Millalgi 2012-2013 aasta paiku seisime me kambakesi ühes barrancos. Kamp koosnes ühest kohalikust maaomanikust vanamehest, tema pojast, siis kahest põhjamaalt tulnud Jaagust, kes tänaseks on manalamehed mõlemad, ühest Matist, kelle kohta ma ei oska öelda, kas ta elab veel ja minust. Jaagud ja Mati olid otsustanud Tenerifele rajada eesti küla. Ja nüüd nad olid krunte üle vaatamas ja mina olin kaasa kamandatud tõlgiks. Maatükk, mida meile esitleti, paiknes ühe barranco nõlval, kulges valdavalt 45 kraadise nurga all ja oli umbselt täis kasvanud verejanulisi tapjakaktuseid, kõik vaksapikkuste okastega. Kolm Eestist tulnud vanameest, (kes kõik leemendasid ja lõõtsutasid, kuna me olime ukerdanud selle barranconi oma veerand tundi mööda järske kitseradasid – mida Jääger-Jaak kangekaelselt muularadadeks nimetas) jõllitasid järsakust alla, kuni lõpuks Mati (kelle rahade eest see küla rajatama pidi) pöördus minu poole ja ütles: „Küsi talt, kuhu persse tema arvates siia majad püsti saab panna?“ Ma tõlkisin küsimuse küll ära, aga jätsin sealt culo välja. Vanamees ehmatas kaameks. Ehitada?! Siia!??? No-no-no. See ei tule kõne allagi, see on ju barranco ja kaitse all. Ma tõlkisin vastuse ära. Vanamehed arvasid, et nad kuulsid valesti. Ma kordasin seda, mida kohalik öelnud oli. „Mida perset seda siis keegi osta peaks tahtma?“ See oli jälle Mati. Kuidagi ma vormistasin selle küsimuse ära, jällegi ringiga culot vältides ja nüüd arvas kohalik näss, et kuulis valesti. „Kuidas miks? See on ju BARRANCO!“
Kui vaadata sõnaraamatut, siis leiame sealt üsna lakoonilise selgituse: barranco on „maasse tekkinud lõhe või süvend, mille on uuristanud voolav vesi“. Me ütleme ka kuristik või kanjon. Kanaari saartel tähendab see sõna aga palju enamat. Barrancod ei ole lihtsalt erosiooni tulemus mägede vahel, vaid oluline osa Kanaari saarte ajaloost ja identiteedist. Kanaari saartel on barrancod mälu, vanad kombed ja traditsioonid. Need on omamoodi saarte hing, mis oli olemas juba enne eurooplaste tulekut. Barrancode koobastes elasid saarte põliselanikud guantšid, seal leidsid nad peavarju, söödavaid taimi ning mis kõige tähtsam – magevett, mis on eluks ju hädavajalik nii inimestele kui ka kariloomadele. Ka hiljem, kuni 20. sajandi keskpaigani, jäi just barrancode vesi kanaaridele peamiseks magevee allikaks. Enamasti ei olnud kodudes ju veel voolavat vett (ja paljudes pole siiani) ega olnud ka kuigipalju avalikke kaevusid (vesi tuleb Tenerifel teavatavasti mägedest ja tänu kanaari mändidele), mistõttu saadi vett peamiselt just barrancodest. Hiljem said barrancodest omamoodi suured vabaõhu pesumajad ehk lavaderod.
Varasematel aegadel sadas Kanaari saartel palju rohkem vihma ning barrancodes voolas vett peaaegu aastaringselt, eriti läänepoolsemate saarte põhjaosades. Rohke vee tõttu sai sealt korjata ka vesikressi ja jamssi, loomad käisid seal joomas ning noored ujumas, see oli neile külakiige asemel. Nii kujunes välja omamoodi charcode ehk veesilmade juurde kokku käimise kultuur, kus õhtuti kokku saadi, kudrutati ja tüdrukuid kräunutati.
Paljud neist looduslikest veesilmadest toimisid pikka aega nagu tänapäevased ujulad, mägikülades elavad kanaarid õppisid ujuma just barrancode charcodes, sest randa minek ei olnud kuni 1960. aastateni eriti tavaline. Pehmelt öeldes. See komme tekkis alles turismi saartele tulekuga ja siis, kui tekkisid sõiduvahendid, millega üldse randa minna sai – ärgem unustagem, et Seat sai tootmise käima alles XX sajandi keskel ning enne turistide ja hotellifirmade konkistat olid Kanaari saared ühe mitte just liiga jõuka Lõuna-Euroopa riigi kõige mahajäetum ning vaesem ääremaa.
Samuti käidi barrancos chochosid ehk lupiiniseemneid magedamaks leotamas. See oli kõigil Kanaari saartel väga levinud – seemned pandi väikese riidest kotikese sisse ja jäeti mitmeks päevaks veesilma ligunema, kuni nende mõru maitse kadus. Sellest tavast on säilinud tänaseni ka mitmeid kohanimesid, näiteks Charco de los Chochos jne.
Ühesõnaga on ühe kanaari jaoks ühe ehtsa barranco omamine suur asi ja nagu vanamees korduvalt toonitas, ei müüks ta seda mitte mingil juhul, kui rahahäda ei kimbutaks. Ja niipalju kui ma mäletan, ei küsinud ta just vähe. Eriti meie arvates. Aga Eestist tulnud vanamehed arutasid kogu tagasitee läänekaldalt lõunasse, KUI põrunud peab keegi olema, et SELLISE raha eest üritab maha müüa võsastunud mäekülge, mida igaüks tasutagi vaadata saab.
