Garachico oli algselt üks Kanaari saarte Tenerife tähtsamaid linnu ja Tenerifel koguni kõige tähtsam. Tänu kaljude vahele küündivale abajale sobis Garachico keskaegseks sadamaks hästi ja nii rajasid Genua kaupmehed siia tugipunkti. 16. ja 17. sajandil kujunes Garachicost Tenerife peamine kaubasadam ning saare pealinn. Sadama kaudu veeti välja suhkruroogu, kuivatatud kilptäidest jahvatatud karmiini ja maailmakuulsat Malvaasia veini.
Paraku on Garachico ka üks kogu arhipelaagi enim kannatanud linnu. 11. detsembril 1645, peale mitmeid päevi väldanud tugevaid vihmasadusid, valgus üle linna ja sadama hiiglaslik rusuvool, mis oli alguse saanud mägedes toimunud maalihkest. See katastroof võttis üle saja inimese elu ning hävitas sadamas seisnud laevadest üle neljakümne.
Paraku on Garachico ka üks kogu arhipelaagi enim kannatanud linnu. 11. detsembril 1645, peale mitmeid päevi väldanud tugevaid vihmasadusid, valgus üle linna ja sadama hiiglaslik rusuvool, mis oli alguse saanud mägedes toimunud maalihkest. See katastroof võttis üle saja inimese elu ning hävitas sadamas seisnud laevadest üle neljakümne.
Linna ja sadama taastamine nõudis hiiglaslikke jõupingutusi, kuid lõpuks sai see töö tehtud. Ja siis, pisut rohkem kui pool sajandit hiljem 5. mail 1706 toimus sündmus, mis Garachico kui toonase transiidi tuiksoone lõplikult läbi lõikas. Üks saare vulkaanidest, Vulcano Negro plahvatas ning saatis laavavoolu Garachico poole teele. Õnneks oli laava vool sedavõrd aeglane, et inimesed said küll kes jala, kes ratsa pakku, kuid 40 päeva kestnud vulkaaniline tegevus hävitas sadama ja olulise osa linnast taas.
Saare elanikud otsustasid looduse poolt antud märke sedakorda kuulda võtta ning rajada uus sadam itta Santa Cruzi, pealinn koliti La Lagunasse. Kui palju ja kui paksult vedelat kivi linna ja sadama peale voolas, näeb tänaseks laavast välja lõhutud kunagise tollivärava ehk La Puerta de Tierra pealt.
Täna on Garachico maaliline väikelinn tillukese kalasadamaga ning üks põllumajanduslikke tugisambaid oma lugematute banaaniistandustega. Ühtlasi tegutseb siin saarestiku ainus konservatoorium. Ookeani kaldal paistab silma kaks vaatamisväärsust – kohaliku sadamakese juures muulile rajatud Carrara marmorist skulptuurigrupp jaapani kujurilt Kan Yasudalt ning Fernando Garciarramose poolt linna kohal kõrguvale kaljunukile püstitatud mälestusmärk kõigile neile, kes parema elu otsinguil arhipelaagist laia ilma on rännanud.
Saksa turistide, aga ka paljude kohalike lemmikuks on looduslikud laavakivist basseinid, kus ookeanivees sulistada saab. Turistide hordidest ei lase ennast häirida lugematud krabid, kes söögijahil külg ees mööda basseinidele looduslikuks piirdeks olevaid laavapitse edasi-tagasi vudivad.
Et pakkuda teile “parimat võimalikku kogemust”, kasutab internet muidugi küpsiseid ja muud digimaagiat, et teie seadme kohta infot salvestada ja sealt seda vajadusel uuesti kätte saada. Mul ei ole õrna aimugi, mis juhtub siis, kui te nõustute ja ka siis, kui te ei nõustu kogu selle kräpiga. Arvata võib (see on oletus), et kui te ei nõustu,, siis võib juhtuda, et osa funktsioone solvub ja ei tööta enam nii entusiastlikult. Too bad.
