Kes need guantšid veel olid?
Kõigepealt üks oluline täpsustus: rangelt võttes peaks guantšideks nimetama ainult Tenerife põliselanikke. Laiemas, rahvapärases ja isegi Hispaanias endas kasutatakse sõna “guantšid” tihti kogu Kanaari saarte põlisrahvastiku kohta, aga see ei ole tegelikult korrektne. Erinevatel saartel elasid eri nimetustega rahvad: Tenerifel guantšid, Gran Canarial canarios, La Palmal benahoariidid ehk auariidid, La Gomeral gomerod, El Hierrol bimbached ning Lanzarotel ja Fuerteventural majod/mahod. Kuigi neil tõenäoliselt olid eelajalooliselt ühised juured, arenes iga saar omaette, oma tavade, poliitilise korralduse ja dialektiga.
Päritolu: mis on kindel ja mis on vaieldav
Tänaseks on valdavaim teaduslik seisukoht see, et Kanaari saarte põliselanikud pärinesid Põhja-Aafrikast, täpsemalt amazighi ehk berberi taustaga rahvastikest. Uuem genoomiuuring näitab selgelt Põhja-Aafrika päritolu (marker U6) ning viitab sellele, et saared asustati tõenäoliselt meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Sama uuring rõhutab ka seda, et pärast asustamist jäi saartevaheline ja mandriga side suht olematuks ning populatsioonid isoleerusid.
Aga see ei ole sugugi kindel, et see kõik nii tõepoolest ka oli. Mõned vanemad ja ka osa uuemaid käsitlusi on pakkunud varasemat asustust, koguni umbes 1000 eKr kuni 300 pKr. Cambridge’i 2024. aasta uuring näitab, et tegelikult ei ole piisavalt materjali, et kindlalt väita, kas tegu oli hilispronksiaja–rauaaja üleminekul toimunud Põhja-Aafrika berberite rändega, mille taga võis olla foiniikia-puunia merendusvõrgustiku areng või ka hilisema rooma vahendatud ümberasumisega, aga vägagi tõenäoliselt ei olnud tegemist ühe suure rändega, vaid mitme lainega ja nad ei pruukinud sugugi lähtuda samast kohast. Selle teooria kasuks räägib (isegi karjub) see asjaolu, et guantšid ei olnud sugugi ühte tüüpi. Ühed olid heleda naha ja heledate juustega, teised blondidest keskmiselt peajagu lühemad, tõmmud ja reeglina tumedapäised. Laias laastus võime me aruteludes eristada kahte koolkonda: “mediterranistid”, kes rõhutavad foiniikia-puunia ja rooma vahendust, ning “põhja-aafriklased”, kes peavad peamiseks Amazighi/Berberi päritolu ja erinevate lainete rolli. Fakt on, et 250. aastat pKr varasemaid inimjäänuseid pole seni leitud.
Kõige usutavam on, et vähemalt osa neist oli Põhja-Aafrika amazighi päritolu, mille täpses ajastuses ja navigatsiooni korralduses on endiselt ainult vastamata küsimused. Samal ajal on tõsi, et vanad Vahemere võrgustikud, roomlaste liikumised ja Loode-Aafrika rannikukaubandus võisid asustamist kaudselt või otseselt mõjutada küll.
Aga nagu paljude asjadega Kanaari saartel ja Tenerifel, on siingi mängus üks AGA. Kui geeniuuringud hakkasid suhteliselt mõistlikku hinda maksma ehk umbes aastatuhande vahetusel, uuriti põhjalikult nii guantšide muumiatelt saadud geeninäidiseid kui tänapäevaste kanaaride genoomi. Ja selgus üks huvitav fakt – nii guantšide kui kanaaride genoomis tuvastati üks jupike, mis sai markeriks mtDNA U6b1 (mtDNA ehk mitokondriaalne DNA on emalt päritav väike osa meie pärilikkusainest, mille abil saab uurida inimese emaliini väga kauge minevikuni välja). Huvitav on see, et nüüd kus maailmale on geeniuuringutega ring peale saanud, võib enam-vähem kindlalt väita, et U6b1 leidub ainult Kanaari saartel ja nendest lähtunud diasporaas. Mis võib tähendada (kuigi ei pruugi, aga siiski) – kanaarid on suguluses kellegagi, keda (enam ammu) planeedil maa ei eksisteeri. Muidugi võib teoreetiliselt see tähendada ka seda, et see b1 lõpus (U6 alguses markeerib Põhja-Aafrikat) kujunes välja peale rännet ehk juba Kanaari saartel, aga see on ebausutav kahel põhjusel – esiteks on paartuhat aastat geneetikas liiga lühike aeg, et see jupike nii massiliselt ennast kõigil saartel sisse seada jõuaks, teiseks – nagu märgitud, oli saarte omavaheline füüsiline läbikäimine teadaolevalt olematu.
Kuidas nad saartele said? (kuna ühtegi veesõidukit saartelt ei ole leitud).
See on üks suur Kanaaride ajaloo paradokse. Siiani pole leitud ühtki tõendit, et Kanaaride põlisasukad oleksid kasutanud veesõiduvahendeid isegi kala püüdmiseks; samas pidid esimesed asukad ometi kuidagi ookeani ületama. Ametlik seletus sellele on selline: saabumise hetkeks või saabumise järel võis merendusoskus hääbuda, killustuda või kaduda, eriti seepärast, et populatsioonid jäid väikesteks ja isoleerituks. See kohale saabumise küsimus tegelikult ei pruugi olla nii müstiline, kui esmapilgul paista võib või näidata püütakse, sest ilmselt nad siiski lihtsalt toodi saartele (küsitav on, kui vabatahlik see küüditamine oli), nende endi pärimuski ütleb, et nad toodi saartele „jumalate poolt ja siis unustati“.
Tenerife guantšide poliitiline maailm
Tenerifel ei olnud eurooplaste saabumise ajaks üks ühtne kuningriik, vaid saar oli jaotatud üheksaks menceyato’ks ehk väikeriigiks: Taoro, Abona, Güímar, Anaga, Tegueste, Tacoronte, Icod, Daute ja Adeje. Igaühe eesotsas oli mencey ehk valitseja ning teda nõustas vanemate kogu, kes kogunes tagoror’is. Sõna mencey elab Tenerife kultuurimälus (ja erinevate toodete turunduses) tänini edasi.
Samas ei maksa kujutleda neid “kuningriike” hiliskeskaegse Euroopa mõistes. Need olid pigem territoriaalsed võimukeskused, mis toetusid sugulusele, kariloomadele, maa kasutamisele ja kohalikele traditsioonidele. Pärast vallutust püüti nende poliitiline jõud murda, osa valitsejaid ristiti, osa toodi tagasi saarele, ent mitte enam oma endistesse võimukeskustesse. Nii säilis menceyato’de mälupilt kultuuris edasi ka siis, kui poliitiline sisu oli juba eurooplaste poolt hävitatud.
Kuidas ja kus nad elasid?
Guantšid ei olnud klassikalised koopainimesed, kuigi koopad olid eluasemetena valdavad. Nii etnoajaloolised allikad kui arheoloogia näitavad, et enim kasutati looduslikke koopaid, sest neid sai hõlpsalt elamiseks kohandada ja neid oli palju, ent olemas olid ka onnid või lihtsad kivist ehitised. Sama muster kordub teistelgi saartel eri variatsioonides: Fuerteventural La Atalayitas on säilinud suur asulakompleks enam kui saja ehitisega; El Hierrol elati koobastes, aga ka väga lihtsates kivimajades; Gran Canarial kujunesid kohati välja lausa suuremad poollinnalised asulad. Eluviis sõltus väga palju sellest, milline saar parajasti oli: kuiv ida, metsane lääs, kõrged kaljud või viljakad orud.
Guantšide elupaikade valiku tingisid muuhulgas parajasti valitsenud olud. Barrancod, järsud nõlvad ja kuristikud olid näiteks konkista sajandil ainus võimalik ellujäämise keskkond. Banote ehk pikk oda, millega guantše reeglina kujutatakse. ei olnud mitte lihtsalt relv, vaid peamiselt siiski kuristikes liikumisel abisvahend. Kui konkistadoorid vedelesid oma raudrüüdes nõlvadel ja kuristike põhjades nagu lömmis konservikarbid, siis guantšid liikusid harjumuspärasel maastikul kiiresti ja oskuslikult. Just see aitas neil eurooplastele nii hämmastavalt kaua vastu panna. Viimastel kümnenditel on kanaarid banot`e abil barrancode läbimise kunsti üles soojendanud ja sellest on saanud omamoodi rahvaspordi ala.
Toit: keda ja mida guantšid sõid?
Populaarse ettekujutuse järgi sõid nad peamiselt kitseliha ja jõid kitsepiima, aga pilt oli mitmekesisem. Ametlikud Kanaari allikad räägivad “neoliitilisest paketist”: kaasa toodi seemneid, eriti nisu ja otra, ning loomi nagu kitsed, lambad ja sead. Gran Canaria ametlik ülevaade rõhutab, et seal oli peamine tegevus põllumajandus ning odrast valmistati röstitud-jahvatatud põhitoitu, mida tunneme gofiona: Tenerifel kasutati sellele kunagi nime ahoren ning vanemad segud sisaldasid ka juuri ja risoome, mida tänases maisipõhises gofios enam ei kohta.
Isotoopuuringud kinnitavad, et Tenerife muistne toit ei olnud kuigi mereline. Võrreldes näiteks El Hierroga oli Tenerife elanikel väiksem mereandide osakaal ning suurem taimse toidu ja maismaaloomade roll. Sama uuring näitab, et kitsekasvatus oli tähtis, kuid kits ei olnud ainult lihaloom: ta oli ka piimaallikas. Tenerife puhul osutavad andmed üsna tugevalt nisu, odra ja muude taimsete allikate tähtsusele. Õige on öelda, et nad olid karjapidajad, aga ühtlasi ka teravilja kasutajad, korilased ja olude sunnil vahel ka kalastajad.
Põlisrahva inseneeria
Kanaari saarte põliselanikud ei piirdunud ainult allikate ja vihmavee kasutamisega, vaid oskasid vett ka suunata, koguda ja põllumajanduses rakendada. Kõikidel saartel olid olemas kunstlikult rajatud terrasspõllud ja niisutuskanalid, mille Euroopast tulnud vallutajad hiljem lihtsalt üle võtsid ja oma vajaduste järgi ümber kohendasid. Kõige kuulsam näide pärineb Gran Canarialt, kus Agüimesi ja Temisase ümbruse vanad põllu- ja veesüsteemid olid valdavalt kasutusel juba enne Hispaania vallutust. Sealne Acequia Real ehk peakanal on rajatud canarioste poolt. Samal ajal ei piirdunud veetarkus ainult kanalitega. El Hierrol peetakse pühaks Garoé puud, mille lehtedele kogunenud udu ja niiskus tilkusid alla ning andsid joogivett paigas, kus püsivaid mageveeallikaid oli vähe. Aga põliselanikel jagus energiat ka vähem praktilisteks ponnistusteks – Lanzarotel tuntakse pikki kivikanaleid, mille puhul on selge, et tegu ei olnud mitte põldude kastmissüsteemiga, vaid pigem vee rituaalse või tseremoniaalse kasutusega.
Riietus ja käsitöö – mida guantšid seljas kandsid?
Guantšid ei tundnud tekstiili, seega kandsid nad nahku. Kogu nende rõivastus valmis kitsenahkadest, mida töödeldi ja õmmeldi. Kuulsaim rõivaese on tamarco, omamoodi nahkne keep või kate, mis on Kanaari kultuurimälus siiamaani alles. Käsitöös olid tähtsad keraamika ehk savinõud, punumine, puidu- ja luutöö ning kiviriistad. Metalliga nad ei opereerinud selles mõttes nagu Vahemere tsivilisatsioonid. Gran Canaria ametlik ülevaade lisab, et valmistati savinõusid, usulisi kujukesi, puu- ja kiviesemeid ning seinu ja pintadera’sid kaunistati geomeetriliste mustritega.
“Lihtne” ei tähenda “algeline”. Kanaaride muuseumid rõhutavad just seda, et keraamika, koopamaalingud, kivisse kraabitud märgid ja geomeetrilised kaunistused ehk pintaderad osutavad väga selgele esteetilisele korrale. Eriti Gran Canaria Cueva Pintada ja Tenerife keraamikale pühendatud kogud näitavad, et nende maailm polnud sugugi visuaalselt vaene.
Keel ja kiri
Kanaari põliselanike keeleline taust seostatakse Amazighi ehk berberi keeltega, saartel jagati ühist Lüübia-Berberi kirjasüsteemi traditsiooni ning kaljukirju on leitud kõigilt saartelt. See ei tähenda, et kogu saarestik rääkis ühtainsat muutumatut keelt; pigem oli tegemist omavahel suguluses olevate dialektidega. Just seetõttu on paljud kohanimed tänaseni guantši või laiemalt aborigeenset päritolu. Näiteks üldlevinud seletus tene + ife ehk “valge mägi” kuulub levinud etümoloogiate hulka, kuigi keeleteadlased vaidlevad detailides siingi.
La Gomera puhul elab üks eriline joon tänapäevani: silbo gomero. See vilekeel pärineb ajast enne hispaanlaste vallutust, loodi saare esmaste asukate suhtlusvahendina ja hakkas hispaania keelele kohanduma alates 16. sajandist. See ei ole “paar vilekoodi”, vaid täielik vilekeel, mis kannab tänapäeval edasi hispaania keelt. Kui midagi saab nimetada põlismaailma elavaks varjuks, siis see on üks parimaid näiteid.
Uskumused, pühad paigad ja mütoloogia
Mütoloogilisest teljest: Teide ei olnud neile lihtsalt mägi, vaid Echeyde, koht, mis seostus allilma, ohu ja Guayotaga. Guayota kui “tuld purskav koletis” on populaarne lihtsustus ja kultuuriliselt täiesti äratuntav. Laiemas mütoloogias vastandus Guayotale taevane kõrgem jõud Achamán ning päikest tähistav Magec kuulus samuti sellesse kosmilisse maailma. Teide vulkaan ja selle pursked oli guantšidele ja ka teiste Kanaari saarte rahvastele usuline kogemus, mitte geoloogiline katastroof.
Aga allilma metafoor ei piirdunud sugugi Tenerifega. Gran Canaria jumal oli Acorán, valitseja oli Guanarteme ja usuliste rituaalide eest vastutas Faycán; samuti olid tähtsad harimaguadad ehk usuliste ülesannetega aadlinaised. Bentayga tõlgenduskeskus kirjeldab Roque Bentaygat kui üht tähtsamat püha paika ning almogarén’i, kus jälgiti aega ja tervitati päikest. La Palmalt teatakse benahoariitide maagilis-religioosseid uskumusi jne, seega ei olnud põlisrahvaste religioon üksnes “üks deemon, kes elab vulkaani sees”, vaid terve pühapaikade, taevaste märkide, rituaalide ja hierarhiate süsteem.
Meditsiin, keha ja mumifitseerimine
Kõik Kanaari saarte põliselanikud kasutasid ravimtaimi koos loomsete rasvade ja luuüdiga ning tegid ka koljutrepanatsiooni, seejuures üllatavalt kõrge elumuisega. See tähendab, et nende praktiline meditsiiniline teadmine ei olnud sugugi tühine. Tenerife ega Kanaari muumiad ei ole Egiptuse koopiad. Sadu muumiaid ehk xaxo’sid on leitud eriti Tenerifelt, osaliselt ka Gran Canarialt, ja nende eripära on see, et erinevalt kuulsatest Egiptuse muumiatest on neil sageli siseelundid alles. See teeb neist teaduslikult väga väärtusliku allika. Keda huvitab, võiks minna MUNA muuseumi, kus on suurim guantši kultuuri kollektsioon ning muumiad on seal ekspositsioonid koos põhjalike seletustega.
Sõda ja vastupanu
Guantšid ei olnud mingid sõbralikud võõrustajad. Nad sõdisid omavahel ning hiljem väga visalt ka vallutajatega. Kanaari arhipelaagi vallutamine kestis ühtekokku peaaegui sada aastat1402–1496; Tenerife oli viimane saar ja kõige visam vastane. Tenerife põhjarannikul näiteks on kohanimed Acentejo ja Matanza pärit konkista iseäranis veristest episoodidest. Guantšide edu vallutuste algusfaasis tulenes nende maastikutundmisest, liikumisoskustest (eriti pikast teibast või kaikast nimega banot) ja omavaheliste kemplemiste käigus omandatud sõjapidamise kunstist. Lõpuks murdsid neid siiski relvad, ratsavägi, poliitiline killustatus, orjastamine ja haigused.
Pea kogu lahingutest ja haigustest pääsenud guantšide populatsioon võeti vangi ja müüdi orjadeks, väike osa sulandus ristiusustatud ühiskonda, mõned üksikud pagesid raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse. Nende keel, sotsiaalne korraldus ja usund lagunesid, aga ei kadunud jäljetult: geneetiline pärand on tänapäeva kanaarlastes endiselt nähtav ning tohutu hulk kohanimesid, toite ja tavasid kannab põliskihti edasi.
