Kuidas loodus vett kogub?
Joogi- ja tarbevee kätte saamise loogika Tenerifel (õigupoolest kõigil Kanaari saartel) on Eestiga võrreldes pea peale pööratud. Kui meie oleme harjunud, et vesi tuleb alt ehk maa seest, siis Kanaaridel tuleb vesi ülevalt, kuigi samuti maa seest. Kanaaridel on vee kogumisel määrav roll taimedel, kes õhust (ja kõrgemal ka pilvedest) vett kondenseerivad, tarbivad ära endale vajaliku koguse ja ülejäänu kingivad inimestele. Vesi liigub läbi poorsete kivimite kuni basaldini, kus ta koguneb laavatunnelitesse ning peaaegu kahe sajandi jooksul on inimesed neid tunneleid ehk galeriisid omavahel ühendanud, tänaseks on tunneleid kokku üle tuhande ja nende kogupikkus 1700 km (seda on kaks korda rohkem, kui maailma pikim metroo Shanghais).
-
Loorberipuud kasutavad oma laiu lehti udu kondenseerimiseks ja vee suunamiseks maapinnale.
-
Kanaari männi pikad okkad on samuti looduslikult kohastunud udupiiskade kogumiseks. Kanaari mänd on nii vett täis, et teda ei ole võimalik jala pealt maha põletada. Loe siit lähemalt.
Udupüüdjad ehk pilvepüüdjad
Looduslikust protsessist inspireerituna on saartel kasutusele võetud spetsiaalsed udupüüdjad ehk atrapanieblas, mis kujutavad endast mägedesse paigaldatud suuri võrke udu püüdmiseks. Gran Canarial läbi viidav projekt Life Nieblas testib edukalt erinevaid udupüüdjaid, millest kõige efektiivsem on Kanaari männi okastest inspireeritud metallist nõeltega “kamm”. Need nupukad konstruktsioonid suudavad koguda sadu liitreid vett ruutmeetri kohta, aidates taasmetsastada kuivi piirkondi ja tuua vett ligipääsmatutesse kohtadesse. Õigupoolest on sellised lahendused küll juba tuhandeid aastaid vanad.
Ajaloolised veekanalid ja veegaleriid
Juba 2000 aastat kogusid guantšid uduvett kaljudesse raiutud basseinidesse ja rajasid esimesed akveduktid ehk veekanalid. Alates 1850. aastatest hakati põhjavette jõudmiseks kaevama tunneleid ehk galeriisid, mida ainuüksi Tenerife Teide vulkaani all on üle 1700 kilomeetri. Need galeriid sümboliseerivad lõppematut võitlust veepuudusega ja annavad need rajatised siiani ligi 40 protsenti Santa Cruzi linna joogiveest.
Magestamistehased ja vesi turistidele
Kanaari saared võtsid merevee magestamise esimesena Euroopas kasutusele ja ühena esimestest kogu maailmas 1964. aastal, kui Lanzarotel avati esimene tehas. Tänapäeval töötab saarestikus 330 magestamistehast, mis toodavad vett peamiselt turismisektori golfiväljakutele, hotellidele ja banaanikasvatusele. Magestamine toimub pöördosmoosi tehnoloogia abil, kus merevesi surutakse suure rõhu all läbi filtrite, mille tulemuseks on algsest kogusest 45 protsenti magedat vett ja 55 protsenti ülisoolast soolvett.
Magestamisprotsess on tohutult energiamahukas, tarbides üle 10 protsendi saarte elektrist ja paisates atmosfääri iga päev kuni 2000 tonni süsihappegaasi. Lisaks heidetakse tootmisel ülejääv hüperkontsentreeritud soolvesi ja torude puhastamise kemikaalid otse ookeani, kus see mürgitab lokaalset mereelu. See mürgine lahus tapab merepõhjas kasvavad mererohu niidud, mis on kaladele elutähtsaks pelgupaigaks ja planeedile oluliseks süsinikusidujaks. Nii see paraku jääda ei saa.
Tuleviku lahendused ja La Gomera
Erinevalt teistest saartest püüab La Gomera siiani hakkama saada loodusliku mageveega, kasutades iidset tammide ja reservuaaride võrgustikku ning piirates massturismi. Kui turistide tõrjumine on siiani olnud suhteliselt edukas, siis põllumajanduse on see vastuvoolu ujumine Gomeral sisuliselt välja suretanud – viimase poole sajandi jooksul on sööti jäänud 2/3 terrasspõldudest, sest vett lihtsalt ei jagu. Mõnel saarel otsitakse lahendusi taastuvenergiast, näiteks El Hierro hüdro-tuuleelektrijaamast ning reovee taaskasutamisest. Tenerife põhjaosas kasutatakse edukalt membraan-bioreaktoreid, kus bakterid puhastavad reovett, jättes alles põllumajandusele kasulikud toitained ja vähendades vajadust magestatud vee järele. Aga kõik see võtab aega ja hetkel on seis ikka päris nutune.
Hall vesi ja iga taime isiklik joogikõrs
Varahommikul klubist koju jalutades võib nina teile öelda, et olete kogemata avalikku käimlasse sattunud. See odöör käib kaasas nn halli veega. Spetsiaalsetes puhastusjaamades – näiteks Tenerife lõunaosas Adeje ja Arona piirkonnas – filtreeritakse majapidamistest ja hotellidest tulnud tarbevesi sedavõrd, et sellega saaks taimi kasta – kui ta vaatate tähelepanelikult suvalise põõsa või palmi alla Tenerife tänavatel, siis te näete musta toru. Sõna otseses mõttes iga puu, põõsa ja isegi väiksema ilutaime juureni on veetud oma isiklik peenike voolik, mis joodab taime. Igal öösel läheb halli vee süsteem surve alla ja taimed saavad juua.
