Sisukord
1) Lühitutvustus
Fuerteventura on Kanaari saartest üks suurimaid (u 1660 km²) ja kõige “rannalikum” – siin on kümneid kilomeetreid liivarandu ja laiu rannikualasid. Maastik on kuiv ja lainjas, keskel madal mäeahelik, ümberringi pikad rannad.
Saar on tuntud tugeva tuule poolest, mis teeb sellest ühe Euroopa parima lohesurfi ja purjelaua sihtkoha. Peamised piirkonnad on Corralejo põhjas, Caleta de Fuste ja Puerto del Rosario idas ning Costa Calma ja Morro Jable lõunas.
Kliima on kuiv ja soe aastaringselt.
Kasulikud lingid
2) Ajalugu ja trivia
Fuerteventura on Kanaari saartest üks vanimaid ja teistsuguse rütmiga kui rohelisemad naabrid – seda on kujundanud nii kuiv kliima, iidsed rändeteed kui ka üsna hiline massiturismi tulek.
Geoloogid peavad Fuerteventurat kogu Kanaari saarestiku vanimaks saareks (rebimine käib Lanzarotega), mille vulkaaniline alus tekkis umbes 20 miljonit aastat tagasi. Inimasustus jõudis siia tõenäoliselt esimese aastatuhande eKr paiku Põhja‑Aafrikast, eriti berberi‑magrebi aladelt, ning nendest said saare esmaasukad. Nagu teistelgi Kanaari saartel, liigitavad ajaloolased neid laiemalt guantšide hulka, kuid Fuerteventural tunti neid oma nimega – majod.
Majod elasid lihtsas, kuid selgelt struktureeritud ühiskonnas, kus olid näha seisuslikud erinevused, usukombed ja isegi surnute mumifitseerimine. Nad viljelesid peamiselt karjakasvatusele toetuvat põllumajandust, täiendades toidulauda metsikult kasvava odra, ubade, kalade ja rannakarpidega. Elati koobastes või lihtsates kivionnikestes, kus igapäevalist elu mõjutas nii napp magevesi kui ka saare tugev tuul.
Antiikmaailmas tunti Fuerteventurat muu hulgas nime all Planaria, mis viitas saare suhtelisele lamedusele võrreldes naabritega. Aja jooksul kujunesid saarel kaks peamist piirkonda: põhjas Maxorata ja lõunas Jandía, mida lahutas müür La Paredi maakitsusel; sellest tuleneb ka saare varasem nimi Erbania. Neid alasid valitsesid majo kuningad Guize ja Ayoze, kes olid vallutuse ajaks saare poliitilise elu keskmes.
Kanaari saared tervikuna ei olnud Euroopa jaoks ju päris tundmatu maa – neid teadsid ja külastasid aeg‑ajalt foiniiklased, roomlased, kartagolased ja hiljem portugallased. Keskaja lõpuks, umbes 14. sajandil, hakkasid Hispaania ja Portugali meresõitjad saari sihipärasemalt uurima, nähes neis nii strateegilist peatuspaika kui ka võimalust laiendada oma mõju Atlandi ookeanil.
aastal jõudsid Prantsuse‑Normandia päritolu Jean de Béthencourt ja Gadifer de La Salle Fuerteventurale ning asutasid saare läänerannikule Betancuria – esimese püsiasula ja hilisema pealinna. Vallutus ei kulgenud päris probleemideta, kuid juba 1405. aastaks oli Fuerteventura sisuliselt allutatud, kui kuningad Guize ja Ayoze otsustasid tehnoloogiliselt ülekaaluka vastase ees alistuda ning said vastutasuks teatud vara‑ ja päritlusõigused.
Pärast anastamist kujunes Fuerteventurast Kastilia kroonile alluv läänimaa, mis 1476. aastast oli ametlikult mõisavalduse staatuses ja läks erinevate aadlisuguvõsade kontrolli alla. Betancuria tõusis algul kogu Kanaari saarestiku, hiljem Fuerteventura keskseks halduskeskuseks ning sinna rajatud San Buenaventura klooster 1423. aastal kinnistas kiriku ja krooni mõju saarel. Samal ajal seisid kohalikud vastakuti piraatide rünnakutega Põhja‑Aafrikast, mis röövisid elanikke orjusse ja süvendasid saare haavatavust.
Järgnevatel sajanditel jäi Fuerteventura elu ringlema karjakasvatuse, lihtsa põllumajanduse ja meresõidu ümber, kus peamisteks tuluallikateks olid kitsekasvatus, juust, teravili ja hiljem tomatikasvatus. Kuiv kliima, korduvad põuad ja piiratud ressursid tegid igapäevaelu raskeks ning rahvastiku arv püsis pigem väike; 15. sajandi keskpaiga loendus annab umbes 1200 elanikku. Samal ajal seostasid paljud saarlased oma võimalusi rohkem ookeani kui maa endaga, liikudes kalapüügi ja kaubanduse kaudu teistele Kanaari saartele või Aafrika rannikule.
sajandil hakkasid kujunema saare uued keskused – näiteks Puerto Cabras (tänane Puerto del Rosario) ja Gran Tarajal, millest viimane kujunes peamiseks tomatite ekspordi sadamaks. Betancuria roll vähenes ning 1830. aastatel liikus pealinna staatus Puerto del Rosariosse, mis sobis paremini uueks haldus‑ ja kaubandussõlmeks. Napp tööstus, vähesed loodusvarad ja saare eraldatus tähendasid, et 19. ja 20. sajandi alguses oli Fuerteventura pigem ääremaa, kust mindi paremate võimaluste otsingul välja. Nagu kõik Kanaari saared, kui aus olla.
Alles 20. sajandi keskpaigaks tekkis Fuerteventurale püsiv lennuühendus; 1940. aastatel tegutses esimene lennuväli Puerto del Rosario lähedal ning 1960. aastatel rajati El Matorrali lennujaam, mis avas ukse regulaarsetele rahvusvahelistele lendudele. Samal ajal arenesid edasi tomati‑ ja kalandusmajandus, kuid järk‑järgult hakkas esile kerkima uus lüpsilehm – turism. Esimene hotell valmis 1965. aastal ning koos lennujaama valmimisega asetus Fuerteventura Euroopa puhkusekaartidele eelkõige päikesekindla, tuulise ja imeliste randadega sihtkohana.
Sajandi lõpu poole muutus turism saare majanduse juhtivaks sektoriks ning rahvast tuli juurde tähelepanuväärsel määral. Kuigi turismitaristu on tänaseks hästi välja arenenud, on saar hoidnud end mõnevõrra tagasi liigsest ülearendusest võrreldes kasvõi Tenerifega – maastikus domineerib jätkuvalt avarad, poolkõrbelised laava‑ ja liivamaastikud ning pikad, vähese hoonestusega rannalõigud. Samas toob geograafiline lähedus Lääne‑Aafrika rannikuga kaasa ka kaasaegseid sotsiaalseid ja humanitaarküsimusi, kuna saar asub ühe rändeteena Euroopa suunas.
Tänapäeva Fuerteventura identiteet kujunebki nende ajalooliste kihtide ühisest mõjust: berberi juurtega majod ja kahe kuningriigi aeg, Betancuria ja Hispaania vallutuse pärand, pikk vaesuse ja väljarände periood ning nüüdne turismi ja spordi (eriti tuule‑ ja lainespordi) keskne roll. See taust annab saarele erilise iseloomu – rahuliku ja veidi metsiku.
3) Kuidas kohale saab
Fuerteventurale saab nii lennukiga kui praamiga.
Lennukiga
Praamiga
4) Transport saarel
Saar on pikk (üle 100 km), seega transport vajab planeerimist.
Bussid (Tiadhe)
Autorent
Kõige paindlikum viis saart avastada, eriti Cofete ja lääneranniku jaoks.
Taksod
Saadaval suuremates kuurortides ja lennujaamas.
5) 10 peamist vaatamisväärsust
Lisaks Lobosele on Fuerteventura põhjaosa üheks suurimaks tõmbenumbriks Corralejo linnast lõuna poole jääv Corralejo looduspark (Dunas de Corralejo), mis pakub tõelist kõrbekogemust ja on Kanaari saarte suurim liivaluidete ala. Ligi 2600 hektaril laiuv, 10 kilomeetri pikkune ja kohati 2,5 kilomeetri laiune luideteväli paikneb otse ookeani ääres ning moodustab lummava kontrasti helesinise veega. See 1982. aastal looduskaitsealaks kuulutatud piirkond peidab valgete luidete all iidseid vulkaanilisi pinnaseid ning üllatuslikult ei koosne rannaliiv mitte Saharast puhunud tolmust, vaid tuhandete aastate jooksul peeneks uhutud merikarpide jääkidest.
Corralejo luited kulgevad paralleelselt Grandes Playas rannaribaga, kus asuvad kilomeetrite pikkused valge liivaga ja türkiissinise veega rannad. Neist tuntumad, nagu Flag Beach ja El Medano, on suurepärased paigad surfamiseks ning lohesurfiks, samas kui rahulikumad rannalõigud kutsuvad lihtsalt päikest ja kristallselget vett nautima. Düünides jalutamine ning pidevalt tuule mõjul muutuva maastiku jälgimine teevad sellest kohast fotograafide ja loodusenautlejate lemmiku – see on maagiline “väike kõrb”, mida Fuerteventural puhates kindlasti külastada.
Lobose saar (Isla de Lobos) on tõeline looduslik paradiis, mis asub vaid 15–20-minutilise praamisõidu kaugusel Fuerteventura põhjaosas asuvast Corralejo sadamast. See pisike asustamata saar on looduskaitseala, mis pakub külastajatele puutumata vulkaanilisi maastikke, helesinise ja rahuliku veega Playa de la Concha randa ning imelist El Puertito kaluriküla oma väikeste majakeste ja paadisildadega. Aktiivsema puhkuse otsijad saavad ette võtta matka saare kõrgeimasse tippu, Montaña de la Caldera vulkaanikraatri (127 m) juurde, kust avanevad lummavad vaated nii Fuerteventurale kui ka naabersaarele Lanzarotele, või jalutada teises saare otsas asuva Punta Martiño majakani.
Kuna Lobose saare habrast ökosüsteemi soovitakse hoida, on saare külastajate arv rangelt piiratud – korraga tohib saarel viibida vaid 200 inimest. Seetõttu on saarele minekuks kohustuslik eelnevalt taotleda tasuta külastusluba (Lobos Pass), mis annab õiguse saarel viibida kuni 4 tundi. Luba on võimalik taotleda maksimaalselt 5 päeva enne planeeritud külastust ning valida tuleb kas hommikune (10:00–14:00) või pärastlõunane (14:00–18:00) ajavahemik.
Ametlik link külastusloa (Lobos Pass) taotlemiseks:
https://lobospass.com/
(Paljud Corralejost väljuvad laevafirmad ja ekskursioonide korraldajad pakuvad pileti ostmisel külastusloa taotlemist ka enda poolt, seega tasub külastajatel soovitada oma praamifirmalt enne üle küsida, kas luba on piletihinna sees või tuleb see neil iseseisvalt ülaltoodud lehelt vormistada.)
6) Soovitused erinevale turistitüübile
7) Hooajalisus ja ilm lühidalt
Talvel 18–22 °C, suvel 24–29 °C.
Väga tuuline, eriti kevadel ja suvel.
Vähe sademeid.
Sobib aastaringseks rannapuhkuseks.
8) 5 vähemteatud kohta või kogemust
9) Kiirplaan 1–3 päevaks
1 päev
2 päeva
3 päeva
