Levinumad delfiinlaste liigid Tenerife vetes
Siinsetes vetes võib kohata mitmeid erinevaid delfiinlasi, kellest mõned on püsielanikud ja teised hooajalised külalised, aga sõltumata hooajast kubisevad neist Tenerife rannikuveed ja eriti just lõunakaldal ning akvatooriumites, mis jäävad Kanaari saarte vahele (nagu näiteks Tenerife ja La Gomera vahele). Miks see nii on? Asi on toidulauas, mis on siin külluslik.
Miks on saartevaheline ookean nii kalarikas?
Tenerife ja La Gomera vahelise väina muudab mereimetajatele ahvatlevaks toidulauaks ookeanihoovuste ja vulkaanilise pinnamoe haruldane koosmõju. Põhjast saabuv jahe Kanaari hoovus kohtub saarestikus soojemate troopiliste vetega. Kuna saartevahelise väina põhi langeb järsult kuni kolme kilomeetri sügavusele ning on liigendatud veealuste kanjonitega, suruvad hoovused sügavikest pinnale külma ja toitaineterikast vett. See hüdrogeoloogiline protsess meelitab piirkonda tohutul hulgal kalaparvi ja hiidkalmaare (aga ka kalatraale, isegi ENSV kalurikolhoosid on kalastanud siinsetes vetes), mis on elutähtsaks toiduallikaks nii sadade meetrite sügavusele sukelduvatele lühiuim-pilootvaaladele kui ka rannikuvetes jahti pidavatele delfiinidele.
Alljärgnevast loetelust enamusega on nii, et nende kohtamine vaalavaatlustel on fifty-sixty ehk õnneasi, aga ühe erandiga – pilootvaalade nägemine on Tenerife Kompassi vaalavaatlustel garanteeritud.
Niisiis, saagem tuttavaks (ja ärge minu käest küsige, miks mõned delfiinid nii palju erinevaid nimesid kannavad, ilmselt on see kuidagi seotud heade lastega):
Bottlenose Dolphin ehk Harilik afaliin (Tursiops truncatus)
See on maailma üks tuntuimaid ja levinumaid delfiiniliike, kes võib kasvada kuni 4 meetri pikkuseks ja kaaluda üle 500 kilogrammi. Nende toidulaud koosneb peamiselt mitmesugustest kaladest, kalmaaridest ja vähilaadsetest, keda nad jahivad sageli koordineeritud meeskonnatööd kasutades. Afaliinidel on väga hästi arenenud ehholokatsioon ja keeruline sotsiaalne struktuur, kus isendid suhtlevad omavahel spetsiifiliste vilede ja klõpsatuste abil.
Atlantic Spotted Dolphin ehk Atlandi täpikdelfiin ehk Laup-eeldelfiin (Stenella frontalis)
Seda liiki iseloomustab vanusega tekkiv ja järjest tihenev tähniline muster, mis aitab täiskasvanud isendeid teistest liikidest hõlpsasti eristada. Nad on keskmise suurusega delfiinid, kelle kehapikkus ulatub tavaliselt 2,3 meetrini ning kaal jääb 100 ja 140 kilogrammi vahele. Need delfiinid elavad peamiselt soojades ookeanivetes, moodustades toiduotsinguteks suuri, tihti mitmekümnest kuni mitmesajast isendist koosnevaid sotsiaalseid parvi.
Pilootvaal ehk troopikagrinda (Globicephala macrorhynchus)
Kuigi nime ja suuruse tõttu peetakse neid sageli vaaladeks, kuuluvad pilootvaalad bioloogiliselt hoopis delfiinlaste sugukonda ning on mõõkvaala järel seal suuruselt teised. Täiskasvanud isased võivad kasvada üle 6 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 3 tonni. Nende toidulaua peamise osa moodustavad sügavamates vetes elavad peajalgsed, eriti kalmaarid, kelle püüdmiseks suudavad nad sukelduda lausa 1000 meetri sügavusele.
Vööt-eeldelfiin (Stenella coeruleoalba)
Vööt-eeldelfiin (ka triibudelfiin) on saanud oma nime iseloomulike tumedate triipude järgi, mis jooksevad silmadest piki külgi kuni sabani. Tegu on anatoomiliselt väga aktiivse ja kiire ujujaga, kes eelistab avamere sügavamaid piirkondi ja toitub sealsetest väikestest parvekaladest ning peajalgsetest. Need imetajad elavad suurtes sotsiaalsetes rühmades ning täiskasvanud isendite pikkus võib ulatuda 2,6 meetrini, kaaludes sealjuures ligikaudu 150 kilogrammi.
Tavadelfiin ehk delfiin ehk harilik delfiin (Delphinus delphis)
Seda liiki on kõige lihtsam ära tunda tema külgedel asuva kollase ja halli värvusega unikaalse liivakellamustri järgi. Nad on suhteliselt saleda ja voolujoonelise kehaehitusega, kasvades tavaliselt umbes 2,5 meetri pikkuseks ja kaaludes kuni 130 kilogrammi. Harilikud delfiinid on äärmiselt vilkad ujujad, kes võivad ookeanis saaki jälitades saavutada kiiruse ligi 60 kilomeetrit tunnis.
