Draakonipuu, Malvasia veinid (eestlased ütlevad Malvaasia) ja maailma suurim hõberist.
Icod de los Vinos on Tenerife vanimaid linnu ning kuulus peamiselt seal kasvava draakonipuu Drago Milenario poolest. Draakonipuu vanuse kohta liigub erinevaid versioone (ma olen kuulnud kuulnud üht reisiesindajat pidulikult kuulutamas puu vanuseks täpipealt 912 aastat, paraku on tõelisus selline, et kuna draakonipuul ei ole aastaringe, ei ole võimalik ka tema vanust kuigi täpselt määratelda, veel vähem siis aastase täpsusega).
Fakt on, et linna rajamise ajal, aastal 1501 oli draakonipuu igatahes juba suur, (siin allpool galeriis on repro XVII saj. gravüürist, kus ta tänasest just liiga palju väiksem ei ole). Teiseks on teada, et see puu kavab väga aeglaselt, seega lepime teadmisega, et tegemist on ühe väga vana puuga, kes on näinud guantše, konkistadoore, inkvisitsiooni jne ja on teie ja teie digitaalsete kaamerate jaoks ootel vanakesele kohase väärikusega. Draakonipuu nimele on kaks seletust - esiteks tema ebaharilik välimus ja teiseks tema mahl, mis on nimelt punane. Legendi kohaselt võrsuvad draakonipuud nende lendavate sisalike mahavoolanud verest ehk siis seal, kus on tapetud draakon. Draakonipuud tunti Euroopas antiikajast saadik - selle "veri" leidis kasutust pitsativaha, värvide ja salvide valmistamisel. Draakonipuu mahlal oli omal ajal kulla hind, kuna seda peeti suurepäraseks ravimiks - verejooksude, haavade ja düsenteeria raviks. Guantšid kasutasid draakonipuu mahla oma surnute balsameerimisel.
Kui olete otsustanud veinipealinnast veini osta, siis minge kindla peale välja ja otsige üles “Museo de Malvasia” nimeline asutus, mile sissepääs on seitsmeharulise puu ehk „küünlajala“ vastas. Ega odav pole Malvaasia veinimuuseumis miskit, aga kaup on ehtne, sest muuseumi peavad Malvasia valmistajad ise.
Vaateplatvormi ääres, millelt draakonipuud tavaliselt imetletakse ja pildistatakse, on San Marcose kirik, mis on ehitatud XVI. sajandil ning mille võlvistiku ning sammaste ehitamisel kasutatud kivid on toodud hoopiski La Gomera saarelt. Kiriku külastamise eest küsitakse paar eurot ja seda sellise õigustusega, et kirikus asub maailma suurim hõbedast rist (2,45 m kõrge ja 48, 3 kg raske). Maailmaimeks ma seda risti just ei nimetaks, aga samas ei olnud mul omal ajal ise turist olles ka sugugi mitte kahju sellest ühest eurost (no kõik oli vanasti odavam), et see rist ja ülikülluslikud kaunistatud altar koos ikonostaasi meenutavate skulptuuridega ära näha. Märkimisväärne on San Marcose kirik veel sellegi poolest, et omal ajal ehitati ta kuue aastaga, aga aastal 2019 lõppes tema ülevärvimine ja -lupjamine, mille peale kulus seitse aastat.
Võimalik on siseneda ka nn. draakonipuu parki, Parque del Drago et sealt puud vaadata, kuid see maksab mitmeid eurosid (viimati 5) ning kuna päris ligi ei pääse puule sealtki, siis eelistavad peaaegu kõik turistid (ja ka kohalikud) tasuta vaateplatvormilt avanevat hoopis ülevaatlikumat vaadet ja seda soovitan ka teile.
Pisut ülesmäge vaateplatvormilt asub väljak, Plaza de La Pila, mille ääres on konkistadooride aegsed majad ning keskel on omapärane taimega pärjatud purskkaev ning kohe selle kõrval kasvab metalltrossidega toestatud seitsmeharuline puu, mille taustal turistid endid meelsasti pildistavad. Väljakult sadakond meetrit ülessepoole jääb veel teinegi ja mitte oluliselt väiksem draakonipuu, mida on korduvalt üritatud öö varjus maha saagida (sic!).
San Marcose kirikust ja vaateplatvormist omakorda allapoole jääb liblikaaed ehk Mariposario del Drago ehk liblikaaed, mis kahjuks viimastel aastatel on muudkui kinni-lahti käinud ja sõnumid tema tulevasest saatusest on vastukäivad. Tegu on (või oli) troopilise kliimaga ehitisega, kus ca 2000 liblikat vabalt ringi lendleb. Väga omapärane elamus on, kui alustassi suurune liblikas teile õlale maandub ja tiivaga põsele pai teeb.