Haiguste ravi. Kontrollitud.
Abadese pidalitõbila kummituslinn, hispaaniakeelse nimega Sanatorio de Abona, on üks Tenerife kummalisemaid ajaloolisi objekte.
Leepra ehk pidalitõbi on närve ja nahka kahjustav nakkushaigus, mis kahjustab ka närvisüsteemi ning võib raskematel juhtudel lõppeda jäsemete kaotuse või pimedaks jäämisega. Haigust iseloomustavad valutundetus ning haavandid ja lööbed nahal. Läbi ajaloo on pidalitõbe kardetud kui väga nakkavat ja ravimatut haigust, tänaseks päevaks on sellest tõvest tänu antibiootikumidele peaaegu lahti saadud (mitte küll lõplikult ja täielikult).
Abadese kompleks rajati 1940. aastatel Francisco Franco režiimi ajal eesmärgiga isoleerida pidalitõbe põdevad inimesed ülejäänud ühiskonnast. Kahekümnenda sajandi esimesel poolel oli pidalitõbi veel haigus, mida kardeti kui katku ja leeprahaiged olid sotsiaalselt tõrjutud, lahenduseks peeti eraldatud kolooniate loomist. Eestis oli üheks tuntumaks sääraseks Saaremaale rajatud Audaku leprosoorium, mille Aadu Hint nii meie aja- kui kirjanduslukku surematuks kirjutas (“Tuuline rand”, “Vatku tõbilas”, Pidalitõbi”: „Pidalitõbi polnud sama mis surm. Pidalitõbi oli hullem kui surm.”)
Asukoht Abadeses valiti teadlikult: kuiv, tuuline ja hõreda asustusega lõunarannik, sellel ajal ka veel praktiliselt inimtühi. Kompleks projekteeriti tolle aja absoluutse tipparhitekti José Enrique Marrero Regalado poolt (kelle joonestuslaualt tuli ka saarevalitsuse hoone ja ikooniline Aafrika turg) täielikult iseseisva asulana. Sinna kavandati elamud patsientidele ja personalile, haiglaruumid, administratiivhooned, veesüsteemid ning isegi oma kirik – suur betoonist hoone, mis ongi tänapäeval kõige silmatorkavam säilinud element. Hispaaniakeelsetes kirjeldustes kasutatakse tihti väljendit “colonia sanitaria autosuficiente” – iseseisev tervisekoloonia. See ei olnud mõeldud mitte haiglaks, vaid täiesti isoleeritud elukeskkonnaks.
Oluline detail on see, et kuigi projekt valmis praktiliselt täielikult, ei võetud Abadese piadlitõbilat kunagi kasutusse. 1950. aastate alguseks olid lepra ravivõimalused paranenud ning vajadus massilise isoleerimise järele vähenes. Selle tulemusena kasutati kompleksi ja selle osi ajutiselt teiste riiklike struktuuride poolt aga ka näiteks sõjaväe poolt, kuid mitte algses funktsioonis, vaid muuhulgas näiteks ka taktikaliste õppuste läbiviimiseks.
Arhitektuuriliselt on tegemist tüüpilise frankistliku perioodi utilitaarse ehitusega: betoon, lihtsad geomeetrilised vormid ja funktsionaalsus ilma dekoratsioonita. Kirikuhoone eristub oma kõrguse ja keskse asukohaga – see pidi olema kogu koloonia sümboolne ja praktiline kese. Katoliiklik maa ikkagi ja kõik on jumala kätes. Aamen.
Tänapäeval on Abadese pidalitõbila ainult osaliselt säilinud. Osa hooneid on lihtsalt lagunenud, aga osa on ka minema tassitud ehitusmaterjaliks.
