Apollo - kliki
Rahva Raamat - kliki
Siit lehelt leiate jupikesi ja pilte, mis raamatusse ei jõudnud.
Esiteks kõik ei mahtunud ja kuigi paber kannatavat kõike, ei ole kõik lihtsalt puude suremist väärt.
Küsitav, kas nad selliselgi kujul teie aega väärt on.
Olavi
Jaak näitab turistidele koobast, kus ta esimesed kuud elas. Minu ehk pildistaja selja taha jääb miljoni dollari vaade barrancole ja ookeanile koos La Gomera saarega.
Echinocactus Grusonii on selle okkapalli ladinakeelne nimi, aga kohalikud ütlevad: Taburete de la suegra.
Katamaraan Nordea jõudis koos ilmarändurite Tätte ja Matverega Tenerifele. Käisime neid juba ookeanil tervitamas ja võtsime tänuga vastu meile jahti visatud Saku õlle.
Esimene vabariigi aastapäeva tähistamine Tenerifel oli ka kõige intiimsem - käisime väikese pundiga El Teide jalamil, plaanist köisraudteega üles sõita ei saanud asja, kuna tuul oli vali.
Just selle võre vahelt käiski Pšolti puudleid õrritamas. Taamal ootab välisviimistlust tulevane kodumaja.
Vabariigi aastapäeva õhtune tähistamine meie terrassil Palm Maris, pildil Eesi ja Jaak.
Õigupoolest küll juba teine, aga see pind oli ainult Kompassi päralt. Uksele parasjagu kleebitav vinüül prinditi Eestis, paigaldas kohalik Josè.
Kindla peale parim venekeelne giid Tenerifel, nagu nimestki aru võib saada, siis rahvuselt leedukas.
See nugis käis Epocas kaude samal põhjusel, mis minagi - ta peremees käis internetis.
Showmees Jaan sõitis Hoppetil ühe sõidu Kanaari saarte vahet kaasa, tõmbas laevalael lõõtsa ja lõõritas juurde. Nüüd leidis pronksist kolleegid.
Sitkest spordipoisist oli Hoppeti purjede sättimisel väga palju abi. Laulma ta ei kippunud, kuigi korra-paar vist kittarri võttis kätte.
See on nüüd päriselt esimene, paremal pool Flamingo Suitesi treppi ja portaali, mõne kuu pärast kolis Kompass trepist vasakule.
Ma kahtlustan, et Kail olid pärast näpud villis, kuigi köögi-hiinlased olid abiks. Resto oli õigupoolest Kreeka teemaline ja omanik Liibanonist.
Hommikuti käis Märt sadama ümber jooksmas nagu ironmanile kohane, aga õhtuti poseeris, kui vaja.
See pontsakas leemur oli Monkey Pargis üks minu lemmikutest. Ta oli minu Tenerifele jõudes juba küllalt vanake ja on tänaseks üle vikerkaare. RIP.
Kui see pilt pole tehtud just sellel päeval, mil ma uksed lahti tegin, siis hiljemalt teisel-kolmandal.
Taanlannast kohalikuks muutunud Ulla oli mu esimeste kuude kaitseingel, õpetaja, ja trööstija.
Helemai ja Antti riidepood paarsada meetrit Kompassist. Täna tegutseb hoopis Eestis.
Kompass oli otseloomulikult esimene, kes Tenerifel Pocopay makseid aktseptima hakkas.
Need veinid said kõik raamatute vastu vahetatud. Ja nii mõnedki ilmselt salongiõhtutel ära joodud.
Tihtigi olin ma pealelõunasel Smokey terrassil ainus lösutaja, siis laulis Rebecca ainult mulle. Nüüd on ta tagasi kodusel Mani saarel ja kasvatab titte. Mitte minu.
Meditsiinilised protseduurid El Puertito ehk Jaagu esimese koduküla rannas. Iga päevaga läks vabahärra tervis muudkui paremaks ja doktor vilunumaks.
Stiilipunktide nimel pingutab jahtkapten Raiko ise. See oli üks lahe vigur, mismoodi äkiliselt pöörates sai turiste nagu vibust või katapuldiga ookeani lennutatud.
Vähemasti Tallinna linnaametnikud soostuksid ilmselt sellise tranduleti rooli istuma ainult pimedas ja siis ka igaks petteks karumaski kandes.
Seiklus sai otsa ja Jana pühkis Tenerife tolmu jalgelt, et kodumaal turismitööstuses jätkata.
Mis me sööme, mis me joome, lõunaks on meil salat Toome. Päris eksootiline ninaesine Kanaari saartel, kuigi Eesti puulaeva pardal.
Inge ja Ari talvitusid üksvahe Tenerifel, küll saare põhjakaldal Puerto de la Cruzis. Külli elab Hispaania mandriosas.
Lauakaaslastele serveeritu aroomid tegid Markole ruttu selgeks, et ilmaasjata sai pirtsutatud ja peatselt toodi talle oma isiklik liuatäis.
Selle diivani küljeriidest sai peale pooleaastast lustimist kunstiteos, mis iga rüiuvaiba tegija kadedusest higistama ajaks.
Esimestel kuudel sai päikese käes oldud nii palju kui võimalik, enne kui paanika rauges ja maad võttis kohalikele omane püüe varjus püsida.
Eesi terrassil, kuhu paistis ookeani vajuv päike ja La Gomera saar. Pmslt sama vaade, mis Jaagu koopast, aga see ei olnud paraku tasuta.
Seilame öösel Wesipruuliga Nordeale vastu, reeder Jaak ja jääger Jaak on tänaseks mõlemad manalamehed.
Nordea tuli kohalikele õlut tooma. Ei taha mõelda ka, mis siis oleks saanud, kui see purk oleks mööda läinud ja ära uppunud.
Vabal ajal silmatorkavate võimetega puhastusteenindaja, aga eks jahil korra ja puhtuse pidamine õpetab nii mõndagi.
Hurmurist jahtkapten pakkus oma (õigupoolest peamiselt küll purjejahi) teenuseid Eestist pärit turistidele veel enne seda, kui Kompassi nõel võbelema lõi.
Pink Floydi tribuut, mis oli tõenäoliselt kõigi aegade parim statsionaarne produktsioon Tenerifel. Show välja suretamine reisikorraldajate poolt on parim näide, kui omapärane (loe: debiilne) on Tenerifel äri ajada.
Helen ja Toomas hoidsid Kompassi käigus, kui ma talve nautisin 2018-2019, Helen tegi saaretuure ka.
Kodumaa juubeliks orgunnis Jaan Kirss oma kamraadid moosekandid koos torudega kohale, kontrabassi saime laenuks Santa Cruzist.
Need on meie allkorrusel elanud puudlid, keda Pšolti meie rõdult dresseeris. Ma siiani imestan, et kumbki neist raevust südamerabandust ei saanud.
Võimalik vaid Tenerifel. Ka peale tähelepanu juhtimist (ja ilmselt ma polnud ainus) lehvis selle hotelli ees USA lipp tagurpidi vardasse tõmmatuna kuni ära kulus.
Jaan, Anne ja Priit. Anne Velli talvitus ka hooti Tenerifel ja oli aastapäevade pidudel esinejaks ja kooslaulmise ärgitajaks.
Öö laskus sadama üle. See pilt on tehtud Hoppeti pardalt, aga ma tõesti ei mäleta enam, millises sadamas.
Kui Ave Nahkur La Gomerale kolis koos teadaolevalt steriliseeritud krantsi Milviga, siis kohapeal selgus et nii steriliseeritud Milvi siiski ei ole, et üldse kutsikaid ei saaks. Ave pildil koos titega.
Ma saan aru, miks see pilt raamatust väja jäeti, sest kõik ju tõesti ei mahtunud. Aga see pilt on minu jaoks algusperioodi üks sümboolsemaid. Laseme rääkida raamatul (loe altpoolt lisa)...
Vanamees ütleb, et mul on rohkem aru peas kui paljudel inimestel ja kahtlemata vastab see ka tõele, aga lugeda ma kahjuks ei oska. Asi pole mitte selles, et ma olen hiidlane ja vandiraiujate sugupuust, vaid selles, et ma olen kass. Mimo jällegi ei oska lugeda sellepärast, et ta on kass ja lisaks veel kanaar. Seega me kumbki seda raamatut lugenud ju ei ole. Aga et me mõlemad tunneme vanameest läbi ja lõhki, siis te peaksite silmas pidama seda, et vanamees on teada-tuntud liialdaja. Seda ka, et kuigi ta vahel kõva meest mängib (isegi meie ees), läheb ta tegelikult iga pisiasja pärast pabinasse.
Ja kui ta raamatus peaks väitma, et ta kasside keelt oskab – ärge uskuge. Küll on tal valikuline kuulmine ja see on nüüd küll meie käest õpitud. Ja kui ta juhtumisi peaks sisalikusaart teinekord kiruma, siis ärge võtke sedagi tõsiselt – ta ei saa ise sinna midagi parata, et ta kogu aeg virisema ja hädaldama peab. Sest öelge mulle - kes käskis sisalikusaarele kolida mehel, kes ei söö kala, ei joo veini, ei pea rannas veerand tundigi vastu ja vabatahtlikult vette ei lähe???
Kuigi tegelikult polnud tal seal sisalikusaarel häda kedagi. Ma olin ju kaasas.
Lugupidamisega,
Teie Kruup
Täta
Suvi 2008
Loomulikult pole mul õrna aimugi, mis tema nimi tegelikult oli, Tätaks ma ristisin ta oma peas. Täta oli vähemalt seitsekümnend aastat vana daam, kelle blondeeritud juuksed olid tõmmatud ligi pead ja kinnitatud kuklale krunnilaadsesse sõlme, mida hoidis laiali pudenemast mõni erksavärviline klamber või pael. Tema päevitus toonitas, et kohalik ta ei ole, sest need püüavad olla nii valged, kui pigmenditase lubab. Tema kõrvarõngad olid alati silmatorkavad ja kunagi ei vaadanud ta mitte kellelegi otsa – tema pilk oli alati suunatud kuhugi kaugustesse. Täta käekoti aset täitis alumiiniumist meigikohver, kust ta kraamis välja paki peenikesi sigarette koos kuldse välgumihkliga, ning nii ta lihtsalt istus iga päev seal, lonksates vahel oma jahtunud kohvi ning tõmmates eikuhugi vaadates ühe sigareti teise järel. Hirmkõhn ja eksootiline Täta oleks nagu välja astunud mõnest traagilisest Remarque’i romaanist – vankumatult ootamas kedagi, kellest on küll teada, et ta enam iialgi tulla ei saa.
Kuidagi on nii läinud, et kui mu mõte läheb uitama Tenerife algusaegade peale, kerkib Täta esimesena mu silme ette. Sümbolina selle kohta, et ma elan nüüd Hispaanias, kus miski pole nii nagu kodus. Isegi lein.
Teloga maikamees
aprill 2015
Seda tuleb ette, et keegi voogab Kompassi sisse ja müristab laia lõuaga, et näed, olemegi tagasi. Et kogu rahvaste paabeliga Kompassist aastas kuus kuni kaheksa tuhat ekskursioonijanust läbi kappas (see oli kuni krõmnašini nii aastal 2014, sealt edasi läks tunduvalt rahulikumaks), siis on mul ammu järg käest ning enamasti kipub äratundmise rõõm ühepoolseks jääma. Aga erandeid on muidugi ka. Selliseid, kes oma ekstistentsi planeedil maa (t)ühise veerandtunniga ilmselt igaveseks mulle ajukurdude vahele söövitavad. Ühega nendest kohtusin ma eile.
Kell oli varases lõunas kui Kompassi ilmus noormees. Heas füüsilises vormis, klanitud soenguga, sooneline puuvillasest riidest maika seljas (siinmail pole see mitte aluspesu, vaid sõltuvad kellaajast smart casualist kuni black tieni välja), üle õla rippus tal läikivast lakknahast daamikotike. Kui ta suu lahti tegi, sai ka see selgeks, miks ta endale pool liitrit lõhnaõli peale oli valanud, paraku see tema nokast välja käivat lebramõõka peita ei suutnud.
Noorsand küsis, kas ma juhtumisi räägin itaalia keelt. Ma kahjatsedes teatasin, et mitte. Aga Cicero aegadest on õnneks piisavalt vähe möödas, niiet minu lombaka espanjooliga (kui ikkagi ka ladina põhjaga kommunikatsioonvorm, eksole) saime me siiski jutud räägitud. Enam-vähem.
Noorsandi huvitas kõigepealt, kas meil käib palju venelasi. Ma seletasin, et sõltub aastaajast ja viimasel ajal üllatuslikult palju, siis ka poliitikast ja Putini nimelisest marakratist ning seda ka, et ilmselt pole me hetkel tänu Krimmi sündmustele tunnistajaks kõige helgematele aegadele vene turistide sajaliste luhvtitamiseks, aga et päris välja ei ole nad surnud minu tähelepanekute kohaselt ka mitte. Ja küsisin omaarust väga loogilise küsimuse, et kas noormees räägib siis vene keelt?
Noormees vastas eitavalt. Ma ei teinud midagi selleks, et oma hämmingut varjata. Mis tal siis nendest venkudest? Noormees avaldas mulle, et ta oli värskelt teada saanud, et venelased tahavad lasta ennast pildistada. Ja tegi mulle pidulikult ning mitte ilma uhkuseta teatavaks, et mõistlikel tingimustel ning mõistagi motiveeriva tasu eest on tema valmis selle vastutusrikka ülesande enda peale võtma – pildistama venelasi. Nad ju tahavad, et neid muudkui pildistataks? kontrollis ta minu, kui ainsa ruumis viibiva vene-eksperdi käest üle. Ma kinnitasin, et jah, venelased tõesti pildistavad päris palju. Ja korraldavad võltspulmi ookeani rannal ehtsa pruudilooriga ainult pildistamise eesmärgil ja muud säärast. Ja kuuldavasti tulevad teinekord spetsiaalselt sellepärast Tenerifele ja teinekord palkavad koguni päris fotograafi. Aga ma avaldasin ka kahtlust, et see väike ja kiire äriasi, mis tõotab suuri sissetulekuid, võib tal keeleosk(amat)use tõttu nahka minna. Kui ehk ainult sel juhul, kui tal on hirmus pirakas kaamera. Sest jurakad kaamerad avaldavad alati muljet - ka siis, kui kaameramees on umbkeelne. Teate küll, poolemeetrine objektiiv ja kolmjalg ja värgid. Proff, noh. Aga paraku ka jurakate kaameratega pulma- ja misiganes piltnikke on siin rohkem, kui ta suudab ette kujutada ja nii mõnigiu neist räägib vene keelt juba sel põhjusel, et see on ta emakeel. Vahepeal natuke viltu vajunud noorsand elavnes kaamera jutu peale silmnähtavalt ja tegi asja oma käekotikesse. Ta tõmbas sealt välja päevinäinud nutitelefoni. Ja kukkus mulle kiitma, milliseid maagnifiicooo ja fantaasticoo pilte ta sellega teeb. Ja et ma ei jaga üldse matsu. Mis kaamera? Kaamera on nii eilne päev ja tarbetu.
Aga siis tulid turistid (sic! - venelased) ja päästsid mu ära, sest ta kibeles mulle oma väidete tõestuseks oma telefonist pilte näidata. Telefoninumbrid jäid ka vahetamata.
Valge nool
2010
Ma isiklikult ei ole tuttav võludega, mis kaasnevad poest uhiuue auto ostmisega. Minu autod on kõik soetatud rohkem või vähem, tavaliselt ikka pigem rohkem pruugituna, seega teadsin ma loomulikult sellega arvestada, et peetud auto ostmisel saad sa kauba peale mõned iseärasused, mida potentsiaalsetel ostjatel on müügikõneluste käigus vastik komme nimetada puudusteks. Minu kõige esimesel autol oli näiteks uhke katuseluuk, kuid sellega kaasnes väike aga - see ei käinud lahti. Teisel oli automaatkäigukast, kuhu mingit punast ja mitte odavat vedelikku tuli kogu aeg juurde lisada. See on pruugitud auto ostmisel normaalne, et sa ei saa täiesti tipp-topp pilli. Valge nool aga oli peaaegu veatu. Oli ainult üks tähtsusetu puue, mille ma hooletu käeviipega kuulutasin tühiseks ja mainimistki mitte väärivaks. Nimelt kõrvalsõitja ukse aken avanes ja sulgus ainult juhipoolse ukse küljes olevast nupust. Kaassõitja ukse sisse oli küll vastav nupp installeeritud, aga see ei toiminud. See nüüd ka mõni viga! See pole ju kõneväärtki, eks. Iseäranis - võrrelduna üle tolmuse kõnnumaa bussi peale kõmpimisega ja iseäranis veel siis, kui see buss ei tule. Ja vahest ei tule ka järgmist.
Uus elu minu jaoks uue ning sisuliselt veatu autoga oli alanud ja ma olin Markole ja Karmenile väga tänulik ja olen siiani. Aga siis.
Valge nool ei puhunud külma õhku salongi. Konditsioneer ei olnud mitte pekkis, vaid tal ei olnudki sellist agregaati. Eestis ei oskaks novembrikuus konditsioneerist vast eriti puudustki tunda. Tenerifel on novembris Eestist vähemalt paarkümmend kraadi kõrgem temperatuur, aga saab hakkama, liiati on alati võimalik ju aken lahti teha, kui liiga palavaks kisub. Pealegi oli valge nool ju nagu nimigi ütleb - valget värvi. Aga teinekord viskas kraadiklaasi sinna kolmekümne alla ja isegi valges autos võib temperatuur tõusta sellisele tasemele, et tuleb hakata juba mitmeid aknaid avama. Kui kõrvalsõitja ise oma akent avada ja selle avatuse määra reguleerida ei saa, siis pöördub ta teatava söakuse olemasolu korral selle poole, kes saab - juhi ehk minu poole. Ja kui tegemist on lähikondlasega, siis varstigi hakkab talle tunduma, et ta on eluloteriil tõmmanud võidupileti, mille auhinnaks on aknanupp, mis reageerib häälkäsklustele. Pealegi veel nii intelligentne nupp, mis saab aru ka sellistest nüansseeritud korraldustest nagu: „tsipa ülessepoole“ või „nõõõks alla“ või „paarisendine prigu oleks paras, aitäh“, „natsa veel, aitäh“, „ei, nüüd läks paljuks, tsuti üles“. Igatahes keerasin ma kord läbi Guaza küla koju Palm Mari sõites impuulsiivselt ja ehk isegi üleliia äkilise rapsakuga teeserva ja marssisin Talleri ehk remonditöökoja uksest sisse. Mul olid omandatud sõnavarast võtta „El boton“ ja „Ventana“ (nupp ja aken) ning üle tänava minuga kaasa tulnud mehhaanikule teostatud demonstratsioon koos tõdemusega „no funciona“ tegid probleemi olemuse selgeks minutiga. Probleemi põhjuste väljaselgitamiseks tuli aga kinni panna aeg. Mida ma ka tegin. Niisiis olin kokkulepitud päeval ja ajal kohal ja loomulikult oli minu saabumine mehaanikutele üllatuseks, aga valge nool lubati armulikult mul sinna jätta ja lubati hiljemalt homseks viga välja selgitada ja võimalusel kõrvaldada. Või ütleme äärmisel juhul ülehomseks. Mitte enne ülejärgmist kolmapäeva, eksole. Ma jäin viisakaks, aga paganama enesekindlaks ja ütlesin, et bussiga ma siit igatahes koju ei lähe ja lepime siis parem sellise aja kokku, kus te saate auto ikka kohe ette võtta. Raskelt ohates nügiti mingi auto garaazhist välja ja minu oma asemele ning ma läksin otsisin endale Guazas tegevust. Mis polnud lihtne. Kas te Las Vegast teate? Vot kujutage endale nüüd ette, mis võiks olla maamunal olla selle pillerkaari vastand ja siis saategi Guaza. Puudu on ainult tühermaal tuule käes veerevad saksauulikerad ja sedagi põhjusel, et tuulab seal haruharva. Aga kuidagi ma selle tunni surnuks lõin, tegelikult vägagi meeleolukalt - ühe kohaliku tatibaari ees sisalikke toites ja läksin garaazhi tagasi. Minu auto oli jälle tänavale veeretatud, mult kasseeriti 20 eurot ja alles siis teavitati, et nemad kahjuks viga üles ei leidnud, see olla kuskil sügaval elektrisüsteemis, ma võiks heaga õnne katsuda mõnes Seati esinduses. Mida ma siiski ei teinud. Ma proovisin oma õnne hoopis ühes teises, tõsi küll, mõnevõrra vähem tavotises garaazhis ja jäin sedakorda 30 euro võrra vaesemaks, kuid viga ei leitud sealgi üles. Et ma olen äärmiselt närb autos raadio kuulaja, siis ei julge ma näpuga näidata, kumb töökodadest just valge noole helisüsteemile üks-null ära tegi, igatahes seda tean ma kindlalt, et enne raadio töötas ja töötas igasuguste tõrgeteta, aga kui ma nädal – paar peale kohalikke diagnostikakorüfeesid otsustasin kord veidike raadiot kuulata, siis selgus, et nüüd on valgel noolel juba kaks asja, mis ei tööta. Aga see mind väga ei morjendanud, sest nagu ma ütlesin, autos ma raadiot peaaegu ei kuula ja funktsioneerisin kohakaasluse alusel aknanupuna edasi. Sest see oli kokkuvõttes nii närvisüsteemile kui rahakotile ikkagi vähem laastav kui kohalikke garaazhe sponsoreerida.
Aga sellel lool on järg. Mitu head aastat hiljem istus valgesse noolde üks turist. Ta pani rihma üle, klõpsas selle kinni ja küünitas käe lihtsameelselt kohe aknanupu poole. Ma jõudsin tuhandendat korda ära kahetseda, et ma sinna „EI TÖÖTA“ silti pole viitsinud juurde kleepida ja valmistusin vabandama, kui aken minu jahmatuseks turisti nupuvajutuse peale sirinal alla sõitis. Peale kõiki neid aastaid! Nupp oli ise terveks saanud! Moodsa aja imetegu. Aga siis jäin ma mõttesse. Mõned nädalad varem oli Valge nool olnud ühe saarele kolinud venelase Zhenja kõpitseda. Ma ei mäleta küll enam, millise veaga, aga Zhenja töö oli alati välkkiire ja tulemuslik - selge õnnistus kõigi nende jaantatikate taustal. Ja Zhenja oli noolt parandanud ja mul tärkas kahtlus, et äkki polegi tegemist imega, vaid hoopis Zhenja on seal midagi õgvendanud. See ime ei andnud mulle rahu ja niipea kui ma mahti sain, helistasin Zhenjale. See kohkus teisel pool ära, kuna sai alguses aru, et ma teda milleski süüdistan. Aga lõpuks saime järje peale ja talle tuli meelde, et jaa, ta tõesti avastas, et kaassõitja aken nupust ei käi ja oli üksiti selle ka korda teinud. Riskides vastusest mitte aru saada, sest autolektroonika ei ole minu tugevaim külg, küsisin ma, et mis seal siis katki oli? Zhenja selgitas, et tehniliselt võttes katki ei olnudki mitte midagi – sellele aknalülitile oli pistik lihtsalt valepidi taha suratud. Kui täpne olla, siis kasutas Zhenja rahvuspõhiselt üht teist tegusõna, mis on raskesti tõlgitav ja sellesse siivsasse raamatusse ei sobiks kirja panna niikuinii. Seega – valepidi taha suratud. Zhenja ütles veel, et pistiku seisundist jäi talle mulje, et seda oli vägistatud korduvalt ja võimalik et isegi grupiviisiliselt, sest jõudu selle nuripidiselt pessa surumiseks tulevat tähelepanuväärsel määral rohkem rakendada, kui loomupärasel viisil ehk nii, nagu insenerid ta omal ajal välja olid mõelnud. Natuke huvitav on fantaseerida, mis siis oleks saanud, kui Zhenja oleks avastanud et raadio ka ei tööta, aga nagu öeldud, närb autos raadiokuulaja olin ja olen ma niikuinii, niiet juu jääb.
Kalamees Alan
Lingvistiliseks tähetunniks Tenerifel ei pea ma oma edusamme hispaania keele omandamisel, vaid hoopis seda hetke kui ma avastasin, et ma saan ka läbi telefoni aru, mida Alan mulle öelda tahab. Alan on nimelt šotlane ja räägib inglise keelt mingis sellises robroylikus dialektis, et alguses oli mul tõsiseid raskusi temast arusaamisel ka siis, kui ta minust meetri kaugusel seisis ning kogu verbaalselt edastava informatsiooni sünkroonselt viipekeelde dubleeris. Aga tasapisi hakkasin ma tema monoloogides tuttavaid häälikuühendeid eristama ja poole aastaga võisin ma olla enam-vähem kindel, et ma sain Alanist ka telefonis aru, et kas tal kohti on või ei ole. Tavaliselt ei olnud, sest Alan oli üks legendaarsemaid ning populaarsemaid kalaretkede korraldajaid Tenerifel. Ma räägin „oli“ sellepärast, et kuigi juttu oli sellest aastaid, tegi ta oma ähvardused aastal 2014 teoks, müüs oma bisnise maha ja kolis minema. Ei mäleta kuhu, aga igatahes mitte Šotimaale tagasi. Ikka kuhugi päikese alla ja kalavete lähedale. Alani renomee oli nii vägev, et tema juurde kalastama tuldi üle maailma. Tihtigi suuremate sõpruskondadena: naised – lapsed pargiti kuskile basseiniga hotelli ning mehed käisid nädala jooksul niipalju ookeanil, kui ilm lubas ning ka inimesest pikemad marliinid ei jäänud tulemata. Alani juraka kaatri kodusadamaks oli San Miguel ja tema laevukesel oli kõik kalapüügi teenistusse rakendatud - igasugu kronsteine ritvade kinnitamiseks, rullikuid, vintse jms ei jõudnud kokku lugeda, roolikamber meenutas reisilennuki kokpitti - kõik oli plottereid, kajaloode ja muud kalaparvede otsimiseks ning navigeerimiseks vajalikku elektroonikat tihkelt täis tuubitud. Alan on pühendunud professionaal, mõistate.
Järgneva loo rääkis Alan mulle ise ja mul ei ole selle tõele vastavuses põhjust kahelda, toetudes enda poolt nende aastate jooksul kogetule.
Umbes aastal 2008 või 2009 kõige kibedamal marliinipüügi hooajal läks kaatri käiguosas või statsionaarses mootoris (mis oli nii võimas, et viis vajaduse korral seda ristlejat edasi kliirusega 60 km/h) midagi pekki. Ookeanil, nagu sellised asjad ikka kipuvad juhtuma. Sellisteks puhkudeks oli Alanil olemas vette lastav päramootor, mille abil ta laevukese küll sadamasse tagasi toodud sai. Et nelja päeva pärast oli tulemas jälle tõsisem kalameeste punt, asus ta silmapilkselt tegutsema. Kiskus lahti mis vaja ja selgitas vea välja. Mootoriks oli Volvo Penta ja ka kaater oli (vist) Rootsis valmistatud. Igatahes Rootsi ta kõigepealt helistas - esimese asjana järgmisel hommikul ja küsis, kui ruttu nad saaksid varuosad teele panna, DHL-ga näiteks. Kui Rootsis aru saadi, et Alan helistab Tenerifelt (milleks neil võis omajagu aega kuluda, sest neil ei olnud tema dešifreerimisel ju sellist praktikat nagu näiteks minul), siis tehti talle selgeks, et Alanil ei ole mingit põhjust asju Rootsi kaudu ajada, kuna Tenerifel on nende esindus ju olemas. Selleks need esindused ongi, et sellistel puhkudel aidata. Alan küll vaidles, et ta võimalusel jätaks kiiruse huvides kohalikud vahele ja suhtleks otse, aga ta kõneles kurtidele kõrvadele – selline olevat nende firma poliitika. Svensson dikteeris talle Santa Cruzis oleva esinduse numbri ja pani toru ära. Alan helistas Santa Cruzi.
Lõunaks oli klaar, et Tenerifel selliseid juppe pole, küll aga olevat need olemas Gran Canarial ja seega päevake läheb aega, kuni need Tenerifele jõuavad. Alan pakkus korduvalt, et istub ise autosse ning kimab praamile ja on hilisõhtuks jubinatega Tenerifel tagasi, aga talle tehti selgeks, et sellel pole vähimatki mõtet – kui kohe tellida, on pulgad homme hommikuks Tenerifel ja kuller toob nad hiljemalt lõunaks San Migueli ära. Raske südamega jäi Alan nõusse. Et ta ei elanud Tenerifel esimest aastat, tegi ta õhtu eel ühe kõne veel ja küsis üle, kas vidinad said ikka tellitud. Jaa-jaaa, kõik on bueno. Hommikul helistas Alan uuesti. Ega uudist ei ole? Ei ole. Ennelõunase kõne ajal rahustati teda, et nüüd on varuosad juba Tenerifel ja varsti on San Miguelis, oodaku Alan kaatri juures. Ja Alan siis ootas. Kui kell kolm ikka kedagi ei olnud, siis helistas jälle Santa Cruzi. Keegi ei võtnud vastu. Alan jätkas helistamist viieminutiliste intervallidega, kuni lõpuks õhtu eel sai ta kellegi toru otsa, kes polnud ei Alanist ega tema murest kuulnudki. Ja kui see tüüp asja lahti harutama hakkas, siis selgus järgmist. Eelmisel päeval oli küll keegi Santa Cruzi kontorist võtnud ühendust Gran Canaria kontoriga, aga talle oli selge sõnaga öeldud, et selliseid juppe pole ka Gran Canarial. Kui tellida, siis kõige kiiremini saaks need kuskilt Rootsi kesklaost Gran Canariale või Tenerifele umbes 24 tunniga, aga et tellimust ei järgnenud, siis pole neid veel teelegi pandud. Loomulikult.
Täpselt kaks ööpäeva hiljem sai Alan oma jubinad lõpuks kätte – läbi Gran Canaria esinduse ja ühepäevase hilinemisega said ka kalamehed lõpuks ookeanile. Üht ma teile kahjuks öelda ei oska, kuigi see ka mind ennast väga huvitab – et kas Alan tegi selle teoks, mida ta kõiki maa-, vee-, kose- ja viskijumalaid tunnistajaiks kutsudes minu kuuldes tõotas. Et ühel päeval sõidab ta Santa Cruzi ja otsib selle vennikese sealt kontorist üles, kellega ta alguses asju ajas. Ühel selle vennikese jaoks kahtlemata mitte ilusal päeval.
Bränd
Ilmselt oleks levinuimaks vastuseks sellele küsimusele – firma logo. Mis oleks vale vastus. Logol (ja firma nimel) on brändi juures oma kindel koht, aga tegelikult on bränd midagi hoopis enamat. Väga lihtsustatult on bränd see paljude inimeste emotsioonide ühisosa, kui mingi firma jutuks tuleb. Ma toon teile mõned näited.
Kui konkreetselt minule öelda - Pepsi Cola, siis laksust lööb mulle ette seitsmekümnendate aastate Kadriorg, köögiakna taga õitsevad kastanid ja ruudulise vakstuga kaetud laual kooniline pudel pruuni jooki. Mis maksis küll kaks korda rohkem kui Baikali limonaad, aga maitses vähemalt 10 korda paremini, sest see tuli AMEERIKAST. Et kiri oli peal (esialgu) kirillitsas, oli muidugi nats katastroof, aga selle elas üle. Ekstrakt oli ju ikkagi - Ameerikast. Coca Cola samas seostub mul 1980 aasta olümpiamängude purjeregatiga Pirital ja sellele eelnenud peaproovi ehk 1979 a. spartakiaadiga. Coca Cola (ja muide ka Fanta) on minu ajus seega lahutamatult seotud maskott Vigriga ja kuigi ma olen elus hiljem tuhat korda Coca Colat joonud, siis just see esimene kohtumine mängib ülisuurt rolli. Kui nüüd järele mõelda, kas inimestega pole samamoodi? Pepsiga tõenäoliselt konkreetselt punaruuduline vakstu just liiga paljudel ei seostu, aga minu põlvkonna inimestest on midagi sarnast pea kõigil oma emotsionaalsest mälust võtta - Pepsi oli tulles lonksuke Ameerikat, mida sai poest osta neljakümne kopika eest.
Või võtame PÕLTSAMAA. Ma võin neid suppe ja moose süüa veel viiskümmend aastat, aga Põltsamaa logo toob kõigepealt pinnale siiski hapu-hapu-hapu, tuubi pakendatud Kosmose marmelaadi. Aga EÜE-s käinute jaoks kakleb see tuubimarmelaad vaimustavate mälestustega kuhugi kolhoosi talli- või koolimaja nurka sisse seatud baarist (vältimatu kujunduselemendina kalavõrgud laes), kuhu õhtuti peale betoonist kirvendavate jalgade pesemist suunduti. Sest peamiselt just Põltsamaalt tulid malevasuvede marjaveinid.
Astuge Ameerikas suvalise keskealise juurde ja paluge nimetada esimene bränd, mis tal PC-ga meenub. (Kui ta juhtumisi ütleb Mac või Apple, siis korrake küsimust, aga aeglasemalt ning rõhuga PC-l). 90 protsenti ütleb: IBM. Neilt küsige - kas nad teavad, et oma viimase PC tegi IBM 15 aastat tagasi? Enamasti ei tea. Need, kes börsil on aktiivsed, on küll ilmselt kursis, et IBM-i BV (brand value ehk aktsiate koguväärtus) on Ameerika esikümnes. Selline on brändi jõud ja võim. Ja - tema väärtus.
Ja kui raske on kord kinnistunud kuvandit murda, näeme me oma kodukamaral - ühel mobiilioperaatoril on viimastel aastatel Tehnilise Järelevalve Ameti mõõtmistulemuste järgi riigi parim andmesidevõrk, aga jutud väljasõitudest levialasse ei kao kuhugi.
Kompassile brändi looma hakates mõtlesin ma sellistele asjadele ööd ja päevad. Et lihtsalt soodsatest hindadest ei piisa, oli mulle ju selge. „Meie mees Havannas“ ehk emakeelne teenindus sobis vene turul eristumiseks ka ainult stardiperioodiks, sest see oli siililegi selge, et kui kala hakkab liikuma, on varsti ka haid platsis. Seega jäi mul loota sellele, et haid käituvad just nii, nagu emake loodus on nad loonud – kui näed saaki, siis haara! Ja mina talitan vastupidiselt – keskendudes müügi asemel info jagamisele. Püüdes saada kompetentsikeskuseks. Lootuses, et vähemalt mõningane osa info järele tulnuist kui mitte ahnusest, siis laiskusest (kui me kord juba siin oleme...) ka oma ekskursioonide ostud Kompassist ära teeb, ilma et ma neile midagi pähe määrima peaks hakkama.
See liigutus tõstis Kompassi teatud mõttes konkurentsist väljapoole - kompetentsikeskus ei võistle ju tänaval varrukast sikutajatega, kompetentsikeskus mängib lihtsalt teises liigas, kuigi hinnad võivad meil soodsamadki olla ning tavaliselt ongi - ei ole mul vaja ju kasvõi sisserebijatele maksta.
Sellega kaasnes muidugi ka poliitiline otsus, mis mu elu lihtsamaks küll ei ole teinud. Kompetentsikeskus nimelt vastab kõigile kirjadele, sh ka nendele, millele pelgalt ekskursioonibüroo võiks vastata copy-pastega: täname kirjutamast, aga sry – pole meie teema. Te ei kujuta ettegi, kui tihti (ja see tendents süveneb, mitte ei taandu - see on seotud sihtgrupi vahetumisega) ma saan lakoonilisi kirju, mis - vahest ka küllalt käskivas kõneviisis - paluvad kirjutada essee (mis vähemat see olla saaks!) teemal "Huvitab Tenerifele kolimine - kuidas, kuhu ja millega peaks arvestama ja hea olekls, kui kirjutaksite natuke koolidest ja poodidest ka. Tänud ete ja päikest!" (kirjaviis muutmata). Ja kuigi juba kirjadele vastamise komme iseenesest on Tenerifel piisavalt eristuv, on Kompassi standard olnud alati vastata nii ruttu kui võimalik ja kui mul pole näiteks saaretuuri käsil, siis kohe. Tõsi, esseesid ma küll ka kirjutanud ei ole.
Millegipärast on nii lihtsat põhimõtet mul lihtsam olnud ise järgida kui edasi kommunikeerida. Vabalt võib olla, et ma olen kehv põhjendaja lihtsalt.
Adios, beer o`clock!
Sellest, kuidas Mati ja Villu Kompassiga terrassi jagavas restoranis Smokey`s paari nädalaga rohkem ehitada jõudsid kui soss-seppade brigaad poole aastaga, oli meil ju juba juttu. Kui kliimapagulased oma jõulupeo seal ära olid pidanud, pandi ka vetsudele uksed ette (ärge saage valesti aru - mitte ette tagasi, vaid neid enne ei olnudki) ning kõpitseti veel siit-sealt ning restoranis algas argipäev. Restorani omanikuks oli flaami päritolu Jeroen. Jeroen oli pappi kokku kühveldanud time-share ehk puhkuseosakute äris selle hiilgeaegadel. Kuigi lolle ei tundu ümberringi vähemaks jäävat, saabus sedasorti õhumüügis ikaldus ning tarmukas flaam otsustas õnne katsuda ausal moel raha teenides ehk restoraniäris. Pinnal püsida lootis ta ilmselt kolmele vaalale toetudes. Esiteks asukoht. Smokey`s asus CC Terranova kõrgeimal korrusel ning sellelt terrassilt avanes imeline vaade üle ranna ja Puerto Coloni jahisadama. Teiseks idee suitsutada kohapeal kala ja liha. Tenerifel väga eristuv ja hea idee seegi. Ja kolmandaks oli ta nõuks võtnud pakkuda oma terrasil elavat muusikat 12 h päevas. Selleks lasi ta Villul ja Matil koguni väikese poodiumi ehitada, mille taustaks oleva seina kohalik kunstnik jazzyhõnguliseks maalis. Ja minul algas nüüd kuldne põli. Kui hommikused turistid olid ära käinud ja Kompassis vaikseks jäi, kleepisin ma meie bussi aknale sildi et kui miskit on, siis - olen Smokeys ja sättisin ennast sinna sisse. Tihtigi ainsa kundena. Nautimas elavat muusikat, külma väikese vahumütsiga õllekest ja vaadet. Lauljad roteerusid vastavalt nädalapäevale, valikus oli kaks hõbehäälset lauljannat: Rebecca (60ndad, 70ndad – Carpenters, Dolly Parton jms), Heather (popiklassika ja muusikalid) ja mitu peamiselt mustanahalist meesmuusikut, kelledest ma nimepidi mäletan ainult Sebastiani, ülejäänute omad on mul meelest pühitud. Meeste repertuaariks oli enamasti souli ja funky klassika ning Sebastianil lisaks Barry White, keda ta nii puhtalt järgi jörises, et esimesel korral ma kahtlustasin, et raip liigutab lihtsalt suud ja laul tuleb lindilt. Aga ei – ise laulis.
Köögis müttasid oma Michelini tärniga laiav Gilbert (samuti kuskilt madalatest maadest pärit, või oli ta siiski Belgiast hoopis) ning ajuti ka kliimapagulastest Sander, Anneli ja Henri. Lihtne neil ei olnud, sest kuigi bossi nurumine ja ähvardamine selleks et oma ausalt välja teenitud palk kätte saada ei ole Tenerifel kahjuks midagi erakordset, oli Jeroen ikka eriline täinahk ja venitaja. Ma isegi eksisin lihtsas seisus ja andsin kord omast taskust Jeroeni eest raha, et inimene saaks saarelt ära minna, lootes lihtsameelselt, et ju ma selle millalgi hiljem Jeroenilt kätte saan, aga sinna see jäigi.
Ilmselt see flaami (ja tema alailma laksu all oleva kaasa) ilmne puue kõrtsi elementaarse majandamisega kaasneva kulude planeerimisega paiga lõpuks ära tappiski. Just selliseid Nick silmas pidaski.
Üle aasta seisis Smokey`s veel tondilossina, vahepeal klaasidki sisse pekstud, kuni lõpuks pani sellele käpa peale läti juuksur Liga ja tegi sinna hoopis ilusalongi. What a waste.
STO EVRO!
Ma olen kõvasti pingutanud, et mõista neid, kes imikuid Rammsteini kontserdile või riigikogu saali kaasa veavad, aga vähemasti siiani on mu pingutused liiva jooksnud. Samas ei nõua mult vähimatki ponnistust nende mõistmine, kes koera tööle kaasa võtavad. Me eeldame siinkohal loomulikult, et töökoht ei ole mingi saja detsibellise lärmiga stantsimistehas ning koera all ei pea me silmas tuksis närvikavaga taskuristlejat, keda „emme“ veerand tundi vaigistama peab, kui näiteks vaenulik ja ohtlik printer ühe paberi välja laseb. Koolmasteri päevil oli mul soomlasest partner, kelle ruloosid jms valmistavas firmas seinakaartidele rullmehhanisme külge pandi ja tal oli pikakarvaline saksa hunt, kes ooteruumis oma matil lesides pikisilmi ust jälgides ootas, et tuleks ometi järgmine klient, kellele saaks vastu minna ja nina tervituseks pihku pista. Just seda ta alati sabaga vehkides tegigi – kõige esimesest korrast peale. Kui ma kord soomlaselt küsisin, et kas mõni kunde on kohe ukselt tagasi pööranud ka, kui selline mürakas vastu tuleb – olgu peale, et saba lehvitades, siis vastas soomlane kuidagi nii, et ega tema värkstuba ainuke ruloofirma ei ole, sellisele ta ei tahakski oma kvaliteetset kraami müüa. Vaimustav.
Neil aastatel, kui ma sisuliselt kogu ärkveloleku aja Kompassis veetsin, olin ma koera võtmisele väga lähedal. Oleks mul rohkem aega olnud et sellega tegeleda, siis ilmselt oleks võtnudki, aga kutsikat koolitada polnud mul ju aega, kõne alla oleks saanud tulla ainult varjupaigast täiskasvanud peni võtmine, aga see oleks nõudnud omale päris kodu ootajate sotsiaalsesse võimekusse süvenemist, milleks mul ka polnud ju aega – surnud ring. Kasse ma tööle kaasa tassima ei hakanud ja ma usun, et ma ei pea seletama, miks. Aga igatahes päeviti tundsin ma elavast hingekesest puudust. Kuigi Kompassi kunded olid vägagi elusad ja hing oli neil ka enamasti olemas, ei olnud see ju ikkagi päris see, mõistate. Ja siis korraga tuli mulle idee. Mis oleks, kui võtaks papagoi? Või kohe mitu? Või ühe, aga see-eest suure? Või hoopis mõne aara?! Ah!? Mul on olnud kasse, koer, hamstreid ja kilpkonn, aga lindu mitte kunagi. Kui mitte arvestada ühte varest ja ühte kajakat, kes olid Prangli saarel veedetud lapsepõlve suvedel „minu“, kuni nad lendama ja ise toitu hankima õppisid. Aga mis seal ikka keerulist saab olla? Vaatad, et toit oleks ees ja vett ka, õhtul viskad puurile palaka peale ja hommikul võtad ära – ma olen raamatutest lugenud ja filmidest näinud. Ostaks talle suure või väga suure (ruumi ju tolles ehk Kompassis nr.2 ometi jagus) puuri ja õpetaks linnu veel rääkima ka, oleks nii mul kui klientidel lõbusam. Et toona oli meie klientuur peamiselt venekeelne, siis tuli mul lisaidee, millest ma ise täitsa pöördesse läksin. Nimelt – kui korrutaks linnule paar nädalat või kuud ühte ja sama küsimuse-vastuse kombinatsiooni, siis võiks tulevikus olla nii:
Kliendid tulevad sisse, istuvad ja kukuvad küsima. Mina kukun vastama. (Papagoi või aara kuulab tähelepanelikult taamal, endal pea viltu). Ja siis kui ühel hetkel venelane küsib: SKOLKO stoit? siis on papagoi (või aara) nõksatab ja saab aru, et on tema kord - ta teeb oma noka lahti ja käratab: STO EVRO!
Varsti poole sajandi vanuseks saav LORO PARK ehk papagoipark on ju Tenerifel vaat et saare sümboli staatusesse tõusnud ja papagoide puudust ei tohiks neil olla. Ma võtsin toru ja helistasin oma tugiisikule Loro pargis, kelleks oli viiekümnendates saksa proua Marianne. Saksa rahvusest tugiisikud on Tenerifel muide võtmetähtsusega faktor, kui te plaanite seal mingitki äri ajada. Kui Marianne mõned aastad tagasi pensionäriks hakkas, võttis tema koha ehk suhtluse korraldamise edasimüüjatega üle kohalik ja enam ei toimi miski. Ma ei liialda – mitte miski. Ei tooda flaiereid ka peale kümnendat helistamist, ei reageerita meilidele, ei helistata tagasi jne – mitte miski. Aga sel õndsal ajal oli Marianne veel iga kord telefonitsi kättesaadav, kui mul mingi mure oli ja ma rääksin talle oma plaanist. Hea uudis oli see, et linde müüb Loro park küll ja koguni päris tihti (pole ka ime, neid on seal ju tuhandeid), aga see oli headest uudistest ka ainus. Järgneva veerand tunni jooksul sain ma suurte lindude kohta rohkem teada, kui siiani kogu elu jooksul. Esiteks seda, et kui ma linnust hoolin, siis ei jäta ma teda ööseks üksinda, sest nad on vähemasti sama sotsiaalsed kui koerad. Teiseks seda, et kui ma võtan üksiku emaslinnu, siis hakkab ta armukadetsema kõiki naisterahvaid ja ta väljendab oma antipaatiat alati häälekalt (loe: kõrvulukustavalt). Kui aga isaslinnu, siis on tõenäoline, et meie suhted ei saa olema just ülearu soojad. Mul võib ka isaslinnuga vedada, aga valdavalt on papagoid ning aarad siiski heterod. Kolmandaks ei sobi neile suvaline ruuminurk, vaid nad peavad saama võimaluse olla omal vabal valikul kas päikese käes või varjus, just nii, nagu parasjagu neil tuju on või organism nõuab. Neljandaks... jne jne jne. Aarapidajat minust seega ei saanud. Aga kui te näete Riigikogu saalis mõnd saadikut, eksootiline lind õlal, siis teadke, et see inimene pole mitte tähelepanujanus, vaid lihtsalt teeb seda, mida linnuke tahab.
Noorus on hukas
Valentina ja Saša on pensioneelikutest õppejõud, kes käivad Tenerifel nii tihti, kui rahakott lubab. Ennemalt lubas igal aastal, nüüd üle aasta. Tulevad nad alati vähemalt kaheks, aga pigem kolmeks nädalaks, alati rendikorterisse, süüa teevad ise ja matkavad päeviti mööda saart ja limpsivad õhtuti kusagil ookeanivaatega kohvikus või oma terrassil klaasikese veini. Ükskord läks meil jutt kas laste kasvatamise või nooruse hukkamineku peale ja Valentina rääkis mulle ühe loo. Valentinal ja Sašal on poeg, tänaseks juba suur mees ja ammu oma elu peal pereisa, kirjeldatav sündmus juhtus aga millalgi sajandivahetuse paiku, kui võsuke oli veel abiturient või värske kõrgkooli tudeng. Nõukaajast oli nende instituudil oma suvilakooperatiiv – vist oma poolsada kilomeetrit Moskvast, mingis tühjaksvoolanud külakeses, kus töötajatele oli 600 ruutmeetrit kapsamaaks eraldatud. Pea igaüks oli oma krundi serva ka mingi kuurikese püsti löönud, kus rehasid-labidaid hoida ja enamasti kannatas nendes lobudikes ka hädapärast öö ära magada. Sõideti datšasse nädalavahetuseks, peale päevast kõplamist võeti kellegi krundil viina ja kiruti valitsust ning lolle ülemusi – olid nad ju kõik ka enamasti kolleegid. Poeg hakkas meelsasti datšas kaasas käima alles siis, kui ta juhiloa sai – endal tal autot ei olnud ja käed sügelesid rooli järele, tema sai tulles-minnes nüüd rooli. Kord suvilast tulles, kui poiss oli jälle roolis, jäid nad külast trassile viival teel ühe „kopeika“ ehk Žiguli 01 taha lõksu - kiilaspäine instituudi professor põikles rahulikult oma nõukogude autotööstuse veteraniga kohutavas olukorras kohaliku tee aukude vahel. Vanemad manitsesid poissi rahulikult võtma, selle 5-6 kilomeetrit kannatavad nad ära. Aga poiss ikka üritas - küll vasakult, küll paremalt mööda saada. Kui poiss ühel hetkel otsustas, et no nüüd ta paneb mööda, jäi ette ilmselt mõni suurem auk, sest kiilakas professor keeras rapsakuga rooli, poiss ehmatas ära ja rapsas ka rooliga ning kui kiirus oleks veidigi suurem olnud, oleks nad kraavis maandunud. Poeg unustas ehmatusega ära, kellega ta ühes autos on ja tegi teatavaks, mida ta arvab nii ees ukerdavast professorist kui selle autost. Tehes seda selliste sõnadega, mida Valentina ja Saša ei olnud poja suust kunagi kuulnud ja enamust nendest roppustest ei olnud nad üldse kunagi varem kuulnud. Aga sõnakasutusest hullemgi oli mõistmine, et nende lihane poeg arvab tõsimeeli, et tal on teel liikumiseks rohkem õigust, kui kogu oma elu kateedris temasuguseid tainapäid õpetada püüdnud vanal professoril. Peamiselt sellepärast, et too endale oma ausalt teenitud, aga närusest palgast uhkemat autot ei saa lubada kui see „pasane paraša“. Pojaga ei võtnud Valentina ja Saša seda intsidenti mitte kunagi jutuks. Mõned päevad hiljem omavahel küll. Neid mõlemaid vaevas küsimus - miks küll on nad nii lootusetult läbi kukkunud elementaarsete väärtushinnangute istutamisel oma ihuvilja? Ja kui hirmutav see on, et neil pole vist aimugi, mida nende poeg tegelikult mõtleb. Palju on Eestis neid lapsevanemaid, kes pole ennast vahest sarnastelt mõttekäikudelt tabanud?
Mul ei ole roosaprillilist ettekujutust, et Eestis on kõik ehitajad, santehnikud ja muud ametimehed kuldsete kätega, arhitektid tunnevad oma tööd jne. Mul ei ole vaja hoiatavate näidete järele kaugele ronida – tuttuueks renoveeritud Kuressaare kesklinnas sillutise lahendus teeb iga vähegi korralikuma sajuhoo järel keskväljaku äärsetest pubidest basseinid. Ja peatöövõtjaks pole mingi suvaline Kükametsa Pime-Ants, Tema Lollid Pojad & Co, vaid Merko.
Aga ettetulevad apsakad, olgu või räiged, on siiski ju uudisväärtusega erandid. Tenerifel ei kergitataks Kuressaare-laadse pasa peale keegi kulmugi, uudis – ja kõva uudis - oleks hoopis see, kui kõik laksust toimiks. Ja toimima jääks. Pealegi ei saaks Tenerifel see sillutis seal kuigi kaua lesida: paar-kolm korda võetaks ta veel üles, sest esimese korraga ei ole vist veel mitte kunagi kõiki vajalikke torusid või juhtmeid maa alla pandud, mõni ununeb ikka ära kas juba projekteerijatel või siis hiljem ehitajatel. Sellises keskkonnas elades hakkad kuidagi enesestmõistetavaks pidama, et igaviku kestnud vannitoa torude vahetus päädib sellega, et loputuskasti tuleb vesi kuumaveeboilerist, et ainus võimalus WC-d ventileerida on läbi laealuse siseakna, mis avaneb elutuppa, et käsidushi sifooni hoidja paigaldatakse kahepoolse teibiga, et vann jäetaksegi paigaldamise hõlbustamiseks tehtud õhukesest plastikust abijalgadele (võite ise arvata, mida lõbusat siis saama hakkas, kui sinna 300 liitrit vett lasti ja sajakilone majaproua ise ka sisse sulpsas), et pidulised kukuvad läbi ööklubi põranda, et seitse inimest saab surma, kuna mõnikümmend aastat vana maja vajub kokku ilma igasugu maavärina abita, sest ehitusmehed on lihtsalt kandvad seinad maha võtnud jne jne... . Ma ei ole ühtegi siintoodud näidet ise välja mõelnud.
Olja ja Anja
Olja ja Anja – kaks keskeas õekest Piiterist ostsid San Eugeniosse korteri. Korter oli tavalises ehk käestlastud olukorras, aga ukrainlasest remondimees Vladimirovitš värvis kõik üle ja mõne aja käis niimoodi küll. Ainuke asi, mis veel hädapärast korrastamist vajas, oli duširuumi aken. See püsis ees veel vaid kõrgusekartusest ning ei pidanud ei tuult ega kiirteelt kostvat müra. Vladimirovitš uue aknaga aidata ei saanud, pealegi oletas ta (ilmselt õigustatult) et sedasorti asju peab ajama läbi comunidadi ehk ühistu. Ikkagi väljapoole näha ja tont teab mis nõuded ja reeglid sellega kaasnevad. Comunidadide käes on Tenerifel muide ülisuur võim, mida nad ruttavad ka kohe realiseerima, kui te tahate näiteks rõdul pesunööride küljes punased ja pleekinud pesulõksud välja vahetada siniste vastu. Võivad terve komisjoniga tulla ja ära keelata. Kui aga mõne naabri koer lõugab rõdul ööd ja päevad, siis neil seda võimu ei tundu olevat. Igatahes comunidadi Olja (või Anja) pöördus ja lubati saata töömees, kes siis võtab mõõdud, ütleb palju maksab ja mis edasi. Olja ja Anja viibivad Tenerifel mõne nädala kaupa ja igaljuhul tuli Oljal (või Anjal) enne ära sõita, kui töömees vaatama tulla jõudis. Hoolimata sellest, et Olja (või Anja) käis korduvalt meelde tuletamas.
Poole aasta pärast oli emb-kumb õekestest jälle saarel ja läks comunidadi aknajuttu ajama. Lubati töömees saata. Keda ei tulnud. Muidugi. Korduv meeldetuletamine andis null tulemust. Jälle tuli saarelt lahkuda, süda muret täis, kas aken peab veel pool aastat vastu või ei. Pidas küll. Sedakorda igatahes tulid õekesed taas mõlemad ja vististi oma kuuks ajaks. Täis otsustavat teotahet see aknajama ükskord ometi ära lõpetada. Kohe esimesel päeval ettevõetud sõjakäik comunidadi pugerikku, (mis tipnes kahe sõjaka vene tädi tiiskanti kiskuva crescendoga) kandis vilja – juba järgmisel päeval oli nagu kõpsti kohal üks töömehe olekuga papi. Kes konstanteeris, et see aken vajaks kiiremas korras väljavahetamist küll. Ega õekestel pole mõõdulinti, ta võtaks kohe mõõdud? Õekestel ei olnud. Papi läks mõõdulindi järele. Ja kadus. Ülejärgmisel päeval võtsid Anjat-Oljat comunidadis jälle tuurid ülesse, aga papi asemel oli mõne tunni pärast ukse taga hoopis viimase poeg. Küll ilma mõõdulindita. Õnneks on Piiteri prouad kohanemis- ja õppimisvõimelised ning neil oli nüüd uhiuus mõõdulint omast käest võtta ning meistrimehele (see tiitel - nagu isegi aimate - osutus pisut ennatlikuks) laenuks anda. Üheainsa nelinurga, mille kõik nurgad on täisnurgad ja küljed on paralleelsed ehk maakeeli ristküliku mõõtmine võttis vennikesel veerand tundi ja vannitoa ukse hoidis ta selle trigonomeetrilise etüüdi ajal kiivalt suletuna - tõenäoliselt kartusest salajasi ametioskusi lekitada, misläbi ta hiljem tulusast ametist veel ilmagi võib jääda, kui saarel kõik ise aknaid üle mõõta oskavad. Lahkudes kinnitas ta aga surmtõsiselt, et hiljemalt kahe nädala pärast on tuliuus ning õhkupidav aken ees. Dos semanas, seguro! Läks kolm nädalat, mis on Tenerifel tegelikult ju tubli tulemus. Paraku oli kohale toodud aken küll täiuslikult täisnurkne, aga absoluutselt vales mõõdus. Koguni nii vales, et esialgu tärkas õekestel lootus, et vast sai paigaldajatel töökojast lihtsalt vale aken kaasa haaratud. Paraku mitte - just see aken neile tehti ning täpipealt nende mõõtude järgi, mis üheksa-korda-mõõda-poeg neile esitanud oli.