Kui te suurelt teelt alla Masca küla poole laskute, siis just seal, kus tee kaheks haruneb ja paremat kätt alla jääb suure viigipuuga väljak, mille teises servas on väike kirik, just seal ootab teid seal vaguralt Don José kuju. See pärineb 2006. aastast, autoriks on Tenerife skulptor Eladio González de la Cruz ja büst avati pidulikult 1. oktoobril 2006. Don José nina läigib nagu pühademuna, sest giidide õssitusel nühivad seda turistid, et see ei jääks viimaseks Masca külastamiseks. Ka mina ei ole patust puhas ning vähemasti minu puhul on see ka paika pidanud.
Don José oli Masca alcalde pedáneo ehk külavanem. Ja seda juba alates 1927. aastast oma traagilise lõpuni aastal 1984 ehk kokku 57 aastat.
Monumendi küljes oleval tahvlil nimetatakse Masca küla José „novia’ks” ehk pruudiks või kallimaks. Ma palun seda mitte tõlgendada biograafilise infona tema perekonnaseisu kohta — see on poeetiline kujund – Masca oli tema suur armastus ja oma võitlustes koduküla käekäigu eest oli Don José nii kirglik, et see hüüdnimi jäi talle külge surmani.
Ja edasi ütleb tekst: „le robó la luz a las tinieblas y el camino a las bestias de carga”. Maakeeli: ta röövis pimeduselt valguse ja veoloomadelt tee.
Masca küla oli nimelt veel suure osa 20. sajandist erakordselt isoleeritud, elekter jõudis sinna hilja isegi Tenerife kontekstis ning sinna viivad teed olid sisuliselt tolmused eesli- ja kitserajad. Pikka aega oli peamiseks ühenduseks välismaailmaga Camino de los Guanches ehk guantšide rada, mis viis üle mägede Santiago del Teidesse. Mascat Santiago del Teide ja Buenavista del Nortega ühendavad autoteed avati alles 1970. aastate alguses, täpsemini terves ulatuses 1972. Ja nii autoteed kui 11 kilomeetrit elektriliini Mascasse tekkisid peamiselt tänu külavanema jõupingutustele, kes muudkui tallas ametnike vahet ja keelitas, meelitas, anus ja ähvardas. Kuni oma tahtmise sai. Betoonpiirete rajamine võttis veel omakorda niikaua aega, et sellist Masca teed, nagu meie tänapäeval teame, Don José ei näinudki.
Aga samal ajal kaitses ta ka vana Mascat. Masca väike etnograafiamuuseum avati küll alles 2002. aastal, peaaegu 18 aastat pärast José surma, kuid selle algus ulatub otseselt José Pérezini. Ta ostis traditsioonilise väikese majaköksi (kus muuseum tänaseni asub) ning hakkas sinna koguma kohalikke käsitöö- ja tarbeesemeid. Osa tuli ka annetustena, osa hankis ta ise, ostes neid talumeestelt oma isikliku raha eest — näiteks korvipunumisega seotud tööriistu, korve, punutud esemeid jne.
Don José oli ühtlasi üks nendest, kelle kohta on sealmail kombeks öelda – Maestros y Maestras de la Tierra — sisuliselt „maa õpetajad”, kellelt koguti põlvest põlve suuliselt edasi antud teadmisi. Meil öeldakse – maa sool.
- septembril 1984 sõitis Don José Tenerife tsiviilkuberneri Francisco Javier Afonso Carrillo matustele. Afonso oli hukkunud La Gomera katastroofilises metsatulekahjus. Teel matustele sattus 87-aastane Masca külavanem autoõnnetusse ja hukkus. Juba vähem kui kuu hiljem pandi talle mälestustahvel Masca kiriku välisseinale, see on tänaseni säilinud kuupäevaga 7. oktoober 1984.
Ja siis veel üks huvitav detail. Teadupärast on Tenerife olnud umbselt vaene kant kuni turismi tulekuni ja külarahavast pildistati aruharva, sest kaameraid lihtsalt ei olnud. Don Josést on ka raske pilte leida, aga mõned on siiski leitavad ka online. Ühel pildil, millel on kindlasti señor González, panin ma tähele aumärki tema revääril. Netiotsing ei andnud väiksematki vihjet, et külavanem kunagi mingi riikliku ordeni või medali oleks saanud. Aga ma ei jätnud jonni, teravdasin pilti ja painasin ai-d jne, kuni lõpuks tuvastasin, et see kaheksaharuline orden on enam-vähem kindlasti Sõjaliste Teenete Ordeni Suurrist, millega vääristati just Hispaania kodusõja ajal ja järel ka tsiviilisikuid -tunnustamaks neid teenete eest just sõjalise ehk riigikaitsega seotud tegevuse eest.
Välja puhastatud ja teravustatud fragmendi fotost leiate siit kõrbalt.
See seletab ära ka selle müsteeriumi, miks avalikud allikad on vait nagu kuldid rukkis, sest ütleme nii, et Francolt ja pealegi vägagi tõenäoliselt just kodusõja käigus saadud aurahaga hooplemine pole viimase poole sajandi jooksul selle kuningriigi avalikus ruumis olnud kuigi parketikõlbulik tegevus, ole või Masca peigmees.