Mobirise

GARACHICO

KÕIGIL EI SAAGI KOGU AEG VEDADA, AGA MÕNI ON KOHE ERITI ÕNNETU

ESIMENE, “NEETUD” PEALINN

Garachico oli algselt üks Tenerife tähtsamaid linnu. Tänu sügavale kaljude vahele küündivale abajale rajasid Genua kaupmehed siia tugipunkti ja nii sai 16. ja 17. sajandil Garachicost Tenerife peamine kaubasadam ning saare pealinn. Sadama kaudu veeti välja suhkruroogu, kuivatatud kilptäidest aetud karmiini ja maailmakuulsat Malvaasia veini.


Paraku on Garachico ka üks kogu arhipelaagi enim kannatanud linnu. 11. detsembril 1645, peale mitmeid päevi väldanud tugevaid vihmasadusid, valgus üle linna ja sadama hiiglaslik rusuvool, mis oli alguse saanud mägedes toimunud maalihkest. See katastroof võttis üle saja inimese elu ning hävitas sadamas seisnud laevadest üle neljakümne. Linna ja sadama taastamine nõudis toonaste vahenditega hiiglaslikke jõupingutusi, kuid lõpuks sai see töö tehtud. Ja siis, pisut rohkem kui pool sajandit hiljem 5. mail 1706 toimus sündmus, mis Garachico kui toonase transiidi tuiksoone lõplikult läbi lõikas. Üks saare vulkaanidest, Vulcano Negro plahvatas ning saatis laavavoolu Garachico poole teele. Õnneks oli laava vool sedavõrd aeglane, et inimesed said küll kes jala, kes ratsa pakku, kuid 40 päeva kestnud vulkaaniline tegevus hävitas sadama ja olulise osa linnast taas. Saare elanikud otsustasid looduse poolt antud märke sedakorda kuulda võtta ning rajada uus sadam itta Santa Cruzi, pealinn koliti La Lagunasse. Täna on Garachico maaliline väikelinn tillukese kalasadamaga ning üks põllumajanduslikke tugisambaid oma lugematute banaaniistandustega, mis peamiselt jäävad linnast ida poole. Ühtlasi tegutseb siin saarestiku ainus konservatoorium. Pealiskaudsel külastamisel jääb ookeani kaldal silma kaks vaatamisväärsust - kohaliku sadamakese juures muulile rajatud Carrara marmorist skulptuurigrupp Jaapani kujurilt Kan Yasudalt ja Fernando Garciarramose poolt linna kohal kõrguvale kaljunukile püstitatud mälestusmärk kõigile neile, kes parema elu otsinguil arhipelaagist laia ilma on rännanud.


Saksa turistide, aga ka paljude kohalike lemmikuks on looduslikud laavakivist basseinid, kus ookeanivees sulistada saab. Turistide hordidest ei lase ennast häirida lugematud krabid, kes söögijahil külg ees mööda neidsamu basseinidele looduslikuks piirdeks olevaid laavapitse edasi-tagasi vudivad