Kuus maailma ühel saarel
Tenerife 3715-meetrine kõrgus ja ligikaudu 80-kilomeetrine laius loovad unikaalse keskkonna, kus rannikult Teide tippu sõites läbitakse kuus täiesti erinevat taimkattevööndit. Kuigi tavaliselt räägitakse erinevatest Tenerife kliimavöönditest või -vöötmetest, ei ole see sugugi korrektne – õige termin on taimkatte kõrgusvööndilisus.
Kõik Kanaari saared asuvad subtroopilises kliimavöötmes. Aga seda taimkatete vaheldumist vastavalt kõrgusele uuris tõsiteaduslikult esimesena Saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt 1799. aastal Tenerifel peatudes. Teide nõlvadel ronides märkas ta nimelt, kuidas kõrguse kasvades muutuvad temperatuur ja niiskus loovad selgepiirilisi, vaid teatud kõrgusel esinevaid ökosüsteeme ja kirjeldas seda põhjalikult oma 1815 aastal üllitatud “Botaanilises Geograafias”.
Saarel ülespoole liikudes vahetuvad maastikud tõepoolest hämmastava kiirusega. Ranniku kuivale poolkõrbele järgneb vahemereline vöönd, 600–1200 meetri kõrgusel laiub ümber saare pilvedes kümblev männimets mis Tenerife põhjapoolses osas ehk Anaga mäestikus läheb sujuvalt üle läbivettinult niiskeks loorberimetsaks ehk laurisilvaks, sellest kõrgemal leiame juba hõredamalt Kanaari mände ja seejärel juba kiduramat mägitaimestikku ning kõige tipus on kserofüütne kõrgmäestikukõrb (kserofüüdid ehk kuivustaimed on taimed, mis suudavad taluda pikaajalist veepuudust ja kuivust mulla ning õhu tasandil – midagi neile, kes tahaks küll koju mõnd maltsa, aga kes pidevalt unustavad neid kasta – nagu mina). Aga ka üks maailma vanimaid puid – Kanaari seeder (ja kogu Euroopa Liidus teadaolevalt vanim puu üldse!) peab seal kaljupragudesse klammerdult edukalt juba sajandeid vastu. Teide rahvuspark ongi Euroopa ainus subtroopiline kõrgmäestiku ökosüsteem. Igal kõrgusvööndil on oma spetsiifiline taimestik, mutukate maailm ja mikrokliima. Sagedasti Tenerife atraktiivsuse ilmestamiseks kasutatav ja justkui teoreetiline võimalus kõigepealt Playa de las Américases ookeanis ujuda ning päevitada ja seejärel tunni aja pärast Teide jalamil Las Cañadase kaldeeras lumesõda pidada polegi pelgalt turundustrikk, vaid see on reaalne geograafiline omapära.
Põhja ja lõuna kliimakontrast
Kuigi Tenerife pindala on vaid veidi üle 2000 ruutkilomeetri, on Teide massiivist põhja ja lõuna poole jäävad maastikud sedavõrd erinevad, et meenutavad kaht eraldi saart. Sama lugu õigupoolest on ka Gran Canaria ja vähemal määral ka La Gomera
Selle drastilise kontrasti peamine põhjus on saare keskel kõrguv Teide vulkaan, mis toimib loodusliku ilmastikubarjäärina. Mäemassiiv blokeerib kirdest puhuvad passaattuuled ja nende toodud niiskuse, sundides pilvi oma vihmalasti saare põhjaossa jätma. Üle mägede lõunasse jõuab seetõttu vaid kuivaks ja soojaks muutunud õhk. Nii võibki talvel kahe ranniku temperatuurivahe ulatuda 5–8 kraadini – kui põhjas asuvas Santa Cruzis on 15 kraadi ja pilvine, nauditakse lõunarannikul Los Cristianoses samal ajal 23-kraadist päikesepaistet. Just see stabiilne soojus ja ööpäeva keskmiste temperatuuridega läbi aasta vaid mõne kraadi võrra kõikuv mikrokliima on teinud lõunaosast puhkajaist ülerahvastatud turistilõksu, samas kui Tenerife põhjaosa pakub endiselt iidseid metsi ja rohelust.
