AINULT KOMPASSIST: TWIN TICKETIGA AHVIPARKI TASUTA! |
LA GOMERA €99 |
PURJETAMA €45 |
VAALAVAATLUS al. €33 |
TÕENÄOLISELT MUGAVAIM VEEBIPOOD TENERIFEL
Guanchidelt päritud lihtsaimast lihtsa, aga äärmiselt toitva pudrutaolise söögi GOFIO kohta on teateid juba XV sajandist, mil saartel käinud portugaallased selle Kanaari saartelt kaasa tõid (koos mõnede kinniPüütud elanikega) ja muude näidistega oma uute maadeavastuste kohta. Gofiot keedeti mistahes tera- ja kaunviljade segajahust, mida saadi meilegi tuntud käsikiviga jahvatamisel. Sarnane meie kamaga niisiis. Et riknemise vältimiseks on kõik terad ja viljad eelnevalt kuumal kivil röstitud, on maitse omapärane ja pisut mõrkjas. Gofio jahust plönniti kokku ka pätsikesi, mida siis kuumal kivil küpsetati – pärmi guanchid ei tundnud.
Tänapäeval kasutatakse peamiselt nisu- või maisijahu (ikka pruunistatult), lisades kõike, mida iganes majapidamises leidub: mune, juurvilja, maitseaineid. Viletsatel aegadel lisati toidu sisse lausa rohtu või muud söödavat. Lõuna-Ameerikasse emigreerunud kanaarid tutvustasid gofiot ka uuel kodumaal.
Tänapäeval pakutakse seda pruunikat ja kaunis teravalt maitsestatud (aga hästi kõhtu täitvat ja väga toitvat) putru ka kohalikes restoranides eelroana. Lauale tuuakse gofio suures kausis ja igal sööjal on lihtsalt oma lusikas! Täpselt nagu euroopa taluperedes sajandeid tagasi.
Guanchidel kahjuks lihakarne ei olnud, Tenerifel elutsesid aga sead, kitsed ja jänesed. Ka tänapäeval on sea- ja loomaliha toitude kõrval populaarsed kitse- ja jäneselihast road. Kanaliha on samuti ülipopulaarne, aga loomulikult nn uuem lisand saarlaste menüüs.
Nii tapas-baarides kui tüüpilistes kanaari restoranides pakutakse liharooga Papas con carne – liha ja kartuli hautist, kuhu on lisatud juurvilja, peamiselt porgandit. Varemalt oli see kitseliha, nüüd enamuses loomaliha. Conejo en salmorejo – väikesed jäneseliha tükid pikantses, juurviljadega salmorejo-kastmes. Jäneseliha tükke hautatakse ka oliiõlis, maitseks vaid sool, pipar, meeletult palju pruunistatud sibularattaid ja mitmed koorimata, lihtsalt pooleks lõigatud küüslaugud.
Menüüs on peamine Pollo con ajo, nn küüslaugune kana – tugevalt maitsestatud ja pruunistatud kanakoivad väheses oliiviõlis. Kana (hautatud või grillitud) pakutakse palju, tihti veel mitmete kastmetega (seened, juust, maitseroheline, roheline pipar), mis serveeritakse eraldi väikestes kannukestes – iga järgmine amps uue kastmega. Pererestoranid La Rambla ja Espana Adeje peatänaval. Paar soovitust lihasõpradele: Las Americases asuv Meson Castellano ja El Cordero (auto või taksoga).
Tenerife on krevetiparadiis
Koos hispaanlastega tuli menüüsse rohkem kala ja teisigi mereande. Tuntumateks on „vieja“ – õrna liha ja erilise maitsega papagoikala, mida tavaliselt keedetakse. Palju süüakse tuunikala, makrelli, sardiine, merikeelt.
Kalarestoranides saate ise kalale lisaks suurtest vitriinidest mereande juurde valida, enamasti grillitult – krevette, kalmaare, rannakarpe, kaheksajalgu jm. Krevette serveeritakse ka omaette eelroana, kuumutatuna oliiviõlis koos hulga küüslaugu ja tshillipipraga.
Reeglina on kalarestoranides pakutav sõluv sellest, mis hommikul merest kätte saadi. Kuulsad kalarestoranid on Los Abrigoses ja Tajaos, turismipiirkonnas on kohalike favoriit mereandidele spetsialiseerunud El Cine.
Tenerifel saab seeni korjata õigupoolest aasta läbi, aga selliseid kohti teavad ainult kohalikud ja kui nende käest pärida, kus need kohad on, siis ei mõista nad enam ühtegi, isegi hispaania keelt. Mitte sõnagi. Muide, saarlastega on samamoodi.
Seened, enamuses küll shampinjonid, on väga armastatud toidulisa. Nn metsikud seened, setas, kasvavad kõrgemal mägedes, kus on metsa, enamuses pikkade pehmete okastega männid. Korjate seeni, jalutades madalates (vihma)pilvedes, ümberringi niiske karge mägiõhk. Kanaaridel leidub metsikult kasvavaid seeni ja veel selliseid, mida meiegi tunneme – kukeseeni!
Kukeseeni on siiski vähe, aga laiemalt on levinud valged riisikataolised seened. Kanaaride seeni kasutatakse suure eduga kastmetes ja (jällegi) kuumas oliiviõlis koos rohke küüslaugu, soola ja vähese tshillipipraga.
Mojodeta ei saa kanaarid kohe mitte kuidagi kartulit süüa. Olgu liha- või kalatoitude juurde, tüüpilised kanaari kastmed mojod (sõna jällegi portugali keelest) tuuakse väikestes kaussides alati lauale.
Punane mojo (mojo picante) – pikantne oliiviõli kaste hulga tshillipipra, safrani, küüslaugu, mandlite, juustu jm lisanditega.
Roheline mojo (mojo verde) – oliiviõlile on lisatud koriandrit, petereselli, paprikat.
Kolmandaks on tavaliselt küüslauguga tugevalt maitsestatud majonees – seda mojoks ei kutsuta.
Kastmeid müüakse poodides, aga Mercadonades ja Spanish Style poodides müüakse ka valmissegatud ürdisegusid kandilistes karpides (50g) – kerge kohvrisse pakkida.
Teadlik turist küsib Tenerifel kindlasti kortsukartulit ehk papas arrugadas, mida keedetakse suure hulga meresoolaga ja muidugi ei koorita enne nahka pistmist. Väga armastatud on papas con ajo – õlis praetud kartul koos rohke küüslauguga.
KANAARI KARTULITE RETSEPT
Kodus valmista kortsukartuleid: Täida pann beebikartulitega, lisa vett kuni kartulid kaetud. Lisa meresool – ca 200g liitri vee kohta. Kata riidega ja keeda 20-25 min. Vala vesi ära, raputa soola ja kuumuta segades veel 40-50 sekundit. Valmis!
Kitsejuust oli üheks vanimaks kohalike poolt valmistatud toiduks üldse gofio kõrval. Juustu süüakse Tenerifel nii värskelt kui ka suitsutatult (tänapäeval lisatakse ka lehmapiima). Kõlbab nii eelroaks kui järelroaks, olgu veiniga või ilma ja sorte on tõesti miljon.
Kanaari veinid on olnud Euroopas kuulsad Shakespeare’i aegadest peale, kui suur kirjanik neid (Canary Sack) härdusega oma teostes mainis. Admiral Nelson, kes 18. sajandil Tenerife pealinna Santa Cruzi vallutada tahtis, aga hoopis lahingu ja oma parema käe kaotas, sai saare kubernerilt kingituseks kaasa mitu head kasti saare veine ja juustu.
Juba 17. sajandil olid Kanaaride veinid tuntud Euroopa kuningakodades, täpsemalt maailmakuulus Malvaasia. Peeter I ja Katariina II olid andunud Malvaasia austajad. Viinamari kasvab enamasti 50–1600 m kõrgusel mägede orgudes ja nõlvadel. Saarel on mitukümmend veinivabrikut ehk bodegat, millest enamus on ühe või paari perekonna ettevõte.
Bodegasid võib ka külastada ja erinevaid sorte proovida. Hea ettekujutuse saarte veinitootmise ajaloost saab veinimuuseumist El Sauzalis. Tänapäeval toodetavaid veine on palju: valged, roosad, punased. Kuulsamad: Malvasia, Lista Blanca, Verdello, Moscatel; punastest Listan Negra, Negramoll, Marmajuello.
Paljud külarestoranid pakuvad omavalmistatud veine (vino de la casa). Suurest klaaspudelist mõõdetakse tellitud kogus tumepruunidesse savikannudesse. Sellised veinid on odavad ja kohalike hulgas vääramatult kindel lisa mistahes söögikorrale.
Portugallased tõid saartele ka banaanikasvatuse ja need väikesed täppidega banaanid (platanos) kasvavad suurtes istandustes piki rannikualasid. Valmimine võtab kuus kuud. Nendest saab ülimagusat, kuldkollast banaanilikööri licor cobana. Soovitan banaanide kasvatamist vaatama minna Bananerasse Finca Daisies, mis asub kõigest 5 minutise autosõidu kaugusel nii Los Cristianosest kui Las Americasest.
Kui järg jõuab dessertideni, siis läheb asi ikka tõesti läägeks kätte. Tuntumad magustoidud on banana split (küpsetatud banaanid jäätisega), huevos mole (kreem munadest ja suhkrust kaneeli ja sidrunimahlaga), Bienmesabe ehk „maitseb mulle hästi“ (segu meest, mandlitest, koorest, munadest ja rummist), frangollo (kuumutatud maisijahu keedetud piima, mandlite, kuivatatud puuvilja ja munadega), quesillo (kanaaride karamellikreem). Palmipuude ülemistelt osadelt korjatud mahlast keedetakse siirupit (palmipuu „mesi“) ja seda lisatakse magustoitudele.
Kanaaridel pakutav kohv on üldjuhul kibe ja mõru, kuna kohalikku maitset kujundavad brasiiliapärased mustaks kõrvetatud kohvisordid. Sellise kohvioa ärarikkumise tagapõhi on lihtne – Brasiilia on vaene riik, kvaliteetsed tooroad müüakse rikkamatele eurooplastele, viletsa kvaliteediga jäänuste liigröstimine varjutab kõik võimalikud kõrvalmaitsed. Kes teist suhkru karamelliseerimisel jokutama on jäänud, teavad, mis juhtub – tulemuseks on süsi. Sama juhtub üleröstitud kohviubadega.
Espressomõõtu koguse sisse kühveldatakse reeglina 6-8 grammi suhkrut. Hambaravi siin tervisekindlustuse alla muide ei käi. Imejook, mida mujal ei näe, on cortado leche leche – espresso tassi põhja magusat kondenspiima, siis sirtsuke kanget kohvi ja selle peale kuuma piima vahumütsiga, vahel tükike sidrunit ja piisake brändit.
CAFÉ SOLO – väike kange must kohv.
AMERICANO – suur must kohv.
CORTADO – väike piimakohv.
CAFÉ CON LECHE – suur piimakohv.
LECHE Y LECHE – piimakohv kondenspiimaga
Tenerifelt, Santa Cruzist alguse saanud kohvijook, kus kihtidena on lisaks espressole ka piimavaht, kondenspiim ja liköör (tavaliselt Licor 43). Peale sipsutatakse kaneeli ja lisatakse laimi- või sidrunikooreke. Seda võib vabalt kodus ka teha. Barraquito valmistamise õppevideo.
Kõige õnnetuma ja ebaadekvaatsema pildi kanaari köögist saavad turistid, kes piirduvad Cristianose-Americase kaldapealsega. Rusikareegel Tenerife rannarestodes on – mida odavam õlu, seda sitem söök.
Autentse köögi jahtijatel tuleb suunduda turistilõksust eemale – palju paremaks läheb olukord juba mõneteistkümne kilomeetri kaugusel: Adejes, Aronas, Caletas, Galletases, aga iseäranis Abrigoses ja Tejitas. Iseäranis sügiskuudel suundub teadlik gurmaan Tenerife põhjakaldale ja kirdenurka. Sest just noore veini valmimise aegu avavad oma uksed guachinched – neid on sõltuvalt aastast 500 kuni 1000. Jajahh, pole eksitus – kuni tuhat.
Guachinchede sünnilugu on kõige hõlpsam lahti seletada koduse Saaremaa varal. XIX sajandil tegi iga väike bodega ehk veinikelder sama: noore veini valmides kutsuti küla kokku seda proovima. Seega on tegemist arhailiste pop-up restoranidega, mis avavad end igal sügisel uuesti garaazhides, banaanipõldude vahel, bodega abiruumides ajutise mööbliga. Oma sadakond guachinchet tegutsevad aastaringselt: rangelt kohalik vein ning autentne, rustikaalne menüü – hautised juurviljadest ja kikerhernest, keedetud munad, gofiost keedetud supp. Ja muidugi küüslauk, ohtralt küüslauku.
Ehtsas guachinches kunagi palgatud tööjõudu ei kasutata, kõik tehakse ära pereringis. Te tunnete end seal külalisena selle sõna tõelises tähenduses. Guachinche nimetus on aja jooksul moondunud murtud inglisekeelsest väljendist „watching you“.
TenerifeSiesta soovitatud guachinched:
