsteeme, sest öösiti korraldatakse seal reive.
Muist pilte on Karmenilt, aitäh.