website maker

HOPPET SEILAB KOJU

NB! Hoppet tuleb koju, mitte ei lähe Kariibidele (ja ka mitte homseks), vähemasti sel aastal mitte. Kaasa seilamiseks vaata AJAKAVA palun.

ANKRUKETI LÕPP ON LAULU ALGUS...

ELUCOOL Hoppeti pardal on sulanud mälestustesse ning Kanaari saared jäänud kiiluvette. Hoppet suvitab hetkel Sitsiilias, Siracusa vanalinnas, Isola di Ortigia sadamas (ja pakub odavat öömaja! - kliki palun siia) ning hakkab augusti alguses tagasi koju seilama. Kel soovi, saab mõne etapi meeskonna liikmena kaasa teha - ajakava leiate altpoolt
Detailide täpsustamiseks ja munsterrolli kirja panekuks võtke palun ühendust Alariga:
Tel 5279641
mail: alar.schonberg (at) vikan.ee


 

MIS MEID EES OOTAB?

Laevaelu ehtsal kuunaril ja vabaduse tunne, mida ainult merel kogeda saab.  



HOPPETI KOJUTULEKU AJAKAVA

 

I etapp

01-02.08.17 Syracuse - Malta 80 mpk*

 04-06.08.17 Malta - Cagliari 325 mpk

 07-09.08.17 Cagliari - Ibiza 400 mpk


II etapp

12-13.08.17 Ibiza - Cartagena 150 mpk

 15-16.08.17 Cartagena - Malaga 200 mpk


III etapp

18-19.08.17 Malaga - Gibraltar 80 mpk

 21-22.08.17 Gibraltar - Faro 145 mpk


IV etapp

25-27.08.17 Faro - Porto 320 mpk


IV etapp

29-06.09.17 Porto - Brest 370 mpk

 08-18.09.17 Brest - Amsterdam 500 mpk

 20-23.09.17 Amsterdam - Kiel 300 mpk

 25-02.10.17 Kiel - Tallinn 650 mpk

 Kokku: 3520 mpk


* Merepenikoorem ehl lühendatult mpk on eestipärane ja iidne vaste meremiilile (lühendatult nm ehk nautical mile).

Üks merepenikoorem ehk üks meremiil võrdub Maa meridiaani ühe kaareminuti (laiuseminuti) pikkusega. Et meridiaani kaareminuti pikkus on muutuv (ekvaatoril 1842,9 meetrit; poolusel 1861,57 meetrit), siis kasutatakse laevajuhtimise praktiliste ülesannete lahendamiseks ka tinglikku, keskmist meremiili, milleks on 1928. aastal kinnitatud standardmiil pikkusega 1852 meetrit (ka 1851,8 m, st 40000/360/60). Viimane võrdub meridiaani ühe kaareminuti pikkusega laiusel 45°.


JAGA SÕPRADEGA!!

Soolasesse vette pissimas

Kirjutab Ain Einberg, kes Hoppeti pardal uljalt üheksandasse aastakümnesse seilas - ehk teisisõnu
on ta Hoppetist vaid kümme aastat noorem.  


Minu onu Ferdinand Juurmann, meremärkide panija "Lood" madrus, süvenduslaeva "Maaimeja" madrus ja lõpuks jäälõhkuja "Suur Tõll" mehaanik ütles kord nii: "Olen merd sõitnud palju, kuid soolasesse vette kusnud ei ole." See poolvulgaarne väljend tähendas seda, et onu Värdi ei olnud Läänemerest kaugemale saanud. Kopenhaagen jäi ta kaugemaks laevasõidukohaks ja Atlandi päris soolasesse vette reisid ei ulatunud.


Möödunud aasta juulikuu algul vupsas mu facebook`i info huvitavatest purjelaevakruiisidest Kanaari saarestikus. Keegi Olavi Antons korraldab kahemastilise kahvelkuunari ehk kaljasega "Hoppet" Tenerifelt seitsmepäevaseid ringsõite saarestiku läänesaarte vahel. Laeval 8 kahekohalist reisijakajutit, mis tähendab maksimaalselt 16 reisijat. Vana seljakotimatkaja veri, kel ka meri on alati meeldinud, hakkas vemmeldama. Ajasin pundi kokku. Abikaasa, poeg ja 5 lapselast. Kaheksakesi me sõidule läksimegi, mis algas 29. detsembril Tenerifelt.


Hoppet, mis seisis Tenerife saarel, San Migueli sadamas, uhke sini-must- valge ahtris lehvimas, osutus korralikuks purjelaevaks. Kuigi 1926. aastal Eestis, Spithamis ehitatud Hoppet oli kunagiste Eesti sadade puukerega kaljaste hulgas üsna väljapaistmatu alus, on ta nüüd jäänud Eesti ainsaks sõitvaks puitkerega laevaks. Kodusadamaks on märgitud tal Haapsalu. Teine Eesti puidust purjelaev, Sõru sadamas seisev Alar on kuival ja veidi teistsugune. Alar ehitati algselt puitkerega mootorlaevaks, millele hiljem lisati töntsakad mastid. Hoppetist hulka noorema Alari meresõidud on lõplikult sõidetud. Peale nende kahe Eestis rohkem puitkerega laevu ei olegi. Paate me laevade hulka ei arvesta.

Hoppet on 22,4 meetrit pikk, 6,5 meetrit lai ja varustatud 180 hobujõulise abimootoriga Volvo Penta. Laev on teinud läbi asjaliku uuenduskuuri. Vanale "prahilaevale" on lisatud kajutid, WC-d, 230 voldine elektrivõrk, soojaveeboiler, gaasipliidi ja gaasiahjuga keedunurk, külmikud, nõudepesumasin ja kaasaegsed navigatsiooniseadmed. Kuid taageldus ja purjed on nii nagu endisel kahvelkuunaril olid: grootpuri ja selle topseil, fokkpuri ja selle topseil, kolm kitsast kliivrit kliiverpoomil ning üks taaksel kõige ees. Laeva keskel, kajutite vahel on mess massiivse söögilauaga ja kambüüs. Olgu öeldud, et mess on ühiskajut ja kambüüs laeva köök.


Et 29. detsembril oli karta "santi ilma", me merele ei länud. Korraldati 10 tunnine Tenerife bussiekskursioon, kus Olavi oskas meid kõiki ääretult huvitava jutuga köita. Oli juttu vulkaanidest, taimedest, muistsetest guanšidest ja ka tänapäeva hispaanlaste mentaliteedist. Kõhutäie pärast probleemi ei tekkinud, sest on Tenerifel ja ka teistel saartel kohti, kus kümme restorani-kohvikut külg-külje kõrval reas ja valida saab Inglise köögist mereandideni ja Hispaani köögist Jaapani köögini või ameerikaliku burgerini.

 

Kanaari saared on igavese suve saared. Päikesepaistet palju, sademeid vähevõitu ja ülipalavust nagu Kreekas või mandri Hispaanias ei ole. Suvekuude temperatuur on 24. kraadi ringis ja talvekuude temperatuur 18 - 20 piires. Geoloogiliselt on otseses mõttes üks saarte vulkaan teise otsas, sest suurte tuhandeaastate taguste vukaanide kraatri kokkuvarisemisel on sellest omakorda mitu uut vulkaani läbi pressinud. Välja ajavad need laavat, mis mõnes kohas on kui eile voolanud ja tardunud, kuigi viimane laavavool oli umbes 200 aastat tagasi. Saarte põhjakülgedel on aga rohelust palju, kuigi sademeid on vähe. Üks huvitavamaid puid on Kanaari mänd, mis ammutab oma vee õhust. 30 sentimeetrit pikad okkad imevad õhuvett tüvesse nii palju, et toores puu, mida mõned üleannetud on püüdnud põlema panna, kustub iseenesest ära. Vesi teatavasti ei põle. Hingematvalt ilusaid maastikuvaateid kirjeldada ei ole võimalik. Panen paika mõne pildi.


31. detsembri keskhommikul läks sõiduks. Kui olime sadama akvatooriumist väljas, kutsus kapten kõiki ahtrisse rooliratta juurde ja korraldas traditsioonilise rituaali. Avas rummipudeli, valas pisikese pitsi täis ja viskas üle õla merre Neptunile. Siis said suutäie kõik täiskasvanud ja neil paluti reisi heaks kordaminekuks oma parim panus anda.


Kanaaridel puhub kirdepassaat. Tuul on 6-8 meetrit sekundis või isegi vähem ja kogu aeg ikka ühest küljest. Laine on pikk ja mitte üle 2 meetri kõrge, kuid võtab kaljase siiski lengerdama. Ja kellel on vähe merekogemusi hakkab lengerdama ka südame all. On üks kaunis hea iiveldusevastane rohi – ingveri tabletid. Neelad tabletid paar tundi enne sõitu alla ja asi ongi korras. Meie reisigrupis oli aga mitmeid, kes peale esimest reisipäeva enam merehaigust üldse ei tundnud. 14. aastane pojapoeg Villem seisis järgmisel etapil oma kahetunnise roolivahi uljalt ära ja oli väga uhke, et sai ise suurt laeva juhtida.


La Gomera saarel võtsime uut aastat vastu kaks korda. Esmalt Eesti aja järgi kell 22.00 ja siis kell 24.00 kohaliku aja järgi suure rahvapeo möllus tantsu ja kohalikega. Et Kanaari saartel pole miskit liiga kallis, kui asi puudutab turiste, siis ei koonerdatud ka aastavahetuse ilutulestikuga. See oli pimedas troopikaöös sadama ookeanivee kohal kirjeldamatult mitmekesine, vägev ja kestis umbes pool tundi.


Kanaaride kruiis ei ole palgasaajale lõpmatult kallis, kui mitte arvestada kõrghooaja lennupiletite tipphinda, mis võib ulatuda edasi-tagasi otsa eest 700 euroni või üle selle. Tavaaegade lennupiletid jäävad 300 – 400 piiresse, kuid mõned kampaaniahinnad koguni alla 200 euro edasi-tagasi lennu eest. Hoppeti kahene kajut seitsmepäevase reisi eest, kus sees hommikusöök, õlled ja veinid, sadamatasud ja voodipesu oli 980 eurot. Ühele persoonile siis 490 €. Lõuna- ja õhtusöögid jäävad oma tasku peale, kuid vahel, eriti pikal ülesõidul ajasime ka lõuna- ning õhtusöögi oma kambüüsi menüüga läbi, kus domineeris ehtne inglise köök peekoni ja munadega. Vaaritasime ka riisirooga merekarpide ja hiigelkrevettidega, Rootsi rooga "Janssoni kiusatus" ja nuudleid lisanditega. Kohalike restoranide hinnad on erinevad, kuid keskmine lõunasöök vast 12 kuni15 eurot, mille sees kolmekäiguline toit ja vein.


Suplemisvõimalusi on Kanaaride enamikel saartel, kuigi valged liivarannad puuduvad täiesti. Rannaliiv on tumepruun või täiesti must. Vesi on detsembris 19 – 20 kraadi ja õhk samapalju. Ookeanivesi on üllatavalt läbipaistev, kuid tulisoolane ja kannab ujujat paremini kui mage vesi. Kohati on rannas tugev murdlaine, mis on ohtlik, kuid mõnes tähistatud ujumiskohas on vesi täiesti vaikne ja mõnus. Päikesega tuleb Kanaaridel olla ettevaatlik. Isegi läbi mingi kerge pilveloori paistev detsembripäike annab korraliku jume. Enamasti tuleks kasutada päikesekaitsekraami.


Miks peaks inimene puust ehitatud kaljasel loksuma, kui on olemas suured kruiisilaevad, mis ei lengerda, kus on uhked poed, tantsusaalid, restoranid ja superteenindus? Eks ikka romantika ja nostalgia pärast. Hiiumaa mehed on ju ammustest aegadest kõvad meresõitjad olnud ja meri on paljusid toitnud. Meri andis jalgratta, mingi peenema muusikariista, vajaliku masina õuele või talutarest parema maja. Ikka meri ja meri. Peame austama oma esiisade töid ja pingutusi ning kuidas muidu nendest aru saada, kui ise järele ei proovi. Hoppeti kapten Ain näitas meile oma arvutis haruldast ajaloolist filmi parklaeva Pommern reisist, mis vedas Austraaliast vilja Euroopasse. Parklaev on aga teatavasti raapurjedega ja neid on tal vist oma 15 tükki. Lisaks kliivrid, staakpurjed ja üks kahvelpuri. Noored mehed ronisid raadele, kus jalgealuseks ainult üks kõikuv

köis. Seal tühjuse kohal kõlkudes, kui laev rullab küljelt küljele, tuleb aga enda kinnihoidmisele lisaks puri lahti päästa või kinni sorida. Laevad olid siis puust aga mehed rauast. Mõistkem nende rasket tööd ja olgem nende väärilised. Kel on purjelaevasõidu vastu Kanaaridel huvi, siis taolisi kruiise toimub veel mitmeid.

 Uurige asja täpsemalt aadressil: tenerifekompass.com/hoppet.

Head soolasesse vette pissimist!


Ain Einberg

mereentusiast


KAHVELKUUNAR HOPPET

Kahemastiline kahvelkuunar ehk kaljas Hoppet on ainus enne okupatsiooni ehitatud ja siiani merekõlbulikuna säilinud Eestis ehitatud purjelaev.


Laev ehitati aastatel 1925–1926 Spithamis. Laeva meister oli Mattias Schönberg, Spithami külast, Nibondase talust. Juba 1928. aastal müüdi Hoppet Soome, kus seda kasutati kaubaveoks. Kodusadamad olid aastatel 1928–1947 Porvoo, Vålax, 1947–1953 Hiitis, Rosala, 1953–1965 Bertbyvik, Saltvik, Ahvenamaal. Teise maailmasõja ajal kasutati laeva ka kaitse-otstarbelisteks vedudeks.

Aastal 1965 müüdi laev Stockholmi lõbusõidulaevaks ning see lõpetas kaubaveod. 1982. aastal alustati põhjalikku renoveerimist. Rootsi Mereajaloo Muuseumide nõukogu andis 15. novembril 2002 laevale kultuuriväärtuse staatuse. Soomes jätkatud taastamistööd võttis üle MTÜ Puulaevaselts Vikan 2011 septembris. 


Pikkus: 21,8 m, koos kliiverpoomiga 30 m

Laius: 6,44 m

Süvis: 1,8 m

Masti kõrgus: 25 m

Veeväljasurve: 75 t

Brutotonnaaž: 58 t

Purjed: kaks suurt kahvelpurje, kaks topslit, 4 eespurje; purjepind 246 m²

Abimootor: Volvo Penta D7A TA, 180 hj

Kütusetankid: 3 tk, kokku 3800 l

Mageveetankid: 2 tk, kokku 2000 l

Kohti: koikohti reisijatele 16; 8 kajutit (neist 5 "laia" koikuga ja 3 kahe kitsama koikuga)