Kui Tenerifele rannikut mööda ring peale teha, võib jääda mulje, et siin on iga ruutmeeter juba ammu hotelli, apartemendi või golfiväljaku alla pandud. Tegelikult leidub veel kohti, kus inimesed on aastakümneid proovinud elada nii, nagu kogu seda hotellindust, elektriarveid ja ehituslubasid poleks kunagi leiutatud.
Kõige kuulsam neist on La Caleta kõrval asuv Diego Hernándeze ja Los Morterose rannariba. Seda on nimetatud hipikülaks, kommuuniks ja koopakülaks. Keegi ei oska täpselt öelda, millal esimesed hipid sinna kolisid. 2008 aastal igatahes väisas Palm Mari inglaste baari regulaarselt üks suht vängelt lõhnav, aga muidu päris puhas ja arvata kuuekümnendates aastates onkel, kelle kohta vanemad olijad rääkisid, et ta on Tenerifel kodutuna elanud juba üle kahekümne aasta. Üks tuntumaid Caleta koobasküla asukaid Papito (tema on siin all pildil) väitis kohalikus lehes 2017. aastal, et oli rannas elanud 35 aastat. Nii võib üsna julgelt arvata, et see seltskond hakkas Tenerifele kogunema hiljemalt 1980. aastatel.
Need külad pole muidugi külad tavalises mõttes. Tänavate asemel on rajad ja vallamaja aset täidab lõkkeplats. On koopaid, kaljude vastu ehitatud onne, telke, euroaluseid, kive, koormakatteid ja kõike muud, millest vähegi saab ehitada paar seina ja katuse. Residentideks tänavamuusikuid, vagabunde, elu hammasrataste vahele jäänuid, aga ka lastega peresid ja neid, kes olid lihtsalt otsustanud tavalisest elust välja astuda, sest maailm on ju hulluks läinud ja juba ammu.
Aeg-ajalt (see juhtub reeglina enne valimisi) aktiveeruvad kohalikud võimud ja lubavad korra majja lüüa. Alati algab kõik nutust ja halast, sellele järgneb olukorra kaardistamine ja varem või hiljem tuleb buldooser. 2016. aastal luges Guardia Civil Diego Hernándeze ja Los Morterose ümbruses kokku 62 inimest ja 85 ebaseaduslikku rajatist. Järgmisel aastal räägiti kogu rannikul juba enam kui 150 onnist, koopast või muust elupaigast. Asunduste likvideerimisel on ettekäändeks valdavalt looduskaitse, sest telkimine ja ajutiste ehitiste rajamine on ju keelatud. Lisaks prügi, lõkked, uued rajad ja järjest kasvav inimkoormus. Keskkonnakaitsjad, kes võiksid esmapilgul hipidega ühte paati sobida, on võimudega ühes paadis ja umbes iga viie aasta tagant lükatakse kõik siledaks ja siis hakkab kogu tsükkel jälle otsast peale.
Ilmselt vanim järjepidevalt tegutsenud kommuun asub Los Silose lähedal, mille kohal asuv vana Cuevas Negrase põllumajandusküla jäi 20. sajandil peaaegu tühjaks ja hipid kolisid sisse. Aeg-ajalt peletatakse nad sealt minema ja siis nad on ajutiselt kusagil mujal, aga kui tolm langeb, kolivad tagasi.
Ja nagu Tenerifel ikka – kui üks pilpaküla kaob, ilmub kusagile teine. Pole märkigi, et nende koguarv väheneks, vastupidi – viimastel aastatel on metsikuid asustusi tekkinud ka Granadilla rannikule, La Mareta, La Tejita ja Barranco de Balose ümbrusse, kus leidub juba ka päikesepaneele, veemahuteid, kööke ja suuri helisüsteeme, sest öösiti korraldatakse seal reive.
