Kanaari rõdud võivad olla nii emased kui isased.
Traditsioonilise kanaari arhitektuuri sümboliks on teadagi rõdu. Kui XV sajandil ajutistena rajatud konkistadooride laagrite asemele tulevased linnasüdamed hakkasid kerkima, hakati majade külge ka kohe rõdusid vorpima. Seda suurema õhinaga, et mandril olid nad parasjagu ehitiste tänavapoolsel küljel keelatud. Ametliku põhjusena tänavate ventileerimise huvides (kanalisatsiooni asemel olid siis ju käibel rentslid ehk solgikraavid tänava ääres), tegelik põhjus oli ilmselt kartuses, et võimalike vastuhakkude korral ei saaks mässulised rõdul kükitades pahandust teha. Sajand hiljem keelas muide Felipe II ka Kanaaridel rõdud ära, aga sellest ei teinud keegi väljagi.
Eriliseks kogu koloniaalarhitektuuris teeb kanaari rõdud just linnamajade külge ehitatute kaugelt inkrusteeritum ja nikerdatum viimistlus – rikas majaehitaja võis matta ka viiendiku kogu maja maksumusest uste, aknaluukide ja rõdude nikerdustesse. Külamees muidugi kunagi nii lolliks ei läinud. XV-XVII sajandil valmistati rõdusid ja muid detaile peamiselt kanaari männist, mis on küll üliraskesti töödeldav ja ka läbikuivanuna raske nagu kont või kivi, aga see-eest ääretult vastupidav – mh päikesele, mis nendel laiuskraadidel on orgaaniliste ehitusmaterjalide peamine vaenlane – näiteks laastukatus seal mingi valemiga kümmet aastat vastu ei peaks, õlgedest katust lapiti igal aastal.
Icod de Los Vinos 16. sajand, inkvisiitori maja Hiljem hakati kasutama ka sisse veetud Irokot (sellest tehakse muide tänini jahtidele tekke ja „igavest“ terrassimööblit). Kõige vanemad Tenerifel leiduvad originaalpulgad, mis siiani kasutuses, on ilmselt inkvisiitori maja rõdu ülal hoidvad talad Icodis (XVI saj.)
ning kuulsa Orotava rõdudega maja ehk Casa de los Balcones küljes on samuti puitu, mis pea 400 aastat tagasi raiuti.
Kinnised ehk naistele mõeldud „emased“ rõdud on loomulikult araablaste leiutis (nende siiani käibel nimetuski „ajimez“ tuleneb araabiakeelsest xemesi, mis tähendab võret) ja kuigi moslemid löödi Hispaaniast välja parajasti selleks ajaks, kui Kanaari saarte koloniseerimine hoo sisse sai, on nad ikkagi just Kanaaridel laialdaselt kasutusel oma funktsionaalsuse tõttu – kanaarid on tõesti päikesest väsinud, aga tuul käib võrest lahedasti läbi.
Tänapäeval kasutatakse kanaari rõdu motiivi palju ka uusehitistes (üks hea näide on La Orotavas, Calle Colegio tänvat mööda alla tulles, kus vastu vaatab nii ilusti ajaloolisesse linnasüdamesse istutatud kanaari rõdudega uusehitis, et ükski turist ei aima, et see maja ainult paarkümmend aastat vana on). Neid on juurde poogitud ka restoranidele ja hotellidele ja just sellel põhjusel, et nendest saarte visuaalne sümbol on saanud. Aga ehtsa ajaloolise rõdu tunneb enamasti ikkagi ära: seal on käsitööline ebakorrapära, vana puidu väärikus ja mingi seletamatu kohalolu, mida tutikas koopia kuidagi järele aimata ei suuda.
