web creation software

TENERIFE

Rahvaarv: 898680 (2011)
Suunakood: +34
Ajavöönd: GMT -1
(kellaaeg on Eestist 2 tundi taga)
Pindala: 2034 km2
Pealinn: Santa Cruz de Tenerife
Rahaühik: euro (EUR)
Liiklus: parempoolne
Riigikeel: hispaania.

TENERIFEST

Puhkusest Tenerifel, milleks siia tulla ja sellestki, mida siit otsida mõtet ei ole.

Alustuseks - kellele Tenerife ei sobi


Neile, kes tulevad siia Preisi täpsust ja Aasia teenindamisvalmidust otsima. Siin ei ole Pattaya. Siin ei ole ühe külastaja kohta kolme koogutavat neidist, kes püüavad teie soove ära aimata ja palaval päeval märja sidrunilõhnalise rätikuga laua alla siueldes teie jalgu tõttavad jahutama. Kahjuks. Siin on peamiselt Hispaaniast väljarändajate järeltulijatest moodustunud omaette populatsioon, kelle maailmanägemus ja seda järgiv elukorraldus on totaalselt enesekeskne. Siin ei ole puudu külalislahkusest ja igaühe raha on loomulikult teretulnud, aga arvestage - vaid võõrustajale sobivas tempos ja viisil. See on lõunamaalase minakesksus, mille ta on emapiimaga sisse imenud ja mis takistab tal ennast haigeks muretsemast asjade pärast, mida võib väga hästi teha ka kümne minuti pärast või kahe tunni või siis teha seda hoopis homme või hoopis tegemata jätta. See on nende infarktivastane vaktsiin, kui soovite. See on see (kuri)kuulus mañana, millega mujalt tulnuil on ainult üks tulemuslik viis hakkama saada - kohalikega suheldes see omaks võtta. Kui te ühel päeval otsustate teha kannapöörde ja hakata tööd tegema selleks, et elada, siis paremaid õpetajaid te ei leia. Ma tean Tenerifel kohalikku, kes oma lõbustuskohta - räämas, aga õdusat baarikest idakalda rannikulinnas - hoiab avatuna ühel õhtul nädalas. Kui juhtub ime (tal on millekski ilmselt rohkem raha vaja) - siis koguni kahel õhtul sumiseb seal sara all. Publikut jaguks kahtemata kõigiks seitsmeks õhtuks. Aga talle sellest äraelamiseks piisab. Kui teie arvates ei oska see mees (ära) elada, siis mõtelge veel.


Aga kellele siis sobib ehk MIKS JUST TENERIFE?


Lubage mul sissejuhatuse dramaatilis-ähvardavaid toone pisut mahendada. Loomulikult on ka Tenerifel maailmatasemega ja ääretult kliendikeskne teenindus olemas, aga see lihtsalt maksab. Tenerifel on küllaga hotelle, spa-sid ja komplekse, kus teenindajad imbuvad hääletult eikusagilt ja haihtuvad, jättes lauale higistavas klaasis sidrunilehekesega mojito, mida te just alles jõudsite ihaldama hakata. See kõik on olemas, ärge muretsege. Aga see ei ole kahe-kolmetärni hotelli ja tänavarestorani standard. Esiteks muidugi päike. Ei saa väita, et Tenerifel üldse pilviseid päevi ei ole, aga üldjuhul paistab päike siin iga päev ja kogu aeg, terve saar ei ole peaegu mitte kunagi pilves. Niisiis neile, kes tahavad õlgadele vajuva tinahalli rõskuse käest lihtsalt päikese kätte akusid laadima pageda, on Tenerife enamvähem kindla peale minek. Ma olen saanud sadakond kirja teemal, et öelge nüüd ausalt, kas talvel on Tenerifel vahest ikka külm ka? Neile ja kõigile teistele olen ma öelnud järgmist: "Igavese kevade saar" saar tähendab tegelikult peamiselt just seda, et ööpäeva keskmise temperatuuri kõikumine on aastas kõigest 5 kraadi. St, et kui suvel on siin normaalne päevane temperatuur nii +27,+28, siis talvel on see + 22, +23. Tõsi, talvel võib olla pilvisem ja nagu veebruar 2010 ja november 2013 meile tõestanud on, võib ka lõunas tulla kõvasti vihma. Aga põhjamaalt tulles võite te ka talvel arvestada sellega, et te tulete siiski suve ja päikese kätte. Ookean, asuursinised basseinid, lamamistoolid ja keskpäeval liigagi palavalt paistev päike ootavad teid aastaringselt. Teiseks võib lakooniliselt ära öelda, et Tenerifel on midagi tõepoolest igaühele. Saarel sisse elades olen ma avastanud, et kogu oma mañanatamise juures, st sellest hoolimata ja tõenäoliselt väljamaalt sissevoolava kapitali ja know-how toel ei ole vanuse- ega huvigruppi, kellele siin saarel mõeldud ei oleks ning saare loomulikud eeldused on loonud selleks äärmiselt tänuväärse ja viljaka pinnase. Ma ei räägi siin baaridest, restoranidest, pubidest, klubidest jne. See on elementaarne, neid on sõna kõige otsesemas mõttes igal sammul ja asi on lihtsalt valikutes. Tenerife on piltlikult öeldes Saaremaa suurune ja püüdke ette kujutada, et Orissaares on kilomeetrite viisi randu ja hotelle ja palme ja Sahaarast puhuva tuulekesega troopika, aga Kihelkonna kandis on parasvööde ja paksud piiniametsad. Et kuskil Laimjalas on peaaegu neljakilomeetrine mägi, kus serpentiine mööda mäkke keerutades näeb auto- või bussiaknast taimkatte vööndite vaheldumist vähenõudlike kaktusteni välja, täpselt nagu õndsal kooliajal geograafiaõpetaja õhinal meile pähe tagus. Ja mäkketõus päädib vaatega, mis on nagu lennukist, kuid 360 kraadi - ühel pool ehk pilved kaugel all ja teisal maakera kumeruse taha kaduv ookean ja saared. Ja te ei ole ikka veel päris tipus! Kus talvel on isegi lund! (Ärge kartke - palmid ei kao samal ajal mitte kuhugi, 3 km allpool troopika jätkub).Ja see kõik on Tenerifel maksimaalselt tunnise autosõidu kaugusel. Niisiis pakub Tenerife kõike, mida hing ihaldab matkajatele, paraglaideritele, mägibaikeritele ja kes te kõik olete. See kõik on siin olemas. Pluss üheksa golfiväljakut (enamus 18, kaks 27 auguga).


Ja siis muidugi kõik see, mida pakub Atlandi ookean.


Surfajatel on siin omad paradiisid, purjetajatel omad (ühtekokku on saarel 7 sadamat), saarelt teevad huvireise paras ports erinevaid, väga erineva suuruse ja otstarbega veesõidukeid, kes viivad teid sukelduma, kala püüdma, vaalu vaatama või muidu elu nautima. Kui te midagi ei oska, siis kõige jaoks on olemas loomulikult koolitajad alates sukeldumisest ja lõpetades golfiga. Elu keeb ja äri käib. Klubides üldjuhul piletiraha ei küsita (harvadeks eranditeks on kohalesõitnud ja peamiselt latiinostaaridega kontserdilaadsed üritused), lahjad joogid ja dringid maksavad 1-2-3 €, (loomulikult on kohti, kus õlle või siidri eest on võimalik ka 10 € maksta), kokteilid 4 - 8 €. Meie lemmikrestoranis saab kümne euroga ägisemini söönuks ja joonuks, aga ta ei asu ka turistilõksu peatänaval, üldjuhul peaks restoranilaadses kohas söömisel arvestama ikkagi paarikümne euroga inimese kohta. Puudu pole “söö palju jaksad” tüüpi puhvetitest (buffet`dest), mis pakuvad peamiselt Hiina või India toitu, söök maksab 6-10 €, jookide eest tuleb juurde maksta. Suurtes toidupoodides on kõik üldjoontes sama hinnaga või isegi odavam kui Eestis, rääkimata rõiva-, kinga- jms poodidest, outlettidest (Mango, Benetton jms) ja NB! kirbuturgudest, mis on tõeliseks shopahoolikute paradiisiks.


Ega muud kui Bienvenido! ja suur tänu neile, kes selle oopuse lõpuni jaksasid lugeda, loodetavasti ei hirmutanud ma kedagi liialt, sest vapralt siiani lugenutele on mul teatada järgmist: kui maapealne paradiis eksisteerib, siis puhkajate jaoks on see Tenerifel või - vähemasti on Tenerife sellele väga-väga lähedale jõudnud:). Jätke kell koju, tulge Tenerifele, laske ajal voolata ning päikesel ning Tenerifel ennast hellitada. Tenerife kingib teile oma soojuse, oma lummuse, oma rahu ning igaõhtuse pillerkaari. Lennu nimelises jaamas maandudes mõtlete te ühest - kuidas ja millal tagasi saab. Nii on.

TASUTA INTERNETIST TENERIFEL
Alates 2017 aastast on Tenerife saarevalitsus lasknud paigaldada üle saare 39 tasuta wifit pakkuvat tugijaama, kekskendudes peamistele turismipiirkondadele - Costa Adeje ja Los Cristianos lõunas, Puerto Santiago ja Los Gigantes läänerannikul ning Puerto de La Cruz saare põhjakaldal. Siit leiate kaardi (kliki), kus peal repiiterite täpsed asukohad - niipalju kui mul on õnnestunud neid välja selgitada.    



KANAARI KÖÖK

LIHA | KALA | SEENED | MOJOD JA KORTSUKARTULID (PAPAS ARRUGADAS) | JUUST, VEINID | MAGUSTOIDUD, KOHVILAADNE TOODE

GOFIO - KIEK IN DE KÖCK CANARIENSIS

Guanchidelt päritud lihtsaimaist lihtsa, aga äärmiselt toitva pudrutaolise söögi GOFIO kohta on teateid juba XV sajandist, mil saartel käinud portugaallased selle Kanaari saartelt kaasa tõid (koos mõnede kinnipüütud elanikega) ja muude “näidistega” oma uute maadeavastuste kohta. Gofiot keedeti mistahes teravilja jahust, mida saadi meilegi tuntud käsikiviga jahvatamisel. Sarnane meie kamaga niisiis. Et riknemise vältimiseks on kõik terad ja viljad eelnevalt kuumal kivil röstitud, on maitse omapärane ja pisut mõrkjas. Gofio jahust plönniti kokku ka pätsikesi, mida siis kuumal kivil küpsetati - pärmi guanchid ei tundnud. Tänapäeval kasutatakse enamuses nisu- või maisijahu (ikka pruunistatult), lisades kõike, mida iganes majapidamises leidub: mune, juurvilja, maitseaineid. Viletsatel aegadel lisati toidu sisse lausa rohtu või muud söödavat. Lõuna-Ameerikasse emigreerunud kanaarid tutvustasid gofiot ka uuel kodumaal. Tänapäeval pakutakse seda pruunikat ja kaunis teravalt maitsestatud

(Aga hästi kõhtu täitvat ja väga toitvat) putru ka kohalikes restoranides eelroana. Lauale tuuakse gofio suures kausis ja igal sööjal on lihtsalt oma lusikas! Täpselt nagu euroopa taluperedes sajandeid tagasi.



LIHA

Guanchidel loomulikult lihakarne ei olnud, Tenerifel elutsesid vaid kitsed ja jänesed. 


Ka tänapäeval on sea- ja loomaliha toitude kõrval populaarsed kitse- ja jäneselihast road. Kanaliha on samuti ülipopulaarne, aga loomulikult nn uuem lisand saarlaste menüüs. Nii tapas-baarides kui tüüpilistes kanaari restoranides pakutakse liharooga papas con carne – liha ja kartuli hautist, kuhu on lisatud juurvilju, peamiselt porgandit. Varemalt oli see kitseliha, nüüd enamuses loomaliha. Conejo en salmorejo – väikesed jäneseliha tükid pikantses, juurviljadega salmorejo-kastmes. Jäneseliha tükke hautatakse ka oliiviõlis, maitseks vaid sool, pipar, meeletult palju pruunistatud sibularattaid ja mitmed koorimata, lihtsalt pooleks lõigatud küüslaugud.

Sama kehtib ka näiteks turismipiirkonnast vaid mõned kilomeetrid eemal, rajoonikeskuse Adeje peatänaval asuvate tõeliste kohalike pererestoranide La Rambla ja Espana kohta. Menüüs on peamine pollo con ajo, nn küüslaugune kana – tugevalt maitsestatud ja pruunistatud kanakoivad väheses oliiviõlis. Tundub jällegi lihtsaimast lihtsam, aga ega samasugust rooga mujalt ei saa, kuigi kana (hautatud või grillitud) pakutakse palju, tihti veel mitmete kastmetega (seened, juust, maitseroheline, roheline pipar), mis serveeritakse eraldi väikestes kannukestes – iga järgmine amps uue kastmega.



KALA JA MEREANNID

Tenerife on krevetiparadiis


Kui guantshidel puudus meresõiduoskus ja kala püüti vaid kalda äärest, siis koos hispaanlastega tuli menüüsse rohkem kala ja teisigi mereande, mis nüüdseks toidulauda rikastavad. Tuntumateks on „vieja“ – õrna liha ja erilise maitsega papagoikala, mida tavaliselt keedetakse, aga varemalt ka kuivatati. Palju süüakse tuunikala, makrelli, sardiine, merikeelt. Kalarestoranides saate ise kalale lisaks suurtest vitriinidest mereande juurde valida, enamasti grillitult – igat natuke: krevette, kalmaare, rannakarpe, kaheksajalgu jm. Krevette serveeritakse ka omaette eelroana, kuumutatuna oliiviõlis koos hulga küüslaugu ja tshillipipraga. Reeglina on kalarestoranides pakutav sõluv sellest, mis hommikul merest kätte saadi - erandiks ehk krevetid, mida leiab kõikjalt ja igal ajal. 


SEENED

Tenerifel saab seeni korjata õigupoolest aasta läbi, aga selliseid kohti teavad ainult kohalikud ja kui nende käest pärida, kus need kohad on, siis ei mõsta nad enam hispaania keelt. Mitte sõnagi. 


Seened, enamuses küll shampinjonid, on väga armastatud toidulisa, aga kes võiks arvata, et Kanaaridel leidub metsikult kasvavaid seeni ja veel selliseid, mida meiegi tunneme – kukeseeni! Nn metsikud seened, setas, kasvavad kõrgemal mägedes, kus on metsa, enamuses pikkade pehmete okastega männid.

Korjate seeni, jalutades madalates (vihma)pilvedes, ümberringi niiske karge mägiõhk. Kukeseeni on siiski vähe, aga laiemalt on levinud valged riisikataolised seened, mida poodidest osta saab ja restoranides pakutakse. Aga Kanaaride seentel pole mingit erilist maitset, justkui shampinjonidelgi, kuid kes Maarjamaa seente võrratult tugevaid ja nii erinevaid maitseid ei tea, sellele aitavad ka sellised – ikkagi seened, mida suure eduga kastmetes kasutatakse ja (jällegi) kuumas oliiviõlis koos rohke küüslaugu, soola ja vähese tshillipipraga valmistatakse.



KASTMED EHK MOJOD JA KORTSUKARTULID ehk PAPAS ARRUGADAS

Mojota ei saa kohe mitte kuidagi


Olgu liha- või kalatoitude juurde, tüüpilised kanaari kastmed mojod (sõna jällegi portugali keelest) tuuakse alati lauale väikestes kaussides. Punane mojo – pikantne oliiviõli kaste hulga tshillipipra, safrani, küüslaugu, mandlite,

juustu jm lisanditega. Roheline mojo – oliiviõlile on lisatud koriandrit, petereselli, paprikat. Kolmandaks on tavaliselt küüslauguga tugevalt maitsestatud majonees – seda mojoks ei kutsuta. Kastmeid müüakse ka poodides, kus neid igaüks koju kaasa saab osta, Mercadonades näiteks müüakse maiteainete alumistel riiulitel kandilistes karpides juba valmissegatud ürte, mis on kerged kohvrisse pakkida.

Teadlik turist küsib Tenerifel kindlasti kortsukartulit ehk „papas arrugadas`eid“, mida keedetakse suure hulga meresoolaga ja muidugi ei koorita. Väga armastatud on õlis praetud (eelnevalt keedetud) kartul koos rohke küüslauguga „papas con ajo“. Kartulit süüakse nii kala- kui liharoogadega ja kasvatatakse saartel koos tomatite, banaanide ja viinamarjadega.

Kodus valmista kortsukartuleid niimoodi:

Võta suur ja sügav pann ja täida väiksemate kartulitega. Lisa vesi, nii et kartulid oleks üleni kaetud. Lisa sool (soovitavalt meresool) – umbes 200 grammi liitri vee kohta. Kata pann tiheda riidega ja keeda kartuleid ca 20-25 minutit. Kui kartulid on pehmeks keenud, siis vala vesi ära ja raputa kartulitele veel veidi soola ning neid labidaga pannil ringi ajades kuumuta veel 40-50 sekundit. Ja ongi valmis!



JUUST; VEINID; MEERUMM; BANAANILIKÖÖR

Kitsejuust oli üheks vanimaks kohalike poolt valmistatud toiduks üldse


Juustu süüakse Tenerifel nii "värskelt" kui ka suitsetatult (tänapäeval lisatakse ka lehmapiima). Kõlbab nii eelroaks kui järelroaks, olgu veiniga või ilma ja sorte on tõesti miljon.  

Kanaari veinid on olnud Euroopas kuulsad Shakespeare’i aegadest peale, kui suur kirjanik neid (Canary Sack) härdusega oma teostes mainis. Admiral Nelson, kes 18. sajandil Tenerife pealinna Santa Cruzi vallutada tahtis, aga hoopis lahingu ja oma parema käe kaotas, sai saare kubernerilt kingituseks kaasa mitu head kasti saare veine ja juustu – nii austati vanasti oma tugevat, kuid alla jäänud vastast! Juba 17. sajandil olid Kanaaride veinid tuntud Euroopa kuningakodades, täpsemalt maailmakuulus Malvaasia ning see vein leidis muide muuhulgas tee ka vene turule, sh ka tsaari õukonda, nii olla nii Peeter I kui Katariina II olnud andunud Malvaasia austajad, tänapäeval saab Malvaasia veini muuseumist tema lemmiksorti osta.

Kanaari veinitootmine sai alguse peale hispaanlaste vallutusretke. Viinamarja istikud toodi sisse Kreekast ja Madeiralt, hiljem mujaltki - nii Portugalist kui Itaaliast. Viinamari kasvab enamuses 50–1600 m kõrgusel mägede orgudes ja nõlvadel, saarel on mitmed veinivabrikud ehk bodegasid, millest enamus on ühe või paari perekonna ettevõte.

Neid võib (eelnevalt kokku leppides) ka külastada ja oma silmaga tunnistada, kuidas vein valmib ja erinevaid sorte proovida. Hea ettekujutuse saarte veinitootmise ajaloost saab veinimuuseumist El Sauzalis, kust võite kaasa osta või kohapeal proovida kohalikke veine. Tänapäeval toodetavaid kanaaride veine on palju: valged, roosad, punased. Vast kuulsamad nendest on Malvasia, Lista Blanca, Verdello, Moscatel valgetest ja Listan Negra, Vica Norte Negramoll, Marmajuello punastest. Margiveinide tootmine järgib vanu tavasid, on aega võttev ja seega kallis.

Paljud külarestoranid pakuvad ka omavalmistatud veine (vino de la casa) nendest viinamarjadest, mis kasvavad samas maja ümbruses mägede külgedel. Suurest klaaspudelist mõõdetakse teile tellitud kogus tumepruunidesse savikannudesse, aga vahel isegi mistahes tühjaksjäänud pudelisse. Sellised veinid on odavad ja kohalike hulgas vääramatult kindel lisa mistahes söögikorrale.

Portugallased tõid saartele ka banaanikasvatuse ja need väikesed, täppidega banaanid (platanos) kasvavad suurtes istandustes piki rannikualasid. Valmimine võtab kuus kuud ja tihti kaetakse mõned küpsemisjärgus kobarad siniste kilekottidega, et banaanide valmimine oleks üheaegne. Nende banaanide maitse on meile väheke võõras, võrreldes harjumuspäraste suurte ja magusamatega, kuid nendest saab ülimagusat, kuldkollast banaanilikööri licor cobana. Soovitan banaanide kasvatamist vaatama minna Bananerasse, mis asub kõigest 5 minutise autosõidu kaugusel nii Los Cristianosest kui Las Americasest.



MAGUSTOIDUD JA KOHVILAADNE TOODE

Kui järg jõuab dessertideni, siis läheb asi ikka tõesti magusaks kätte. 


Tuntumad magustoidud on banana split (küpsetatud banaanid jäätisega), huevos mole (kreem munadest ja suhkrust kaneeli ja sidrunimahlaga), Bienmesabe, hispaania keeles ”maitseb mulle hästi” (segu meest, mandlitest, koorest, munadest ja rummist), frangollo (kuumutatud maisijahu keedetud piima, mandlite, kuivatatud puuvilja ja munadega), quesillo (kanaaride karamellikreem).

Palmipuude ülemistelt osadelt korjatud mahlast keedetakse siirupit (palmipuu “mesi”) ja seda lisatakse siis magustoitudele – ikka et oleks magusam, sest ega küll küllale liiga ju ei tee.

Kõik, kes Tenerifel käinud on, teavad et selle mäekujulise meepüti sees on ka omad tõrvatilgad. Ning kõige mõrudamad neist on seda nii välimuselt kui maitselt. Ja mis seal salata - tihtigi isegi lõhnalt. Ma pean siinkohal silmas kanaaridel pakutavat ollust, mida nad ise kohviks nimetavad. Üldjuhul on siin pakutav kohv kibe ja mõru, kuna kohalikku maitset kujundavad brasiiliapärased mustaks kõrvetatud kohvisordid. Sellise kohvioa ärarikkumise tagapõhi on väga lihtne – Brasiilia on vaene riik, kvaliteetsed tooroad müüakse rikkamatele eurooplastele ja jaapanlastele, viletsa kvaliteediga jäänuste liigröstimine (no ikka täitsa mustaks) aga varjutab kõik võimalikud kõrvalmaitsed. Röstitud kohvioa pruun värv pärineb muide kohvimarjas sisalduvast suhkrust, mis õigesti ja ühtlaselt röstides karamelliseerub ja annab õigele kohvile tema maheda nüansi. Kes teist suhkru karamelliseerimisel jokutama on jäänud, teavad, mis juhtub - tulemuseks on süsi. Sama juhtub üleröstitud kohviubadega. Nende sitikmustade ubade jahvatamisel saadud puru ja vee kokku segamisel sündinud lahusega saaks ilmselt ülipüsiva tulemuse näiteks katuste ilmastikukindlaks muutmisel - ilmselt isegi Eesti oludes, paraku juua see justkui laavast keedetud rüübe küll ei kõlba. Nad ise muide väidavad, et pole nende kohvil häda midagi. Aga millegipärast - tõsi küll, mitte kõik, aga väga väheste eranditega - kühveldavad selle espressomõõtu koguse sisse (mida on 30 ml ehk 2 supilusikatäit) oma 6 kuni 8 grammi (korralik teelusikas) suhkrut. Ja hambaravi siin kuningriigis tervisekindlustuse alla muide ei käi. Kui te nüüd aga juhtute sisse astuma mõnda puhvetisse, mida peab britt, siis suure tõenäolisusega ootab teid üks kahest variandist:

a) Teile serveeritakse sama tökatit, mida põliskanaari poolt peetavas naaberbaariski ja kui viid jutu ääri-veeri tervisekindlustusele ning sellele, et kas see tema poolt serveeritud joogi tagajärjed ning kõik kõrvalnähud katab, siis teatab ta sulle joviaalselt, et näh, paljud virisevad, aga ega tema ise kohvi ei joogi ja soovitab sulle hoopis tassikest teed. Teed teeb ta nn "lapist", mille eest tema maksab 2 senti, kuum vesi vääristab selle leotise pooleteise euroseks. Ja muidugi ei unusta ta arvet tehes (ikka vankumatu joviaalsusega) ka joomata jäetud "kohvi" eest euro või poolteist kasseerida.

b) Kui baaripidaja juhtumisi ise ikkagi ka kohvi joob, siis on väga tõenäoline, et ka tema kohaliku kohvi maapõhja sajatab ja pakub sulle oma nägemust heast kohvist. Retsept on lihtne - suur kruus kuuma vett, pool lusikatäit lahustuvat kohvi ja naeratus. Ma ise arvan, et seda konsistentsi nad rihivad siin mitte maitseomaduste, vaid värvuse järgi. Et oleks võimalikult teele sarnane, eks ole. Ikkagi nii pika teetraditsiooniga rahvas.

Tasapisi on siiski ka mingi osa baari- ja restoranipidajaid (see käib ainult saare lõunaosa kohta) aru hakanud saama, et turistide maitsega arvestamine on turismipiirkonnas see võluvits, mis kliente ehk siis neile tulu toob ja euroopa kohvisorte on juba siin - seal näha ka: Lavazza jne. Paraku küll mitte ubadena - valdavad on kapslid jms baristasid ahastama panevad lahendused, aga no need on vähemalt joodavad. Imejook, mida te mujal ei näe, on cortado leche leche - espresso mõõtu tassi või klaasist pitsi põhja valatakse magusat kondenspiima, siis sirtsuke musta kanget kohvi (20-30 ml, ma pakun) ja selle peale sortsuke kuuma piima koos vahumütsiga, vahel ka lisaks tükike sidrunit ja nõudmisel ka piisake brändit. Kohv serveeritakse koos pakikese suhkruga – selle lisamata jätmise eest ei arreteerita, aga nagu eelpool mainitud kohalikud reeglina kühveldavad selle veel kõigele otsa. Küsides “lihtsalt” musta kohvi ehk ainult kohvi - café solo, saate pisikese tassi kanget kohvi a là espresso. Café con leche on piimaga kohv, ehk mujal maailmas Cafè Latte või Au Lait, kus kangele kohvile (ca 1/3 tassi) lisatakse kuuma piima (2/3 tassi). Kui tahate lihtsalt tassikest kohvi, soovitan õnne proovida küsides Americanot (espresso+kuum vesi) või Caffè Alleman`i (sama mis Americano).

GUACHINCHED

TENERIFELT EHEDUSE OTSIJAILE

Kõige õnnetuma ja kahtlemata ka ebaadekvaatsema pildi kanaari köögist saavad need turistid, kes gastronoomiliste elamuste jahil piirduvad Cristianose-Americase kaldapealsega.

Eriti haledalt võib alt minna, kui lasta end mõjutada kärbsena jala küljes rippuva ning nahaalse sisseviskaja lubadusest tuua härmas õllekannud lauda ühe euro eest, sest rusikareegel Tenerife rannarestodes on – mida odavam õlu, seda sitem söök. Seda ka kohalikke kaanoneid arvesse võttes, kus tooni annab kurguni tätoveeritud briti sinikraede veendumus, et peamine kvaliteedi garantii on värskelt avatud konservipurk. Loomulikult on Tenerife lõunaosas ka korralikke, on koguni väga häid söögikohti ja sugugi kõik neist ei asugi keldrites või tagahoovides, aga paraku pole neil tavaliselt kuigipalju pistmist kanaari köögiga. Niisiis tuleb autentse köögi jahtijatel suunduda turistilõksust eemale, sealjuures polegi oluline, kuhu suunda – palju paremaks läheb olukord juba mõneteistkümne kilomeetri kaugusel – Adejes, Aronas, Caletas, Galletases, aga iseäranis Abrigoses ja Tejitas (kuulsad kalarestoranid) jne. Iseäranis sügiskuudel, oktoobris-novembris aga suundub teadlik gurmaan kindla peale veelgi kaugemale: Tenerife põhjakaldale ja kirdenurka. Sest just noore veini valmimise aegu avavad oma uksed guachinched ja neid on sõltuvalt aastast 500 kuni 1000. Jajahh, pole eksitus – kuni tuhat.

Guachinchede sünnilugu on mul teile kõige hõlpsam lahti seletada koduse Saaremaa varal. Kujutame endid XIX sajandi Mustjala kihelkonda, kus taluperemees Väudur (kirikukirjades Fjodor) mitu nädalat esiti aida ja seejärel keldri vahet tohmerdab, et talgulistele üks tummine laar õlut keeta. Kuni lõpuks jõuab kätte see pidulik päev, kus ometi kord on Väuduril püha õigus ja õigustus pisut vikki kangutada ja järele katsuda, kas humalamärjuke ka korralik sai. Ega siis talgulistele saa ometi mingit lahjat virret joota, mõistate. Ja et nii vastutusrikast toimingut ei või Väudur ometi oma isikliku maitsmismeele hooleks jätta, niisiis on manulisteks kutsutud naabrimees Äman (Hermann), kes omakorda on ühes võtnud oma kälimehe Kolla (Nikolai). Ja ilmselt on kohal ka Teistre Nassu (Afanasi), sest teda pole vaja kutsudagi, kui kuskil prunn eest lüüakse. 

 Kui mõned tunnid hiljem keldri tagant rehe alla ära kostnud laulujorina peale tormab sajatades kohale Väuduri laulatatud küljeluu Ärmiine (Hermiine-Rosalinde) ja leivalabidaga platsi puhtaks lööb, ei lase Väudur sellest pisukesest äikesest oma päikeselisel meelel pilve minna: Ärmani ja Kolla kinnitusel “ ölle oiap külles nigu piab”. Et see pastoraalne uid nüüd antavatesse oludesse Tenerifele porteerida, tuleb meil “ölle” asemel öelda “vino” ja mekkima kutsujaks pole sugugi mitte peremees Väudur (ehk Jèsus või Josè), vaid hakkajamaks pooleks on hoopiski perenaine Ärmiine (siinmail siis Maria-Theresa) ning Tenerifel ei piirduta noore veini välja valamisel kaugeltki mitte paari naabrimehega, vaid pittu kutsutakse kogu küla. Ja nii teeb pea iga kuitahes pisike bodega ehk veinikelder. Seega on tegemist justkui arhailiste pop-up restoranidega, mis moodsamate aegade saabudes avavad end igal sügisel uuesti garaazhides, banaanipõldude vahele rajatud ajutistes varjualustes ning tihti sealsamas bodega abiruumides, mis on sisustatud käepärastest materjalidest kokku löödud ajutise mööbliga. Oma sadakond guachinchet tegutsevad restoranidena aastaringselt, kuid põhilises järgivad nad sama joont: rangelt kohalik vein ning autentne, väga lihtne ja kodune, isegi rustikaalne menüü: hautised juurviljadest ja kikerhernest lihaga ning ilma, keedetud munad, gofiost keedetud supp või puder jms. Ja muidugi küüslauk, ohtralt küüslauku. Ookeanile lähemal asuvad guachinched pakuvad ka kala, nii praetuna kui toorelt (siis mõned päevad veiniäädikas laagerdununa), kaheksajalgu ning muid mereelukaid, kuni karpideni välja. Ehtsas guachinches kunagi palgatud tööjõudu ei kasutata, kõik tehakse ära pereringis ja seda on ka suhtumisest tunda: te tunnete end seal külalisena selle sõna tõelises ja parimas tähenduses.

Ehkki kõlaliselt võib sõna “guachinche” meenutada teile põlielanikke ehk “guanche”, siis tegelikult neil mingit pistmist, st. lingvistilist seost ei ole, Guachinche nimetus on hoopis aja jooksul moondunud murtud inglisekeelsest väljendist “watching you”.

Mõned väga juhuslikult valitud guachinched (ja ka muid söögikohti) leiate Tenerife kaardilt VAAT SIIT.

Buen provecho!  

TRANSPORT JA LIIKLUS

ROHELISED TITSA BUSSID, TAKSO JA PEALINNAS ISEGI TRAMM!

ÜHISTRANSPORT JA LIIKLEMINE

ROHELISED TITSA BUSSID, TAKSO JA ISEGI TRAMM!


Väga mugav ja soodne on kasutada kohaliku bussifirma TITSA teenuseid. Nende roheliste bussidega pääseb sõna otseses mõttes igale poole, küsige infopunktist või hotelli retseptsioonist kaarti koos sõiduplaaniga. Või siis laadige kaardid meie kaartide lehelt alla.. NB! Bussipileti ostmiseks varuge peenemat raha, iseäranis linnaliini bussides ei pruugi bussijuht vastu võtta suuremaid rahatähti, kui 20 või isegi 10 eurot. Bono kaart ehk sooduskaart annab tuntava efekti siis, kui hakate saart mööda ringi sõitma - piletid on 30 kuni 50% soodsamad, näiteks ekspressis liin nr 110, (mis käib argipäeviti iga poole tunni tagant ning teid alla tunnise sõiduga lõunast otse pealinna Santa Cruzi südamesse viib), maksab Bonoga makstes edasi-tagasi sõit 19 euro asemel 12,50. Bono kaarte bussijuhid EI MÜÜ ja KINDLASTI saab neid osta bussijaamadest Las Americases ja Los Cristianoses ja nüüd õnneks ka kohe Kompassi kõrvalt. Tegu on ettemaksu kaardiga, millega saab maksta ka mitme inimese eest ning nad kehtivad ühtlasi Santa Cruzi ja La Laguna vahet kurseerivas trammis. Tavaliselt on Bono kaardid väärtusega € 15, (st et te ostate ühte kaarti soetades 15 € eest bussifirma krediiti), Bono kaardiga bussijuhi juures olevas terminalis makstes hakkab sealt siis raha maha minema. Kui üks kaart saab tühjaks, saab maksta puuduoleva osa järgmisega ja kui ikka puudu jääb, siis lisada ka sularahas - kui maksmist on alustatud Bono kaardiga, säilib soodustariif. Kahjuks on Titsa kodulehekülg suhteliselt sadistlik, aga pikapeale uurides saab ikkagi pihta, mis ja kuidas. www.titsa.com

Takso on Tenerifel muide suhteliselt mõistliku hinnaga, kui juht just valskust ei tee. Kuurordi piires liigeldes arve reeglina kunagi ei öösel (mil taksosõit on pisut kallim) ega päeval üle kümne euro tulla ei tohiks. Pettusi küll paraku esineb ja ma täheldan siit-sealt kuuldu põhjal ja loomulikult kasvava murega, et nende arv sageneb. Soovitan jätta juba kogenud turisti mulje (paar sõna hispaania keeles jne), et need sänikaelad vigurit visata ei julgeks. Alates juulikuust 2017 on taksot võimalik tellida ka läbi äpi, millle saad alla sikutada SIIT. Äpp võimaldab muuhulgas juba taksot tellides valida erinevate võimaluste vahel, nagu Taxi Grande (7-8 reisijakohta), liikumispuudega klientidele kohandatud sõiduvahend, lemmikloomad lubatud, kaardimakse võimalus (mis pole Tenerife taksodes sugugi enesestmõistetav, inglise keelt rääkiv (loe: pahatihti vaevu tönkav) juht etc. 


KUIDAS LENNUJAAMAST HOTELLI SAAB?

Eks ikka bussiga, taksoga ja rendiautoga.


Lõuna lennujaam - Las Americas ca 18 km bussipilet ca € 4 

Põhja lennujaam - Las Americas ca 80 km, bussipilet ca € 13

Lõuna lennujaam - Los Gigantes ca 40 km bussipilet ca € 8 

Põhja lennujaam - Los Gigantes ca 105 km bussipilet ca € 17


Taksoga Lõuna lennujaamast Las Americasse maksab hetkel €25-35, sõltuvalt taksojuhi osavusest taksomeetriga suhelda, Los Gigantesesse €45-55.

Põhja lennujaama saab lõunast taksoga ca 100 euro eest, Los Gigantesest ca €120.


AUTOGA LIIKLEMISEST

Kartke maikamehi.


Tenerifel liiklemine on - no ütleme Tallinn-Tartu maanteega võrreldes lapsemäng ja liikluskultuur on pigem euroopalik kui lõunamaine. Miks see nii on, tuleneb arvatavasti mitmete asjaolude koosmõjust. Esiteks - oma pooled liikluses osalejaist on turistid oma peataolekust tulenevate äkkotsustega - kohalikud teavad sellega arvestada, et paremat suunatuld vilgutav Loro Pargi kleepsuga (ehk ilmselgelt rendi-) auto võib ristmikul samahästi pöörata ka vasakule (ühesuunalise tänava vastassuunavööndisse). Teiseks rahustab liiklust märgatavalt fakt, et turistidest üle poolte tuleb vasakpoolsest liiklusest ja nad käituvad seoses „valel pool” sõitmisega rahulikumalt. Vahest muidugi läheb neil juhe kokku ka - mulle sõidab aastas vähemasti korra või paar keegi ringteel vastu, aga sellega harjub. Suunatule näitamisest tunneb ilmeksimatult turisti ära, sest kõige närvesöövam Tenerife liikluse eripära ongi fakt, et selle väikese roolialuse kangi otstarvet ei tea kohalikest küll mitte keegi. No mitte keegi. Kolmandaks kehtib tänavail vääramatu printsiip "sõida ise ja lase teistel sõita" - hoovist või põiktänavast väljapöörajad lastakse liiklusvoolu meelega, mitte kogemata. Ja last but not least – nagu „vanas” läänes ikka on auto siinmail liiklusvahend, mitte staatusesümbol või (ego)pikendus, niisiis ei ole suuremale autole rohkem lubatud kui väiksemale. Erandeid muidugi on, aga üldiselt austavad ka kellade ja viledega ning ülenikeldatud kummidega bemarid üldiseid reegleid.


Kaasliiklejatest tasub tähelepanelikumalt jälgida ja parem karta kui kahetseda järgmiseid liiklusvahendeid:


“Pirukakärud”. Vahet pole, kas tegu on kirevate kleepsude või põrandavärviga ületõmmatud kaubikuga, neil on alati otse ebakanaarilikult kiire ja kui saab, siis nad lõikavad nina alt läbi. Kui pirukas gaasitab, on kõigil teistel mõistlik pidurdada.   


Taksod. Jälgides Tenerife taksojuhtide sõidustiili, võib raudkindlusega väita, et tegemist on kõige frustreerivama ametiga planeedil maa ja ainuke viis sellega toimetulekuks on liigelda sellisel kiirusel ning selliseid sõiduvõtteid kasutades, mis teeks au igale algajale kardisõitjale.


Bussid. Nad on suured ja nad hilinevad, seega kulgevad nad nii, nagu oleks nad nägemisulatuses ainukesed sõiduvahendid.


Maikamehed. Lõunas õnneks harva esinev, aga põhjas küllalt palju segadust külvav juhitüüp. Regaaliateks valge maika ümber trimmis rinnalihaste, paljaks pöetud kukal ja sibulatukk. Keskmine maikamehe vanus on 18-28 aastat, aga nende üle ääre pritsiv testosterooniküttel pulbitsev mentaalsus ning valgurikas silmavaade on 14 aastase omad. Sõiduvahendiks on maikameestel Eestis praktiliselt tundmatud mikroskoopilised Citroenid, Datsunid ja muu säärane 90ndate alguses toodetud kraam, mille spoileriringidesse, min. 300 W kõlaritesse, nikeldatud sumpsidesse jne läheb kogu nende töötu abiraha. Maikamees võib 500 meetri jooksul figureerida kokku neljas reas (tihtigi tundub, et korraga!), kiirendada selle maa jooksul 6 korda ja pidurdada sama palju arv kordi ning anda vähemasti korra signaali (juhtub, et mitmehäälset).


Telefoniga beibed. Neil on oma nutitelefoniga kordades rohkem tegmist, kui liikluse jälgimisega ja mingil põhjusel ei suuda isegi röögatud sellesuunalise tegevuse vastu suunatud trahvid nende suhtlemisnälga leevendada. Kui teie ees lengerdab nii pooleteist rea ulatuses kummalisi kiirendusi ja hoo mahavõtte praktiseeriv auto ja kui te lõpuks südame rindu võtate ja temast mööda uhate, näete surmkindlalt, et tibin on oma nelja sentimeetriste küüntega lihtsalt hädas sõnumi saatmisega. Ma ise õnneks näinud ei ole, aga kuulnud olen ka sõidu ajal last mähkivast noorest emast.


Aga muidu – nagu öeldud – on liiklus siin rahulik.


Ehk küll tõenäoliselt 99 protsenti Tenerife tänavail liikuvatest brittidest pole Ilfist ja Petrovist kuulnudki, käituvad nad ometigi vääramatult just selle printsiibi järgi, nagu nende raamatus kirjas - “jalakäijad on parim osa inimkonnast!” Tenerife brittidest turistid käsitlevad isegi kaine peaga kogu hoonetest üle jäävat territooriumi kui üht suurt jalakäijate ala, st. et nad astuvad tänavale just seal, kus neile meeldib ja just siis, kui see neile pähe tuleb. Ka juhtumisi vöötrajale pihta saades lähtuvad nad eelkõige ja ainult liikluseeskirjadest, mitte füüsikaseadustest - sebra tähistab tema eesõigust ja ta kasutab seda, vaevumata hindama ligineva auto kiirust ja kaugust trajektooride teoreetilise lõikumispunktini. Kuurordis seega topelt ettevaatust!


Mägedes sõitmine on muidugi elamus, soovitan lihtsalt olla ettevaatlik ja võimaluse korral rooli panna reisiseltskonna kõige kogenum juht. Eriti, kui olete võtnud nõuks ikkagi oma käe peal näiteks "piraadikülas" Mascas ära käia - mis on muidugi absoluutselt kohustuslik vaatamisväärsus iseenesest. 


Tungivad soovitused:


Laps(ed) peab(vad) olema turvatoolis! KÕIK lapsed, kes on lühemad kui 135 cm, peavad olema kas turvatoolis (kuni 3-e aastased) või boosteris (4 kuni 12 aastased) ja tingimata TAGAISTMEL. Kui laps on pikem kui 135 cm, siis võib ta panna turvatooli/boosteriga ka esiistmele. Soovituslik on boosterit kasutada kõigil alla 150 cm kasvuga lastel (justnimelt soovituslik, mitte kohustuslik on pikkusevahemik 135-150 cm). 


Ära sõida purjus peaga!!! Murdosa promillist (0,5 g liitri vere kohta ehk 0,25 mg väljahingatava õhu liitris) on siin küll roolis lubatud, aga kui (ptui ptui ptui) õnnetus peaks juhtuma, siis võidakse panna Sind puhuma ja lõhnadega juhi tehtud avarii tagajärjed kindlustuse poolt hüvitamisele EI KUULU. Isegi kui sa ei olnud liiklusõnnetuse põhjustaja, st. süüdi. Takso on odavam, palju odavam. Lubatust suurem joove toob ka €500 - €1000 trahvi kaasa.


Ära pargi keelatud kohas! See ei loe, et kohalikud ka nii teevad. Praktika on näidanud, et vahel ei puudutata kahte valesti parkinud kohalikku autot, aga nende vahelt viiakse rendiauto tasulisse politseiparklasse. Trahv: 40 kuni 100 eurot. Maksta saab nii sularahas kui kaardiga. Kui siiski nii peaks juhtuma, et auto juurde tagasi tulles ei leia te oma sõiduriista eest, siis pöördu lähima taksojuhi poole, näita talle, kus Sinu auto seisis ja palu ennast viia kohta nimega "DEPOSITO DE LA GRUA MUNICIPAL", siis ta teab, millisesse parklasse sind viia.


Ära sõida lahtise turvavööga!!! (kehtib kõigi autosviibijate kohta).


Ära räägi ega saada sõnumeid sõidu ajal mobiiltelefoniga!!! (see viimane kehtib ainult autojuhi kohta ja nagu ülal kirjeldatud, omab kahetsusväärseid erandeid)! Peakomplektiga on lubatud rääkida ka juhil. Trahv: (alates maikuust 2014) kuni 1000 eurot.



Tenerife lennujaamad
Tenerife lennujaamad - turismipiirkonnale on lähemal Tenerife Sur ehk lõunalennujaam.

KUIDAS LENNUJAAMAST HOTELLI SAAB?

Ikka bussiga ja taksoga


Kohaliku bussifirma TITSA lehekülg

GOOGLE kaart aitab transfeeri planeerida ka ühistransporti kasutades:

LÕUNA LENNUJAAMAST (Aeropuerto Sur Reina Sofia)

PÕHJA LENNUJAAMAST (Aeropuerto Norte)


Lõuna lennujaam - Las Americas ca 18 km bussipilet ca € 4 

Põhja lennujaam - Las Americas ca 80 km, bussipilet ca € 13

Lõuna lennujaam - Los Gigantes ca 40 km bussipilet ca € 8 

Põhja lennujaam - Los Gigantes ca 105 km bussipilet ca € 17


Taksoga Lõuna lennujaamast Las Americasse maksab hetkel €25-35, sõltuvalt taksojuhi osavusest taksomeetriga suhelda, Los Gigantesesse €45-55.

Põhja lennujaama saab lõunast taksoga ca 100 euro eest, Los Gigantesest ca €120.