AINULT KOMPASSIST: TWIN TICKETIGA AHVIPARKI TASUTA! |
LA GOMERA €99 |
PURJETAMA €45 |
VAALAVAATLUS al. €33 |
TÕENÄOLISELT MUGAVAIM VEEBIPOOD TENERIFEL
EKSKURSIOONIGA LA PALMALE – KLIKI SIIA
Sisukord
1) Lühitutvustus
La Palma on Kanaari saartest üks rohelisemaid ja mägisemaid, hüüdnimega “La Isla Bonita”. Saare pindala on veidi üle 700 km² ning kõrgeim punkt Roque de los Muchachos ulatub umbes 2426 meetrini. Saare keskosa kujundab hiiglaslik Caldera de Taburiente ning lõunaosas kulgeb vulkaaniline seljandik Cumbre Vieja.
La Palma on alates 2002. aastast UNESCO biosfääri kaitseala. Saar on tuntud oma loodusliku mitmekesisuse, rahuliku tempo ning erakordselt hea tähistaeva poolest.
Kasulikud lingid
2) Ajalugu ja trivia
La Palma on vulkaaniline saar, mille põhjaosas domineerib Caldera de Taburiente ning lõunaosas Cumbre Vieja vulkaaniline harjand. Enne hispaanlaste saabumist elasid siin benahoarid.
La Palma saare esimesed teadaolevad elanikud olid benahoared (hispaania allikates sageli benahoaritas). Nimi tuleneb sõnast Benahoare, millega nad nimetasid kogu saart. Kui hispaanlased 15. sajandil Kanaari saari vallutama hakkasid, hakkasid nad sama sõna kasutama ka saare rahva kohta.
Benahoared kuulusid Kanaari saarte põlisrahvaste hulka, keda üldnimetusena tuntakse guantšidena. Tegemist oli Põhja-Aafrikast pärit berberi päritolu rahvaga, kes oli saartele jõudnud juba palju sajandeid enne eurooplaste saabumist. Kuigi kultuuriline taust oli sarnane kõigil Kanaari saartel, kujunes igal saarel välja oma eripärane ühiskond ja nimetus. La Palma puhul oli selleks just benahoarede kogukond.
Enne hispaanlaste vallutust ei olnud La Palma ühtne riik. Saar oli jagatud mitmeks väiksemaks territooriumiks, mida valitsesid kohalikud pealikud. Hispaania kroonikad räägivad umbes tosinast sellisest piirkonnast. Need moodustasid omavahel üsna lõdvalt seotud poliitilise mosaiigi, kus iga piirkond korraldas oma elu iseseisvalt.
Benahoarede eluviis oli kohandatud saare mägise maastikuga. Nad kasvatasid kitsi ja lambaid, kogusid loodusande ning kasutasid elupaikadena sageli koopaid. Nende kultuuris oli oluline roll suulisel traditsioonil, rituaalidel ja loodusjõududega seotud uskumustel. Paljud La Palma mägipiirkondades leiduvad arheoloogilised leiud – kivisse raiutud petroglüüfid, matmispaigad ja elupaigad – pärinevad just sellest ajast.
Hispaania (siis veel Kastiilia) vallutajad jõudis La Palmale 1493. aastal. Pärast seda muutus saare elu kiiresti: suur osa meestest löödi maha või viidi orjusesse, naised ja lapsed assimileeriti sunniviisiliselt.
1954. aastal loodi Caldera de Taburiente rahvuspark. 2002. aastal kuulutati kogu saar UNESCO biosfääri kaitsealaks.
2021. aastal toimus Cumbre Vieja piirkonnas vulkaanipurse (Volcán de Tajogaite), mis meenutas kõigiule et nagu kõik Kanaari saared, on ka La Palma vulkaaniliselt aktiivne saar. Selle geoloogilise jõu mõju saare maastikule märkab iga külastaja juba esimestel kilomeetritel, kuid eriti selgelt avaldub see saare lõunaosas. Just Cumbre Vieja vulkaaniseljandikul – mis oma nimest hoolimata on geoloogiliselt saare noorim piirkond – on koondunud suurem osa La Palma viimaste sajandite vulkaanipursetest.
Kuigi La Palma on Kanaari saarte seas tuntud oma roheluse ja lopsaka looduse poolest, muutub maastik saare lõunatipus märgatavalt teistsuguseks. Siin avaneb külastajale peaaegu poolkõrbeline keskkond, millel on oma eriline ilu. See piirkond kuulub Fuencaliente valda, mis on saare kõige lõunapoolsem omavalitsus (56,4 km²). Ala jääb kahe ajaloolise vulkaani vahele: San Antonio (1677–1678) ja Teneguía (1971). Samal ajal on tegemist kaitstava looduspiirkonnaga – Monumento Natural Volcanes de Teneguía, mille pindala on 857 hektarit. Teneguía nimi tuleneb lähedal asuvatest Roques de Teneguía kaljudest, kus leidub palju vanemaid fonoliitseid kivimoodustisi ning benahoariitide kaljujooniseid.
Lõuna poole sõites märkab külastaja, kuidas maastikku hakkavad üha enam kujundama hiljutiste pursete jäljed: vulkaanikoonused ja mustad lapilliväljad (Kanaari saartel tuntud kui picón, La Palmal ka granzón). Need tumedad laavakillud katavad maapinda ning loovad tugeva kontrasti roheliste kanaari mändidega.
Üks selle piirkonna olulisemaid vulkaane on San Antonio, mille purse algas 1677. aasta novembris ja kestis 66 päeva. Selle pursetega kaasnes saarerahvale suur kaotus: hävis kuulus Fuente Santa ehk „Püha allikas“. See oli termiline allikas, mille vett peeti tervendavaks ning mis tõi La Palmale palju külastajaid ja märkimisväärset tulu. Allika kadumine oli kohalikele suur löök ning põlvkondade jooksul püüti seda legendaarset veesilma uuesti leida. Lõpuks õnnestus see 2004. aastal, kui Fuencaliente omavalitsuse ja Kanaari valitsuse toel tehtud uuringud tõid kadunud allika taas päevavalgele. Analüüs näitas, et vee jahtumisel ja gaaside eraldumisel tekivad peened mineraalmudad, mida saab kasutada raviprotseduurides.
San Antonio purse toimus tegelikult palju vanema vulkaanikoonuse tipus. See koonus on umbes 3000 aastat vana ning just seda kraatrit näeb külastaja tänapäeval. Pole ime, et selle sees kasvavad isegi männid. Vulkaani lähedale on rajatud ka vulkaanide tõlgenduskeskus, kus saab lihtsal ja harival viisil tutvuda La Palma vulkaanilise ajalooga. Sealt viib lühike rada kraatri servani, mille läbimõõt on umbes 300 meetrit.
San Antonio kõrguselt avaneb vaade Llanos Negrose maastikule, mis langeb järsult mere poole. Musta laava ja tuha vahel torkab silma rohelus – mitte ainult männid, vaid ka viinamarjaistandused. Siin kasvatatakse eelkõige Malvasía aromática viinamarjasorti, mis pärineb Kreeta istikutest ja jõudis La Palma lõunaossa tõenäoliselt juba 16. sajandi alguses. Sellest sordist valmistatud magusad veinid saavutasid 16.–18. sajandil rahvusvahelise kuulsuse. Eriti hinnatud olid need Inglismaal ning sealt jõudsid need ka Briti kolooniatesse Ameerikas. Nende veinide kohta kirjutasid kiitvalt isegi sellised kirjandusklassikud nagu William Shakespeare, Robert Louis Stevenson ja Walter Scott.
Tänapäeval katavad malvaasia viinamarjaväljad endiselt La Palma lõunapoolseid nõlvu. Üle 280 veinitootja kuulub kooperatiivi Bodegas Teneguía, mis tegutseb kaubamärgi Llanovid all. Nende töö ühendab viinamarjakasvatajate visaduse, saare lõunaosa päikeselise kliima ning vulkaanipursete jäetud viljaka pinnase.
San Antonio vulkaani tipust on näha ka La Palma lõunatipu teine kuulus vulkaan – Teneguía. See purskas 26. oktoobrist kuni 18. novembrini 1971 ning oli kuni viimaste aastate sündmusteni saare noorim vulkaan. Moodustunud koonus ulatub 439 meetrini üle merepinna ning on hobuseraua kujuga, avatud lõuna suunas. Kuna purse toimus asustamata piirkonnas ja laava voolas kiiresti merre, ei põhjustanud see inimohvreid ega suurt varalist kahju. Tänapäeval saab külastaja jalutada selle ümbruses ja kogeda maastikku, mis mõnikord meenutab lausa teist planeeti. Looduskaitse tõttu ei ole siiski lubatud Teneguía tippu ronida ega selle nõlvadel liikuda.
Teneguía ümbruse taimestik on kohastunud kuivade ja karmide tingimustega. Siin kasvavad näiteks vinagrera (Rumex lunaria), verode (Kleinia neriifolia) ja salado blanco (Schyzogine sericea). Mõnes kohas leidub ka haruldasemaid taimi, näiteks Sonchus hierrensis ja Cheirolophus junonianus, mis on La Palma endeemne liik ja kasvab ainult Teneguía piirkonnas. Laavakivide pinnal kasvavad ka värvikad samblikud, näiteks hallikas Stereocaulon vesubianum ja heleroheliste harudega Ramalina bourgeana, mis aitavad kaasa uue pinnase tekkimisele.
Teneguía lähedal seisab Fuencaliente vana tuletorn, millel on siiani näha vulkaanipurse ajal sadanud tuha jälgi. Selle kõrval töötab uus tuletorn, mis võttis navigatsioonifunktsiooni üle. Samas piirkonnas asuvad ka Fuencaliente soolaväljad (Salinas de Fuencaliente), mis rajati 1967. aastal. Need on suhteliselt noored, kuid esindavad üht inimkonna vanimat loodusressursi kasutamise viisi – meresoola tootmist.
Lisaks kvaliteetsele soolale ja omanäolisele geomeetriale pakuvad need soolaväljad ka väärtuslikku elupaika paljudele liikidele. Siin elavad näiteks väikesed soolakrevetid Artemia salina ning veetaim Ruppia maritima. Kuigi soolaväljad on inimese loodud, on need saanud Kanaari saarte looduskaitsesüsteemis teadusliku huvi ala staatuse. Samuti peatuvad siin paljud rändlinnud, eriti sügisel ja kevadel. Nende hulgas on näiteks suur-rüdi (Charadrius hiaticula), kolmvarvas-tüll (Calidris alba), soorüdi (Calidris alpina) ja punarüdi (Calidris ferruginea).
La Palma lõunatipp on seega koht, kus kohtuvad vulkaanid, viinamarjad ja meri. See karm, kuid erakordselt kaunis maastik annab aimu, miks La Palmast räägitakse sageli kui La Isla Bonita’st – ilusast saarest.
Trivia
3) Kuidas kohale saab
Lennukiga
Praamiga
4) Transport saarel
Bussid (TILP)
Autorent
Kõige paindlikum viis mägiste piirkondade ja matkaradade avastamiseks.
Taksod
Sobivad ühe suunaga matkade või privaatsete tuuride jaoks.
5) 10 peamist vaatamisväärsust
6) Soovitused erinevale turistitüübile
7) Hooajalisus ja ilm lühidalt
Rannikul talvel 18–22 °C, suvel 24–28 °C.
Mägedes on jahedam, talvel võib esineda lund.
8) 5 vähemteatud kohta või kogemust
9) Kiirplaan 1–3 päevaks
1 päev
2 päeva
3 päeva
