1392-l aastal leidsid kaks ookeani rannal kalastanud guanchi tumedaks tõmbunud naisekuju, kes hoidis last süles. Ilmselt oli tegemist laeva käilakujuga, mis peale laevahukku või tõsisemat õnnetust lahti pääses ning Tenerife rannale triivis. Guanchid kohtlesid kuju suure austusega ning paigaldasid ta ookeani äärsesse koopasse, kuhu nad siis kuju kummardamas käisid. Konkistadooride tulles ei tõtanud need kuju hävitama, seda tõenäoliselt just sellel põhjusel, et keskajal liikus musti ehk tumedaid madonnasid Euroopas hulganisti. Nende tekkimise teooriaid on palju, kuid valdavalt usutakse siiski, et mustad madonnad on algselt olnud kõige tavalisemad Neitsi Maarja kujud või ikoonid Jeesuslapsega, mis lihtsalt aja jooksul küünlatahmaga on kattunud ja seeläbi justkui uue tähenduse saanud. Sellele teooriale vaidlevad aga vastu näiteks gnostikud, kes viitavad Vana Testamendi Ülemlaulu peatükile: "1:5 Ma olen must, kuid nägus, oo Jeruusalemma tütred...." Olgu kuidas on, must madonna ilutses mereäärses koopas kuni aastani 1826, mil torm ta taas vette pühkis ja ära viis. Meri võtab, meri annab... Kanaarid kui kõiges üldiselt ettemääratusele ja kõrgemate jõudude juhtimisele lootev rahvas pidas seda loomulikult erakordselt pahaks endeks ning aastaga valmis meister Fernando Estevezi poolt nikerdatud uus madonna, kes vastupidiselt endisele tagasihoidlikule skulptuurile on rikkalikult kulla ja karraga ehitud ning meenutab Euroopas levinud analooge. Madonna ümber 16. sajandil ehitatud kaljukiriku vahetas välja aastal 1959 valminud Basilica de Nuestra Señora de la Candelaria. Igal aastal on 02.02 ja 15.08 linn piduehtes, neitsi tuuakse päikese kätte, teda kantakse ringi ja külvatakse üle lilledega. Väga ilus ja väga pühalik. Sisse pääseb muide ka vanasse pooleldi kaljukoopast koosnevasse kirikusse ja see on minu arust huvitavamgi.
Kui teil veab, siis on lahti ka uuest basiilikast paarsada meetrit lõuna pool peituv ookeani kaldasse uuristatud vana kirik ja te näete ära veel ühe versiooni Candelaria neitsist, millel kahjuks pole ei esimese ega teise madonnaga kuigivõrd sarnasust. Muide, esimese madonna autentne koopia (tehtud XVI saj.) on lõunarannikul kõigile näha, Adeje linnakeses Santa Ursula kirikus. Ametlikult peaks see madonna esialgne peatuspaik ehk koobas olema avatud küll iga päev 10-17, aga ilmselt on sellel proual, kelle kätte võtmed on usaldatud, tihti targematki teha. 
Kindlasti ei jäta Candelariasse eksinud turistid endid pildistamata väljakuäärsete kujude taustal. Tegu on Tenerifel elanud guantšide üheksat kuningriiki valitsenud kuningate ehk mencey`ga, kes lugupeetud usutoojate poolt vallutussõdades maha löödi või vangi viidi. Pool aastatuhandet hiljem on nad siiski valatud pronksi (praegused kujud seisavad seal aastast 1993 ning vahetasid välja eelmised kivikujud, mis paigaldati sinna aastal 1959), seistes seljaga ookeani ja näoga oma kunagise kodusaare poole, mille tänaste asukate esivanemad nende vähesedki ellujäänud lapsed ja naised orjusesse müüsid. Nende sajandeid koopanurgas hoitud esivanemate muumiatest väetist jahvatasid. Hävitades kõik, millele mõõk peale hakkas, et saaks nende kunagist olemasolugi eitada. Ja nendes pronksistes nägudes ei liigu enam ükski närv.

PÜRAMIIDID JA THOR HEYERDAHL

Güimari enim külastatav vaatamisväärsus on linnast läände jäävad püramiidid, mis esmapilgul meenutavad kogu saarel levinud terrasse. Ilmselt kinnisvara arendajate stipendiaatidest “teadlased” väidavad, et selline tulemus on saavutatud tänu erakordselt osava tagantkäe viskega talupoegadele, kes oma põlde kivirägast puhtaks on loopinud.
Kuid maailmarändur Thor Heyerdahl arvas teisiti. Thor Heyerdahlil on üleüldse Tenerife ajaloos ja tänapäevas eriline koht. Muide - minu jaoks oli juba ainuüksi see asjaolu, et Heyerdahl oma viimaseks elupaigaks just Tenerife valis, otse sümboolne tähendus. Kümneid ekspeditsioone korraldanud ja kogu maailma läbi rännanud mehena pidi tal olema selge pilt, kus tasub elada. Ja ta valis Tenerife.
Güimaris asuvat etnograafilist parki ei oleks olemas ilma Heyerdahlita. Vägagi tõenäoliselt ei oleks tänaseks alles püramiidegi, nende asemel oleks mäekülgedel lösutavad uusehitised koos asukatega, kellel poleks ei aimu ega ilmselt ka huvigi, millise ajaloomälestise kinnisvara arendaja oma peseetade teenimise himus teelt pühkis. Pargi saamisloost rääkides tuleks tegelikult meenutada juba neid aegu, mil Heyerdahl oma Ra ja Ra 2 ekspeditsioonidel Kanaari saartest mööda purjetades (nagu teile ilmselt teada on, kuulus internatsionaalsesse meeskonda ka venelasest arst Juri Senkevitsh) vaatas eemalt paistva El Teide lumist tippu ja mõtles endamisi, et pole ju ometi võimalik, et muistsed rändurid, liikudes tuhadeid aastaid tagasi Vahemere piirkonna ja Ameerika vahet, läbides sedasama teekonda oma papüürluslaevadel ei tundnud huvi, millega on tegemist. Et Kanaari saared, jäädes muistsete tsivilisatsioonide rännuteedele suisa risti jalgu, peavad kandma jälgi kunagistest rännakutest. Möödunud sajandi lõpus, täpsemalt 1991 aastal tuli Heyerdahl Tenerifele tänu ühele oma sõbrale, kes saatis talle kohaliku lehe väljalõike koos fotodega astmikpüramiididest ja terrassidest, mis vägagi sarnanevad mujal maailmas levinutega Egipuses, Sitsiilias, Mehhikos, Peruus, Mesopotaamias, Polüneesias jne. Heyerdahl veendus, et nende astronoomiliselt täpne asetus ida-lääne teljel ning päikesekummardajatele viitav treppide asetus püramiidide lääneküljel (nii, et suvisel pööripäeval püramiidile tõustes tõuseb päike otse vaataja silmadesse) ei jäta mingit kahtlust püramiidide religioosses eesmärgis. Samuti pidas ta naeruväärseks kinnisvara arendajate ja kohalike ametnike väiteid selle kohta, nagu oleks tegemist kohalike põllumeeste põldudelt kokku korjatud kivide juhuslike kuhjadega, kuna selle välistas püramiidide ja terrasside küll primitiivne, kuid läbimõeldud konstruktsioon. Et kohalikel oli plaan maa-ala ehituse alla võtta ja püramiidid ekskavaatorite abil laiali lükata, asus Heyerdahl tegutsema. Ta pöördus püramiidide päästmiseks oma järgnevas elus sõbraks saanud ja samuti norraka Fred Olseni poole (kelle hüperrikas tankereid omav perefirma opereerib muuhulgas Kanaari saarte vahel kurseerivaid parvlaevu ning katamaraane) ning too ostis silmagi pilgutamata maalapi kinnisvarameeste nina alt lihtviisiliselt ära. Järgnes aastaid väldanud restaureerimine ning ehitamine ja tänaseks on Tenerifel püramiidide park koos muuseumi, auditooriumi ja suure telgiga, kus väljas kõigi Heyerdahli ekspeditsioonide jaoks ehitatud parvede vähendatud, aga ka Ra 2 täismõõdus koopia. Samuti kollektsioon mürgistest taimedest, ekspositsioon Lihavõttesaartest jpm. Fred Olseni kompanii maksab muide pargile siiani peale - ja mitte vähe, sest lolliks jäänud kohalikud eitavad trotsist kogu Heyerdahli nägemust siiani ning saarevalitsuse käest pole park saanud muide sentigi.
Auditooriumis on võimalik vaadata lühifilmi - sisuks Heyerdahli teooriad ning lisaks muukeelsetele materjalidele on võimalik sisenemisel saada ka venekeelne materjal, mille abil pargis ringkäiku sooritada ja hiljem ehk põhjalikumaltki läbi lugeda. Läbi kogu ekspositsiooni esitab Heyerdahl justkui küsimusi, millele vastused peate te ise andma ning otsustama, kas sellisel hulgal kokkulangevusi on võimalik, või on tema teooriatel aastatuhandete tagusest maailmarändest siiski tõepõhi all.
Ma soovitangi pargi külastamist alustada ilmtingimata just sellestasamat filmist, mida iga tunni aja tagant auditooriumis kedratakse. See on küll lühike, aga “puust ja punaseks” põhimõttel ülevaade nendest faktidest meie mineviku kohta, mille eitamine on seletamisest lihtsam. Filmi audio tausta saab valida istme küljes olevast seadeldisest, aga ka siis kui te ühtegi võõrkeelt ei oska, räägib pildirida enda eest ja piisavalt selget juttu.
Peab tunnistama, et kahjuks vaid kulda ja karda hindavad hispaanlastest vallutajad pole kogu maailma ja sealhulgas muidugi Tenerife muistse pärandiga just ülearu säästlikult ringi käinud - sajandite vältel on toime pandud tegusid, mille kohta ei leia muud väljendit kui vandalism. Hinnanguliselt hävitasid hispaanlased Uues Maailmas 98% kirjalikust pärandist - taoti puruks kivitahvlid, põletati maatasa raamatukogud etc etc. Güimari püramiidide park on kui tegutsev monument mehele, kellel oli söakust sellele barbaarsusele vastu astuda ning Heyerdahlile kuulub muuhulgas ka järgmine mõttetera:
"Piirid? Mina pole isiklikult kunagi ühtegi näinud, aga ma olen kuulnud, et enamus inimeste jaoks eksisteerivad nad küll - nende peades."
Kokkuvõtteks - Güimari püramiidide park on midagi palju enamat kui püramiidid ja kui teid vähegi huvitab ajalugu ning iseäranis väljaspool ametlikku ajalugu asetsev, üha uusi ja uusi küsimusi esitav ning neile vastuseid püüda leidev ajalugu, on see park just teie jaoks.