May sooviks on kunagi tuhana El Teidele puistatud saada.
Esimesel pildil on Brian May Tenerifel, Izana observatooriumis instrumendiga, mis ka tähelepanelikul vaatlusel sugugi kitarri ei meenuta. Nimelt saab PhD May igasugu plaatinaplaatide kõrval lauale lajatada ka absoluutse kestvusrekordi ICSTM (Imperial College of Science, Technology and Medicine) teaduskraadi taotlemisel – muljetavaldav 37 aastat. Ega ta muidugi meelega ei jobutanud, lihtsalt vahepeal oli muud tegemist nii paganama palju ja kiiret polnud ju ka tõepoolest kuhugi: May uurimisobjekt tähetolm (täpsemalt sodiaagivalgus, mida sodiaagitolmu pilv peegeldab) oli olemas enne Queeni bändi ja jääb ka siis tiirlema, kui me kõik oleme tolmuks saanud. Muide, May sooviks on kunagi tuhana El Teidele puistatud saada. Eks tähed peavadki kokku hoidma.Pöörake tähelepanu kolmandale pildile – millise mahajäetud kolhoosi MTJina tolleaegne observatoorium mõjub tänase Izana kõrval.Viimasel pildil on tuntud kitarrist tolmu pildistanud (selle sama esimesel pildil oleva kaadervärgi abiga).
Starmusi esimene festival toimus 20.–25. juuni 2011 Tenerifel ja La Palmal ning oli pühendatud inimese kosmosesse lendamise 50. aastapäevale, st. Juri Gagarini ajaloolisele lennule 1961. aastal. Festival sündis soovist ühendada teadus, kosmoseajalugu, kultuur ja muusika üheks inspireerivaks tervikuks.
Starmusi algatasid armeenia-hispaania astronoom ja teaduskommunikaator Garik Israelian ning Queeni kitarrist ja astrofüüsik Brian May, kelle ühine visioon oli luua sündmus, kus maailma tippteadlased, legendaarsed astronaudid ja laiem publik saaksid kokku ainulaadses õhkkonnas. Tenerife ja La Palma sobisid selleks suurepäraselt, sest Kanaari saared on rahvusvaheliselt tuntud oma selge taeva ja tipptasemel observatooriumide poolest.
Festival tõi kohale tõelised kosmoseajastu suurkujud. Kohal olid Apollo astronautidest Neil Armstrong, Buzz Aldrin, Jim Lovell, Bill Anders ja Charlie Duke ning Nõukogude kosmoseprogrammi esindasid Aleksei Leonov, Viktor Gorbatko ja Valentina Tereškova. Nendele lisaks teadlased Richard Dawkins, Jill Tarter, Michel Mayor ja Nobeli preemia laureaat Jack Szostak, kes rääkisid elu tekkest, eksoplaneetidest, evolutsioonist ja maavälise elu otsingutest. See oli palju põnevam, kui ma siin edasi oskan anda.
Muusika oli Starmusi juures sama oluline kui teadus. Festivali üks eredamaid sündmusi oli Sonic Universe’i kontsert Tenerife Magma Arte & Congresos hallis. Tangerine Dream ja May olid kokku kirjutanud oopuse, mille aluseks olid meie planeetide võnked ja kadsid selle ette. Ja sinna lõppu muidugi “We will rocky you”, kuidas siis ilma selleta.
Starmus 2011 ei olnud lihtsalt konverents, vaid erakordne sündmus, mis põimis teaduse, ajaloo ja loomingu kokku. Ma ei unusta eales, kuidas May koputas vastu lauda ja ütles: “tehniliselt on see laud ka üks võnge”. Just see andis festivalile erilise kaalu ning pani andis festivalile erilise kaalu ning pani aluse sellele, et Starmusist on tänaseks kujunenud märkimisväärne ja regulaarselt toimuv, täiesti ainulaadne sündmuste sari.
Katkend raamatust “Minu Tenerife” (Petrone Print, 2019)
Mul ei hakka kuulsuste läheduses jalg värisema, aga pean tunnistama, et Neil Armstrongi, Bill Andersi, Valentina Tereškova, Buzz Aldrini, Aleksei Leonovi jne-ga ühes ruumis viibida on ülendav kogemus. Armstrong ütles, et ta on kokku rehkendanud, vaid 24 inimest on lennanud kosmoses püssikuulist kümme korda kiiremini – ja pooled neist olid kohal.Ühel hetkel sattusin juttu ajama ühe sõbraliku papi ja tema prouaga, kelleks osutusid kahekordne Nõukogude Liidu kangelane kosmonaut Viktor Gorbatko ja tema proua Alla Viktorovna. Kui jutu käigus selgus, et mul on ekskursioonibüroo, mis käitab muu hulgas üht purjejahti, läks väga vähe aega kokkuleppeni, et ma viin kosmonaudid jahiga sõitma – paari päeva pärast ehk oma sünnipäeval. Kompass oli Starmusi nädalal pooled päevad niikuinii kas õhtuti või hommikuti suletud, see pool päeva ei muutnud enam midagi. Ja meie merereis saigi teoks.
Et Gorbatko poliitilised veendumused põhinesid tema oma mudelil „seakarjusest kosmonaudiks ehk nõukogude kord õnnistas kõiki, keda ta puutus“, siis maailmakorralduslikel teemadel oli meil päris raske ühisosa leida, kuna ma esindasin ikkagi vennalikust sotsialismileerist pagenud lühinägelike kitsarinnaliste reeturite klassi. Muide, proua Alla ei jaganud oma abikaasa poliitilisi vaateid absoluutselt ja andis sellest resoluutselt ja korduvalt ka teada. Peretüliks küll ei läinud – see paistis teise pardasse ära, et nad olid eriarvamustele jäämist harjutanud juba pikalt. Igatahes nendest karidest saime enam-vähem terve põhjaga üle ja jätkasime ohutumatel teemadel: ufod, Gagarin ja muu kosmos. Mis teisi tsivilisatsioone puudutab, siis Gorbatko oli veendunud, et midagi on. Temal endal küll kokkupuude õnneks (nii ütleski) puudub, aga nõukogude ja vene kosmonaudid on näinud korduvalt asju, mida muuga seletada pole võimalik.
Nagu te juba ilmselt aru saite, pidas Gorbatko ufosid ohu allikaks. Ja tal võib õigus olla, sest kolm aastat hiljem Starmusi festivali patrooniks saanud Stephen Hawking on korduvalt rääkinud ja kirjutanud, et pisut naiivne on arvata, et keegi tuleb meile tehnoloogiaid kinkima. Kui tullakse, siis ressursside järele. (Starmusi festival toimus aastal 2019 muide juba viiendat korda, sedakorda Šveitsis ning pühendatuna inimese Kuule jõudmise poolesajandale sünnipäevale, kahjuks on patroon Hawking ise ka nüüd tähtede taga.)
Millest mul enne kosmonaudiga ringiseilamist aimugi polnud, oli see, et nõukogude võim oli inimese Kuu peale saatmisega nii kaugele jõudnud. Ja oleks saatnudki, kui ameeriklased poleks kõigest paar kuud ette jõudnud. Treeninguprogrammi läbis kaks kosmonauti ja Gorbatko oli nendest A ehk teisisõnu, kui toimumata jäänud kuulennu stardi päeval olnuks tema tervisenäitajad normis, oleks hoopis tema olnud Armstrongi asemel esimene inimene Kuu pinnal. Ja venelaste programm olla olnud niipalju toores, et ilmselt oleks tegu olnud üheotsapiletiga, sest neid asju, mis tagasilennu õnnestumiseks pekki ei tohtinud minna, oli väga palju ja need olid nõukogudel katsetamata. Aga Gorbatko ütles, et kuigi neil oli see kõik teada, oleks ta ikka läinud. Mitte partei käsul, vaid südame sunnil.
Kilpkonnalahes saime jahtkapten Ainiga mõlemad kosmonaudilt mälestusmedali rinda. Mis Ain enda omaga tegi, ma ei tea, aga minu oma uhkeldab kodus riiulil, kangelase pühendusega paraadfoto taustaks.
Seega igav meil ookeanil ei olnud, võite mind uskuda. Mulle tundus, et kosmonaut Gorbatkole pole üleliia tihti antud võimalust neist asjust lahtiste kaartidega heietada. Et proua Alla Viktorovna oli neid lugusid ilmselt tuhat korda kuulnud, siis vaevalt lubatakse kosmonaudil igaõhtuse supi juures rääkida veel kord seda, kuidas ta Kuule ei lennanud. Tänulik publik kulus talle ilmselgelt ära.
