Kuni need lollpead oma tahtmist saanud ei ole, kasutage võimalust. Võtke või terrass-kaptenisillal üks jahutav rüübe, see vaade ja elamus ei unune ja teist võimalust ei pruugi ju enam tulla.
Kui 1961. aastal alustati surfarite paradiisi El Medanosse hotelli rajamist, ei osanud ärimehed ega arhitekt ilmselt aimata, et tulevikus keelatakse jalgupidi vees olevad hotellid ära. Isegi need, mis on ehitatud enne sellise keelu kehtestamist. Ja et oldagu nii lahked ja lammutatagu ära. Sest kui poliitik enam midagi lubada ei oska või ei saa, siis kukub ta keelama. Teda ei koti, mida arvavad kohalikud (nad arvavad, et mahakiskujate eestkõneleja Cristina Narbona võiks hoopis ennast maha kiskuda – võite kolm korda arvata, mis värvi parteist proua Cristina on). Teda ei koti ka sadade nimekate arhitektide protestikirjad, et Marrero loodud hotell pole mitte ainult säilitamist vääriv ehitis, vaid tuleks hoopis funktsionalistliku pärlina kaitse alla ja koguni eeskujuks võtta. Hetkel on ametlik seisukoht selline, et kohalike ja arhitektide arvamus ei loe ja inimesed on seaduse jaoks, lammutamise otsus on jõus.
Praktikas pole aga asi nii lihtne. Me räägime siin ikkagi Kanaari saartest. Nii on El Médano hotellist saanud veider sümbol – paberite järgi ei tohiks teda ammu enam olemas olla, aga tegelikus elus ei juhtu midagi. Ja nii võib juhtuda, et hotell seisab seal veel kaua pärast seda, kui need poliitikud, kes selle lammutamist nõudsid, on juba ammu pensionil.
