Juba antiikajal oli lilla värv võimu ja rikkuse sümbol. Antiikaegne kroonik Plinius Vanem kirjutas 1. sajandil oma teoses „Looduslugu“ imetlusväärsest toonist, mis „helgib nagu 
tumeda roosi varjund“ ning mille nimel peeti sõdu. See oli värv, mis eristas senaatorit tavakodanikust, ehtis piduriideid ja mida ohverdati jumalate lepitamiseks. Pole siis ime, et Pliniuse sõnul tuli inimestele andestada nende „hull kirg purpuri järele“.
Purpurvärvi väärtust mõistsid juba enam kui tuhat aastat varem foiniiklased – mererahvas, kes rajas Vahemere idarannikul linnriigid nagu Byblos, Sidon ja Tüüros. Purpur oli nende jaoks väärtuslikum kui kuld ning just selle kaubanduse kontroll võimaldas neil rajada kolooniaid üle kogu Vahemere, alates Gadesest ja Híspalisest kuni Kartaagoni. Legend räägib, et foiniiklaste jumal Melkart jalutas kord rannas koos oma armastatu, nümf Tyrosega, kui märkas äkki, et nende koera koon on veripunane. Lähemal vaatlusel selgus, et loom oli hammustanud tundmatut adrupuhmast, mille eritis värvis koonu sügavlillaks. Nümf vaimustus sellest toonist ning palus Melkartil valmistada talle samavärvilised rõivad.
Tegelikkuses saadi antiikne purpurvärv pigmendist, mida eritasid teatud mereteod Muricidae sugukonnast, näiteks Stramonita haemastoma. Vahemeres olid need kunagi väga arvukad, kuid sajanditepikkune ülekasutus viis nad peaaegu väljasuremiseni. See sundis foiniiklasi otsima uusi allikaid ja rajama kaubanduspunkte isegi väljapoole „Herkulese sambaid“, Atlandi ookeani suunas. Hiljem pärisid selle kaubanduse kartaagolased ning pärast Kartaago hävitamist aastal 146 eKr läks see roomlaste kätte.
Just rooma ajal hakati rääkima ka nn getuulia purpurist ja „Purpursaartest“, mida osa ajaloolasi paigutab Mauritaania ranniku lähedale. Mõned uurijad on aga oletanud, et need võisid olla hoopis Kanaari saared. On siiski ebatõenäoline, et siin oleks antiikajal tegutsenud suuri purpurivabrikuid, sest Vahemeres levinud värviteod olid Kanaari saarte vetes alati haruldased ja raskesti kogutavad.
Kui mitte molluskite pärast, siis mis tõi hiljem Kanaari saartele mallorkalased, genovalased ja veneetslased? Vastus peitub hoopis teises purpuriallika allikas – samblikus nimega orchilla.
Pärast sajandeid kestnud unustust „taasavastasid“ Euroopa meresõitjad Kanaari saared keskajal. Juba siis tekkis siin algeline kaubandus eurooplaste ja Fuerteventura põliselanike vahel. Kohalikud õppisid vahetama rannakaljudelt korjatud orchillat erinevate kaupade vastu ning peagi sai sellest Euroopas hinnatud värvaine oma kõrge kvaliteedi tõttu. Paljud ajaloolased arvavad koguni, et just orchilla kaubanduse kontrollimine oli üks põhjusi, miks normann Jean de Béthencourt 15. sajandi alguses Kanaari saarte vallutamise ette võttis. Ta oli nimelt feodaalisand Grainville-la-Teinturière’is, kus tegutsesid mitmed värvitööstuse töökojad.
Pärast vallutust kuulutas Béthencourt orchilla kogumise ja müügi enda ainuõiguseks. Sama tegid hiljem ka Hispaania kroon ja kirik. Katoliku monarhid monopoliseerisid orchilla kaubanduse kuninga valduses olevatel saartel ning paavst Eugenius IV määras 1431. aastal sellele isegi kirikliku kümnise. Nii sai orchillast väärtuslik kaup, mille üle peeti sageli kohtuvaidlusi.
Aga mis orchilla tegelikult on? Tegemist on samblikuga Roccella canariensis, mis tekib seene ja vetika sümbioosis. See mustjas, väikeste valkjate täppidega kaetud samblik kasvab peamiselt rannakaljudel, kus seda toidavad niiske passaattuule udu ja meresool. Kanaari saartel leidub umbes tosin orchilla liiki ning neil kulub umbes kuus aastat, et täielikult küpseks saada.
Värvaine valmistamine oli keeruline. Kuivatatud samblik jahvatati pulbriks, segati esmalt uriiniga – selle ammoniaagisisalduse tõttu – ja seejärel lubjaga. Segu tuli kolme päeva jooksul iga paari tunni järel segada, hoides seda suletud anumas. Umbes nädala pärast tekkis punakas pasta, mis näitas, et värv on valmis kasutamiseks.
Kõik see kõlab peaaegu idülliliselt, kuid tegelikkus oli hoopis karmim. Orchilla korjamine oli üks Kanaari saarte ohtlikumaid töid. Kaljudel rippusid mehed ja naised köite otsas, korjates samblikku kitsastelt kaljuservadelt. Nad kuulusid ühiskonna vaeseimatesse kihtidesse ja riskisid iga päev oma eluga. 19. sajandi prantsuse loodusteadlane Sabin Berthelot kirjeldas seda tööd nii: orchillerod rippusid kuristike kohal lihtsa köie ja väikese puulaua najal, lükates end jalgadega kaljuseinte vastu, et liikuda ühest kohast teise.
Tasuks oli sageli vaid vilets palk. 18. sajandi lõpus maksti orchilla korjajatele umbes 30 reaali kvintaali eest, samal ajal kui kaupmehed müüsid sama koguse edasi üle 200 reaali eest ja Londonis võis selle hind ulatuda juba 1200 reaali.
Nagu paljude loodusvaradega, ei kestnud ka see kaubandus igavesti. 19. sajandi alguses muutusid maailmaühendused kiiremaks ning Euroopasse jõudis orchillat ka Peruust, Tšiilist ja Madagaskarilt, sageli odavamalt kui Kanaari saartelt. Kui sellele lisada sünteetiliste värvainete leiutamine, siis pole ime, et orchilla kaubandus 19. sajandi lõpul peaaegu kadus.
Siiski elab selle ajastu mälestus edasi kohanimedes ja legendides. Lanzarote Riscos de Famara, Fuerteventura La Pared, Tenerife Roque de las Ánimas Taganana lähedal või Desriscadero Valle Jiménezes meenutavad kohti, kus orchillat koguti. Need nimed hoiavad elus mälestust nii väärtuslikust värvist kui ka orchillerodest – vapratest inimestest, kellest paljud kaotasid oma elu Kanaari saarte järskudel kaljudel mingi kuradima riidevärvi pärast.
