FUERTEVENTURA

Sisukord

Lühitutvustus
Ajalugu ja trivia
Kuidas kohale saab
Transport saarel
10 peamist vaatamisväärsust
Soovitused erinevale turistitüübile
Hooajalisus ja ilm lühidalt
5 vähemteatud kohta või kogemust
Kiirplaan 1–3 päevaks

1) Lühitutvustus

Fuerteventura on Kanaari saartest üks suurimaid (u 1660 km²) ja kõige “rannalikum” – siin on kümneid kilomeetreid liivarandu ja laiu rannikualasid. Maastik on kuiv ja lainjas, keskel madal mäeahelik, ümberringi pikad rannad.

Saar on tuntud tugeva tuule poolest, mis teeb sellest ühe Euroopa parima lohesurfi ja purjelaua sihtkoha. Peamised piirkonnad on Corralejo põhjas, Caleta de Fuste ja Puerto del Rosario idas ning Costa Calma ja Morro Jable lõunas.

Kliima on kuiv ja soe aastaringselt.

Kasulikud lingid

↑ Tagasi sisukorda

2) Ajalugu ja trivia

Fuerteventura on Kanaari saartest üks vanimaid ja teistsuguse rütmiga kui rohelisemad naabrid – seda on kujundanud nii kuiv kliima, iidsed rändeteed kui ka üsna hiline massiturismi tulek.

Esimesed jäljed ja iidsed asukad

Geoloogid peavad Fuerteventurat kogu Kanaari saarestiku vanimaks saareks (rebimine käib Lanzarotega), mille vulkaaniline alus tekkis umbes 20 miljonit aastat tagasi. Inimasustus jõudis siia tõenäoliselt esimese aastatuhande eKr paiku Põhja‑Aafrikast, eriti berberi‑magrebi aladelt, ning nendest said saare esmaasukad. Nagu teistelgi Kanaari saartel, liigitavad ajaloolased neid laiemalt guantšide hulka, kuid Fuerteventural tunti neid oma nimega – majod.

Majod elasid lihtsas, kuid selgelt struktureeritud ühiskonnas, kus olid näha seisuslikud erinevused, usukombed ja isegi surnute mumifitseerimine. Nad viljelesid peamiselt karjakasvatusele toetuvat põllumajandust, täiendades toidulauda metsikult kasvava odra, ubade, kalade ja rannakarpidega. Elati koobastes või lihtsates kivionnikestes, kus igapäevalist elu mõjutas nii napp magevesi kui ka saare tugev tuul.

Kaks kuningriiki ja Euroopa pilgud

Antiikmaailmas tunti Fuerteventurat muu hulgas nime all Planaria, mis viitas saare suhtelisele lamedusele võrreldes naabritega. Aja jooksul kujunesid saarel kaks peamist piirkonda: põhjas Maxorata ja lõunas Jandía, mida lahutas müür La Paredi maakitsusel; sellest tuleneb ka saare varasem nimi Erbania. Neid alasid valitsesid majo kuningad Guize ja Ayoze, kes olid vallutuse ajaks saare poliitilise elu keskmes.

Kanaari saared tervikuna ei olnud Euroopa jaoks ju päris tundmatu maa – neid teadsid ja külastasid aeg‑ajalt foiniiklased, roomlased, kartagolased ja hiljem portugallased. Keskaja lõpuks, umbes 14. sajandil, hakkasid Hispaania ja Portugali meresõitjad saari sihipärasemalt uurima, nähes neis nii strateegilist peatuspaika kui ka võimalust laiendada oma mõju Atlandi ookeanil.

Hispaania vallutused ja Béthencourti roll, Betancuira rajamine

aastal jõudsid Prantsuse‑Normandia päritolu Jean de Béthencourt ja Gadifer de La Salle Fuerteventurale ning asutasid saare läänerannikule Betancuria – esimese püsiasula ja hilisema pealinna. Vallutus ei kulgenud päris probleemideta, kuid juba 1405. aastaks oli Fuerteventura sisuliselt allutatud, kui kuningad Guize ja Ayoze otsustasid tehnoloogiliselt ülekaaluka vastase ees alistuda ning said vastutasuks teatud vara‑ ja päritlusõigused.

Pärast anastamist kujunes Fuerteventurast Kastilia kroonile alluv läänimaa, mis 1476. aastast oli ametlikult mõisavalduse staatuses ja läks erinevate aadlisuguvõsade kontrolli alla. Betancuria tõusis algul kogu Kanaari saarestiku, hiljem Fuerteventura keskseks halduskeskuseks ning sinna rajatud San Buenaventura klooster 1423. aastal kinnistas kiriku ja krooni mõju saarel. Samal ajal seisid kohalikud vastakuti piraatide rünnakutega Põhja‑Aafrikast, mis röövisid elanikke orjusse ja süvendasid saare haavatavust.

Pikk vaesuse ja väljarände ajastu

Järgnevatel sajanditel jäi Fuerteventura elu ringlema karjakasvatuse, lihtsa põllumajanduse ja meresõidu ümber, kus peamisteks tuluallikateks olid kitsekasvatus, juust, teravili ja hiljem tomatikasvatus. Kuiv kliima, korduvad põuad ja piiratud ressursid tegid igapäevaelu raskeks ning rahvastiku arv püsis pigem väike; 15. sajandi keskpaiga loendus annab umbes 1200 elanikku. Samal ajal seostasid paljud saarlased oma võimalusi rohkem ookeani kui maa endaga, liikudes kalapüügi ja kaubanduse kaudu teistele Kanaari saartele või Aafrika rannikule.

sajandil hakkasid kujunema saare uued keskused – näiteks Puerto Cabras (tänane Puerto del Rosario) ja Gran Tarajal, millest viimane kujunes peamiseks tomatite ekspordi sadamaks. Betancuria roll vähenes ning 1830. aastatel liikus pealinna staatus Puerto del Rosariosse, mis sobis paremini uueks haldus‑ ja kaubandussõlmeks. Napp tööstus, vähesed loodusvarad ja saare eraldatus tähendasid, et 19. ja 20. sajandi alguses oli Fuerteventura pigem ääremaa, kust mindi paremate võimaluste otsingul välja. Nagu kõik Kanaari saared, kui aus olla.

Kaasaeg: lennujaam, turism ja uued väljakutsed

Alles 20. sajandi keskpaigaks tekkis Fuerteventurale püsiv lennuühendus; 1940. aastatel tegutses esimene lennuväli Puerto del Rosario lähedal ning 1960. aastatel rajati El Matorrali lennujaam, mis avas ukse regulaarsetele rahvusvahelistele lendudele. Samal ajal arenesid edasi tomati‑ ja kalandusmajandus, kuid järk‑järgult hakkas esile kerkima uus lüpsilehm – turism. Esimene hotell valmis 1965. aastal ning koos lennujaama valmimisega asetus Fuerteventura Euroopa puhkusekaartidele eelkõige päikesekindla, tuulise ja imeliste randadega sihtkohana.

Sajandi lõpu poole muutus turism saare majanduse juhtivaks sektoriks ning rahvast tuli juurde tähelepanuväärsel määral. Kuigi turismitaristu on tänaseks hästi välja arenenud, on saar hoidnud end mõnevõrra tagasi liigsest ülearendusest võrreldes kasvõi Tenerifega – maastikus domineerib jätkuvalt avarad, poolkõrbelised laava‑ ja liivamaastikud ning pikad, vähese hoonestusega rannalõigud. Samas toob geograafiline lähedus Lääne‑Aafrika rannikuga kaasa ka kaasaegseid sotsiaalseid ja humanitaarküsimusi, kuna saar asub ühe rändeteena Euroopa suunas.

Tänapäeva Fuerteventura identiteet kujunebki nende ajalooliste kihtide ühisest mõjust: berberi juurtega majod ja kahe kuningriigi aeg, Betancuria ja Hispaania vallutuse pärand, pikk vaesuse ja väljarände periood ning nüüdne turismi ja spordi (eriti tuule‑ ja lainespordi) keskne roll. See taust annab saarele erilise iseloomu – rahuliku ja veidi metsiku.