AINULT KOMPASSIST: TWIN TICKETIGA AHVIPARKI TASUTA! |
LA GOMERA €99 |
PURJETAMA €45 |
VAALAVAATLUS al. €33 |
TÕENÄOLISELT MUGAVAIM VEEBIPOOD TENERIFEL
SANTA CRUZ DE TENERIFE on Tenerife pealinn ja oma 220 000 elanikuga Tenerife suurim linn ning koos Las Palmasega kõigi Kanaari saarte pealinn. LA LAGUNA on kujunenud võimukeskusest vaimukeskuseks – San Cristobal de La Laguna on Kanaaride ajalooliste linnade seas tähtsaim. Linn on asutatud 1497. aastal kunagise järve äärde. Tänaseks kannavad nad küll erinevaid nimesid, aga on praktiliselt üheks sulanud.
Linna tähtsus põhineb sadama arengul ja kaubandusel. Santa Cruzist sai saare pealinn 19. sajandi alguses ning suurim hüpe linna arengus sai tõuke tänu 1852. aastal sõlmitud vabakaubasadamate lepingule. Santa Cruz de Tenerife on üldiselt väheütleva arhitektuuriga, aga see-eest suurte haljasaladega linn, mille puudega ääristatud rahulikel tänavatel on mõnus uidata.
Linna külastatuim koht on mere ääres paiknev Plaza de España väljak, mille ääres asub Cabildo de Tenerife (saare administratiivkeskus). Kõrgemal paikneb maaliline Plaza del Principe väljak, mille ääres kõrgub San Francisco kirik (18.saj) ja klooster. Ookeani rannikul asub Santiago Calatrava poolt projekteeritud kontserdimaja Auditorio, kuhu on koondunud saare elitaarsem kultuurielu ning kus korraldatakse ka iga-aastast ooperifestivali.
Auditorio kõrvale jääb vinge botaanikaaed Palmetum, mis ongi pühendatud peamiselt palmidele – neid on seal tuhandeid. Palmetum on tõeline botaaniline ime – 12 hektarit kattev pargiala asub kunagisel linna prügimäel ning on maailma suurima troopiliste saarte palmipuude kollektsiooni koduks – siin kasvab umbes 600 erinevat palmiliiki. Park on jaotatud biogeograafilisteks aladeks, tutvustades Kariibidelt, Madagaskarilt, Aafrikast, Aasiast ja Vaikse ookeani saareriikidest pärit loodust.
Aastasadu oli La Laguna Tenerife tähtsaim linn, saare administratiivne, poliitiline ja seltskonnaelu keskus. La Laguna on ka üks saare kultuurikeskuseid, kuna sinna rajati saarestiku esimesed haridusasutused, mis panid aluse San Fernando ülikooli sünnile – see oli pikka aega Kanaaride ainus ülikool.
Linna kindla käega planeeritud tänavapildis võib näha arvukalt kauneid ja monumentaalseid ehitisi. Adelantado, Catedrali ja Cristo väljakute vahelisel alal paiknevate ajalooliste tänavate ääres seisab mitmeid 16. ja 17. sajandist pärinevaid uhkete fassaadidega härrastemajasid. Kuna linn on saare usuelu keskus, leidub seal rohkesti kõrge kunstilise väärtusega sakraalehitisi: katedraal, La Concepcioni ja Cristo de La Laguna kirikud, San Migueli erakla ja Santa Catalina klooster.
La Lagunas asub ka Kanaari saarte kuulsaima mereröövli Amaro Pargo krüpt ehk hauakamber. La Laguna külastamiseks soovitan eelkõige ekskursioone, kuna tema erakordsus peitub detailides, mida te omal käel vaevalt üles leiate.
Kogu La Laguna ajalugu on tihedalt seotud veega. Tenerife vallutaja Alonso Fernández de Lugo pidi 16. sajandi alguses lahendama kõige pakiilisema küsimuse: kuidas varustada värskelt rajatud linna joogiveega. La Laguna asus kõrgel Aguere tasandikul ning seetõttu tuli vesi juhtida linna torude, kaevude, basseinide, avalike kaevude, veereservuaaride ja akveduktide abil. Linna esimestel aastatel pumpasid inimesed vett lähedal asuvatest mägedest ja tasandiku viljakast põhjaveest, et rahuldada nii elanike kui ka loomade vajadusi. Sellest pingutusest on tänapäevani säilinud mitmed kõnekad kohanimed, mis meenutavad linna varajast veevõrku: Madre del Agua („Vee ema“), Montes del Obisp („Piiskopi mäed“, tänapäeva Monte de las Mercedes), Calle del Agua („Veetänav“), Fuente de Cañizares, Pila Seca („Kuiv bassein“), Tanque Grande ja Pozo del Cabildo. Vee hankimine ja jagamine kujunes La Laguna linnavalitsusele sajanditeks tõeliseks peavaluks. Juba 1507. aastal otsustas linnavolikogu rajada kaks kaevu – ühe ülemisse linnaossa ja teise San Francisco kloostri juurde –, kuid pinnase geoloogia ei võimaldanud kõikjal vett kätte saada. Kuna suurem osa kaevudest asus maaomanike valdustes, tekitas see sageli sotsiaalseid pingeid ning linn pidi korduvalt kehtestama määrusi vee kasutamise reguleerimiseks. Samal ajal rajati avalikke purskkaeve, loomade joogikohti ja basseinikesi, et linnarahvas saaks vett kasutada ka väljaspool eravaldusi. Linna esimene avalik purskkaev asus 16. sajandi alguses kohas nimega Madre del Agua La Vega piirkonnas. 1511. aastal otsustas linnavalitsus tuua vee ka äsja rajatud Plaza de San Miguel de Las Victorias väljakule (tänapäeva Plaza del Adelantado). Selleks rajati puidust veekanali süsteem, mis kogus vett Tegueste mägedest, Monte de las Mercedesest ja Madre del Agua allikast. Vesi jõudis praeguse Plaza del Cristo nurka ning sealt edasi juhiti see Sevillast toodud keraamiliste torude kaudu mööda Calle del Aguat keskväljakule. Selle veetee äärde kerkisid hiljem kolm kloostrit – frantsiskaanide, Santa Clara ja Santa Catalina klooster – ning mitmete vallutajate perekondade majad. 1520. aastatel otsustati rajada uusi purskkaeve ka teistesse linnaosadesse. Üks neist kavandati Plaza de los Remedios väljakule (tänapäeva katedraali väljak), kuid seda projekti ei viidud kunagi lõpuni. Teine purskkaev ehitati Plaza de la Concepciónile ja valmis 1530. aastal, kuid kuna väljak asus allikast kõrgemal, ei jätkunud vee survet ning peagi jäi purskkaev kuivaks. Sellest sündis väljaku hüüdnimi Pila Seca ehk „Kuiv bassein“. Probleemi leevendamiseks rajati lähedusse uus veekoht, mis toimis ühtaegu pesupaiga ja loomade jootmiskohana ning püsis kasutusel kuni 20. sajandi alguseni. La Laguna kuulsaimate veekohtade hulka kuulub ka Fuente de Cañizares. Alguses oli see lihtsalt allikas, kuid 1588. aastal käskis Tenerife kuberner Fernando de Cañizares selle puhastada ja ümbritseda kivimüüriga, et allikat saaks kasutada avaliku veekohana. Tänapäevani säilinud purskkaev pärineb 1776. aasta ümberehitusest. Rahvajuttude järgi voolas sealt tavaliselt vaid nõrk veenire, kuid täiskuu öödel hakkas vesi äkki tugevasti purskama. Legendide kohaselt kogunesid sellistel öödel allika juurde nõiad, kes suvise pööripäeva ajal korjasid sõnajala seemneid, valmistasid loitse ja tantsisid kuni koiduni. Veelgi olulisem roll oli aga linna pesupaikadel. Need olid sajandeid vältel mitte ainult praktilised tööpaigad, vaid ka olulised suhtlus- ja kohtumispaigad, kus naised pesid pesu, vahetasid uudiseid ja laulsid rahvalaule. Vanasõna ütles: „Mehed lähevad veini juurde, naised vee juurde.“
Pesupaigad ehk lavaderod olid linnas justkui omaette sotsiaalne maailm, kus sündisid kuulujutud, laulud ja mõnikord ka väiksemad mässud. Mõne vaimuliku arvates olid need aga lausa „patupaigad“, sest noored mehed käisid seal salaja pesunaisi piilumas. Lõpuks pidi linnavalitsus isegi keelama meeste viibimise pesupaikades, et säilitada avalik kord ja sündsus. Kõige selle keskmes olid pesunaised ise – töökad ja visad naised, kes pesid sajandite jooksul nii oma pere kui ka jõukamate linlaste pesu, sageli vaid mõne mündi eest. Nende töö ja oskused anti edasi emalt tütrele ning nad olid La Laguna igapäevaelu vaiksed, kuid hädavajalikud kangelased. Samal ajal on linnaga seotud ka üks kuulsamaid legende – Lercaro palee kummituslugu. Rahvajutu järgi viskus noor Catalina Lercaro sunnitud abielu päeval palee kaevu ja hukkus, mistõttu ei lubanud kirik teda pühitsetud mulda matta ning tema hing pidavat majas siiani ringi rändama. Tegelikkuses pole ajalooallikad sellist sündmust kinnitanud, kuid legend elab La Laguna lugudes edasi. Nii ongi La Laguna ajalugu põimunud vee, inimeste ja legendidega – alates esimestest allikatest ja veetorudest kuni pesupaikade ja kummitusjuttudeni.
