„Seakardulat mina ei söö!“
„Seakardulat mina ei söö!“ kuulutas turd eesti naine, lükkas taldriku endast resoluutselt eemale ja asetas lihavad, liigsest päikesest kestendavad käsivarred trotslikult risti rinnale. Ei aidanud siin ükski jutt, et kohalikest sortidest peetakse just „papa negrat“ ehk musta kartulit traditsioonilise kortsukartuli (papas arrugadas) valmistamisel kõige hõrgumaks. Seakartul jääb seakartuliks, nimetage teda kuidas tahes! Eurooplase silmale on kohalikud sordid ehk tõesti kiduravõitu. Aga kanaari kartulil on kolm korda pikem ajalugu kui Eestis kasvaval, ta jõudis Tenerife (ja teiste Kanaari saarte) põldudele juba 16. saj. keskpaigas. (Kuigi kohal oli kartul Eesti mõisnike aedades juba 18. sajandi esimeses pooles, tõmbas naeris ennast koomale kõige uue suhtes umbuskliku maarahva põldudel alles sajand hiljem – Kanaaridega seega kolm sajandit vahet). Ning kaugelt Andidest tulnuna kannab ta Kanaaridel siiani sünnikodust kaasa saadud nime – papas.
Esimene kirjalik kinnitus kartulist Tenerifel on aastast 1567. See on ka teada, et Euroopasse liikus kartul just nimelt Kanaari saarte kaudu. Esialgu kurioosumina – lille juured kõlbavad süüa! Kuigi kartulit leiab täna Tenerifel terrasspõldudelt ja saare lamedamatest osadest ka suuremaid põllusiile, käis kartuli kasvatamine seal kus ruumi üle oli – näiteks puude all ja aia- ning teeäärtes, labidaga maha panduna ja samamoodi ka üles võetuna. Kolm saaki aastas.
Sarnaselt veinile on ka kanaari kartulil oma regioonitähis ning koguni 29 sorti on saanud ametliku kaitse (Denominacion de Origen Protegida) kui „Kanaari vana kartul“. Omamoodi kurioosumina on ühel sordil kuningas Edwardist tulenenud nimi – Quinegua (värvilt meenutab ta laigulist granaatõuna ja seoste leidmise jätan ma teie hooleks). Keetke aga ohtra soolaga maitsestatud vees (kui ookeani käepärast pole), segage mojod ehk kastmed kõrvale ja laske hea maitsta.
Kas kõik „Kanaari kartulid” on papas antiguas?
Ei. Kanaari saartel kasvatatakse loomulikult ka tänapäevaseid tavalisi kartulisorte. Restoranis pakutavad papas arrugadas ei tähenda automaatselt, et kasutatud on mõnda 29 kaitstud vanast sordist.
29 kaitstud Kanaari kartulisorti
DOP Papas Antiguas de Canarias hõlmab järgmisi sorte:
- Negrita de El Hierro
- Buena Moza ehk Palmera Blanca
- Colorada
- Corralera Tijarafera
- Corralera Colorada
- Corralera Legítima
- Corralera
- Negra de La Palma
- Negra Veteada
- Rayada ehk Jorge
- Haragana
- De Ojo Azul
- Blanca
- Moñigo de Camello
- De la Tierra
- Azucena Negra
- Azucena Blanca
- Bonita Negra
- Bonita Blanca
- Bonita Colorada
- Bonita Llagada
- Bonita Ojo de Perdiz
- Borralla
- Colorada de Baga
- Negra Yema de Huevo
- Peluca Blanca
- Peluca Negra
- Peluca Roja
- Terrenta
Paljudel sortidel on lisaks ametlikule nimetusele veel mitu kohalikku nime. Sama kartulit võidakse eri saartel või isegi eri külades tunda erineva nimetuse all.
Miks Kanaari vanad kartulid nii erinevad välja näevad?
Need pole lihtsalt eri värvi tavalised kartulid. Tegemist on põlvkondade kaupa Kanaari saartel kasvatatud sortidega, mille omadusi on kujundanud nii saarte vulkaaniline pinnas, kliima kui ka traditsioonilised kasvatusviisid. Papas antiguas on enamasti väikesed või väga väikesed, just sellised, nagu meil seakartuliteks nimetatakse.
Koore värvus võib olla:
- peaaegu must või tumelilla;
- pruun;
- roosa;
- punane;
- oranžikas;
- kollakas;
- kahevärviline või kirju.
Sõltumata sellest, mis värvi kanaari kartuli koor on, varieerub viljaliha värvitoon suhteliselt vähe, piirdudes kollase värvi spektriga. Üks tuntumaid näiteid on Negra Yema de Huevo – nimi tähendabki sisuliselt „must munakollasega“. Mõne sordi mugulad on üsna siledad, teised sügavate silmadega, konarlikud või lausa veidra kujuga.
KA Maitse poolest pole tegemist tavalise lauakartuliga
Kanaari vanadel sortidel on üldiselt kõrge kuivainesisaldus. Seetõttu võivad need keedetuna olla jahused, kreemised või võised, sõltuvalt sordist. Kanaari saarte ametlikus DOP kirjelduses võrreldaksegi nende maitse- ja lõhnanüansse muu hulgas röstitud teravilja, pähklite, maisi ja kastaniga. Arvestage, et vanad kohalikud sordid maksavad nii poes kui turul sageli märksa rohkem kui tavaline kartul.
