Minu Tenerife

Apollo – kliki
Rahva Raamat – kliki

Siit lehelt leiate jupikesi ja pilte, mis raamatusse ei jõudnud. Ja paar sellist jupikest, mis jõudsid, paari lugeja palvel.
Esiteks kõik raamatusse ei mahtunud ja kuigi paber kannatavat kõike, ei ole kõik lihtsalt puude suremist väärt.
Küsitav, kas nad selliselgi kujul teie aega väärt on.

Olavi

PRITSIJATÄDI ehk üks lugu parkimisest

Kuna peale Terranovasse kolimist polnud mul enam õigustust jätta auto päevaks Flamingo Suitesi ette, soetasin ma endale La Niña  hotelli alusesse parklasse kuukaardi.

Hea on see, et tänavatel parkimine on Tenerifel tasuta. Halb on see, et sama hästi võiks nad kuulutada maksu alt vabaks lume. Parkimisprobleemi lahendus on tasulised (üldjuhul maa-alused) parklad, mis on tõenäoliselt projekteeritud veel sel ajal, kui kõige suuremad autod olid SEAT 600-d, ehk teisisõnu on parklad siin kitsad nagu kinnikroogitud hiiretagumikud. Aga vähemasti on nad olemas ning postidele ja kaaskannatajate autodele värvkatet loovutades on võimalik oma liikumisvahend kuhugi jätta, kartmata, et võlurid ta imekiirelt trahviparklasse ära veavad (minu isiklik rekord on neli minutit: hooga autost lifti, liftiga üles, liftiga alla, hooga tänavale – jõllitama kohta, kus seisis minu auto). 

**
La Niña hotelli aluses parklas nautisid kõik informeeritud kohalikud üksvahe mitu kuud järjest tasuta parkimist, kuna need automaadid, mis tõkkepuid tõstsid ja langetasid, olid lihtviisiliselt pekkis. Sellega jõuti juba ära harjuda ja keegi ei maksnud enam kuukaardi eest, kaasa arvatud mina. Sõida sisse päeval või öösel, tõkkepuud lahkesti püsti. Seal parklas oli ennegi kitsas, seega võite arvata, mis seal avatud tõkkepuude ajastul toimuma hakkas. Aeg-ajalt võis küll näha tunkedes tüüpe, endal uhked tööriistakastid kõrval lahti – aparaadid hakkasid tööle pooleks tunniks, ja tasuta parkimisorgia jätkus. Aga ükski pidu pole igavene – millalgi tulid veel suuremate tööriistakastidega mehed ja need aparaadid vahetati välja ja hakkasid tööle. Ja jäidki tööle. Kõik kohalikud maksid ohates oma kuukaardid kinni, kaasa arvatud mina, ja parklasse tekkis veidikenegi ruumi. 

Aga vahel läksid ka need uued tõkkepuud rikki.
Kui ma olin ühel hommikul kaks tiiru parklasse viivast spiraalist ära kruttinud ja käe parklakaardi järele sirutasin, oli minu ees tõkkepuu taga juba kaks autot. Ja vett pritsis mõlema peale, sest teises seinas pesi üks hotelliproua oma voolikuga seina. Ja tõkkepuud olid all.

Esimene auto oli teinud suht ebaõnnestunud viraaži (siinsetes parklates nõuab teatavat vilumust niimoodi automaadi ette keerata, et ulataksid kaarti vabalt aknast aparaati sisestama), ilmselgelt oli tegemist amatööriga: auto oli poolviltu, aknast oli poolest kerest saati välja roninud üks patsiga proua, kes parkimiskaarti automaati toppis. Seinalt pritsiv vesi ei teinud seda ülesannet tal sugugi kergemaks. Minu taha tuli ka auto ja selle taha vähemasti üks veel, keegi tagantpoolt laskis signaali. Proua muudkui toppis. Siis tüdines ta ilmselt ära, ronis läbi akna autosse tagasi, tegi ukse päris lahti ja tuli autost välja. Kõigepealt ütles ta midagi sellele prouale, kellel voolik käes oli, see vahtis teda imestunult, vett muudkui lendas. Siis kulges parkijaproua pritsmete eest põigeldes ja seinalt allavoolavatest jõgedest üle hüpates parklavalvuri putkasse, parklakaart sõjakalt ette sirutatud. Parklavalvuri ukse taga järjekorratavate turistide põhjal tegin ma loogilise järjelduse, et parklavalvur võib olla suht hõivatud, ja nii oligi – proua marssis putkasse sisse ja minutid muudkui läksid, aga välja sealt kedagi ei tulnud. Tagantpoolt laskis keegi taas signaali.

Kell sai üheksa, ma oleksin pidanud Kompassi ukse lahti tegema. Nüüd kostis juba mitme auto signaalitamist, ühtlasi tulid ülalt pahased inimesed vaatama, mis pagan siin toimub. Seinapesija pritsis oma vett häirimatult edasi. Siis ilmusid parklavalvuri putkast valvuriproua ja parkijaproua ja suundusid tõkkepuude poole, järjekorras seisjad jäid neile järele vaatama ja jälgima, et mis nüüd küll saama hakkab. Valvuriproua käratas hakatuseks midagi seinapesijale, see suunas oma joa mujale, ja valvuriproua valvsa pilgu all toppis parkijaproua oma kaardi automaati. Ja võttis välja. Ja tõkkepuu ei liigatanudki.

Siis võttis valvuriproua kaardi oma kätte ja toppis samuti. Teatava üleoleva kärsitusega. Sai kaardi automaadist kätte ja tulemus ikka sama – tõkkepuu jäi alla. Seinapesija oli vahepeal jälle hoogu läinud ja valvuriproua pidi jälle talle peale käratama, samal ajal kostis taas mitme auto signaalitamist. Parkijaproua jäi auto juurde, valvuriproua keksis üle ojade oma putkasse tagasi. Signaalitamine oli muutunud pidevaks, keegi keeras autos tümaka päris põhja. Siis sõitis ka alt üles üks auto, kes sattus päris korraliku paduvihma kätte (tänu seinapesijale prouale), onu lasi akent nii vähe lahti kui võimalik ja suras kaardi masinasse. Sai kaardi tagasi, aga tõkkepuu jäi alla. Kordas tegevust (igaks juhuks akent pisut enam avades), aga ikka ei midagi. Onu lasi akna kinni, tõmbas käsipiduri peale ja marssis kaardiga valvuriputkasse. Tema taha sõitis teine auto, kes lasi esimese asjana kohe signaali. Tagantpoolt keerati tümakat kõvemaks.

Umbes viie minuti pärast ilmus taamalt koridorist üks mees, kellel olid viigipüksid jalas, triiksärk seljas ja rinnas nimesilt. Hotellitöötaja. Ta suundus kõigepealt järjekorda kahte lehte ajades valvuriputkasse, tuli üllatavalt ruttu sealt koos valvuriprouaga välja ja suundus temaga tõkkepuude manu, kus neid ootas parkijaproua, kes jõllitas vihaselt pritsijaprouat. Viimane liigutas häirimatult oma voolikuotsa üles-alla ja kastis muudkui seina.

Et kaart oli parkijaproua käes, siis sooritas tema rituaali esimesena (kaart sisse, kaart välja, tõkkepuu ei tõuse). Edasi kordas sedasama valvuriproua, samamoodi tulemusteta. Triiksärgile on ilmselt soovitatud empiirilise maailmatunnetuse huvides kõik siin ilmas ise ära proovida, sest ta ei jätnud ka võimalust kasutamata. Tulemus sama. Parkijaproua kasutas vahepealset aega pritsijaproua peale röökimiseks, välja sõita tahtev onu demonstreeris samal ajal triiksärgile, et ka väljuval suunal kaart ei toimi. Autode signaalitamine ikka tungivalt taustaks.

Siis kahmas triiksärk vöölt suure võtmekimbu, avas selle tõkkepuuaparaadi küljelt mingi luugi, vajutas mingit nuppu, tõkkepuu tõusis üles. Sama teise posti kallal – luuk lahti, tõkkepuu üles. Parkijaproua vupsas autosse, käivitas auto ja sõitis auto külje kolksuga vastu seina. Valvuriproua ja triiksärk karjusid talle midagi, pritsijaproua pööras ka selle peale vaatama ja keeras (imselt kogemata) ühtlasi vooliku nende poole. Nüüd karjus ka välja sõita tahtev onu ta peale, sest ta polnud jõudnud õigel ajal autosse vupsata.

Parkijaproua tagurdas ennast seinast lahti ja sõitis imeaeglaselt tõkkepuu alt läbi, mis tema järel kohe sulgus, sama tegi ka teise suuna tõkkepuu, kui tilkuv onu oli ketsi vilistades tõkkepuu alt läbi vihisenud.

Triiksärk saadeti empiirilise tunnetuse koolitusele ilmselt asja eest, sest ta pöördus minekule, arvates lihtsameelselt, et tema töö on selleks korraks tehtud. Kui ta oli umbes koridori poole peale jõudnud, tormas talle karjudes järele valvuriproua ja paar inimest järjekorrast, sest loomulikult ei töötanud ka järgmiste juhtide kaardid ei siseneval ega väljuval suunal. Jälle võtmekimp, jälle maagiline nupp.

Ja siis oli minu kord. Akent ma lahti kerima ei pidanud ja pritsijaproua jäi mulle pettunult järele vaatama. 
…Kui ma üles maa peale jõudsin, avastasin ma, et mitte mu kõrvad ei huuga ja kumise sellest tuututamisest, vaid kogu tänav ongi huilgavaid autosid täis, sest alla parklasse ihkavad autod ei mahtunud spiraali peale ammugi ära. 

Aga päike paistis ja mööda läks oma koera alati lapsekärus sõidutav vanaproua. Täna oli koerale roosa šleif pähe seotud.

Kruubilt saateks

Vanamees ütleb, et mul on rohkem aru peas kui paljudel inimestel ja kahtlemata vastab see ka tõele, aga lugeda ma kahjuks ei oska. Asi pole mitte selles, et ma olen hiidlane ja vandiraiujate sugupuust, vaid selles, et ma olen kass. Mimo jällegi ei oska lugeda sellepärast, et ta on kass ja lisaks veel kanaar. Seega me kumbki seda raamatut lugenud ju ei ole. Aga et me mõlemad tunneme vanameest läbi ja lõhki, siis te peaksite silmas pidama seda, et vanamees on teada-tuntud liialdaja. Seda ka, et kuigi ta vahel kõva meest mängib (isegi meie ees), läheb ta tegelikult iga pisiasja pärast pabinasse.
Ja kui ta raamatus peaks väitma, et ta kasside keelt oskab – ärge uskuge. Küll on tal valikuline kuulmine ja see on nüüd küll meie käest õpitud. Ja kui ta juhtumisi peaks sisalikusaart teinekord kiruma, siis ärge võtke sedagi tõsiselt – ta ei saa ise sinna midagi parata, et ta kogu aeg virisema ja hädaldama peab. Sest öelge mulle – kes käskis sisalikusaarele kolida mehel, kes ei söö kala, ei joo veini, ei pea rannas veerand tundigi vastu ja vabatahtlikult vette ei lähe???
Kuigi tegelikult polnud tal seal sisalikusaarel häda kedagi. Ma olin ju kaasas.

Lugupidamisega,
Teie Kruup

Täta
Suvi 2008

Loomulikult pole mul õrna aimugi, mis tema nimi tegelikult oli, Tätaks ma ristisin ta oma peas. Täta oli vähemalt seitsekümnend aastat vana daam, kelle blondeeritud juuksed olid tõmmatud ligi pead ja kinnitatud kuklale krunnilaadsesse sõlme, mida hoidis laiali pudenemast mõni erksavärviline klamber või pael. Tema päevitus toonitas, et kohalik ta ei ole, sest need püüavad olla nii valged, kui pigmenditase lubab. Tema kõrvarõngad olid alati silmatorkavad ja kunagi ei vaadanud ta mitte kellelegi otsa – tema pilk oli alati suunatud kuhugi kaugustesse. Täta käekoti aset täitis alumiiniumist meigikohver, kust ta kraamis välja paki peenikesi sigarette koos kuldse välgumihkliga, ning nii ta lihtsalt istus iga päev seal, lonksates vahel oma jahtunud kohvi ning tõmmates eikuhugi vaadates ühe sigareti teise järel. Hirmkõhn ja eksootiline Täta oleks nagu välja astunud mõnest traagilisest Remarque’i romaanist – vankumatult ootamas kedagi, kellest on küll teada, et ta enam iialgi tulla ei saa.
Kuidagi on nii läinud, et kui mu mõte läheb uitama Tenerife algusaegade peale, kerkib Täta esimesena mu silme ette. Sümbolina selle kohta, et ma elan nüüd Hispaanias, kus miski pole nii nagu kodus. Isegi lein.  

Teloga maikamees
aprill 2015

Seda tuleb ette, et keegi voogab Kompassi sisse ja müristab laia lõuaga, et näed, olemegi tagasi. Et kogu rahvaste paabeliga Kompassist aastas kuus kuni kaheksa tuhat ekskursioonijanust läbi kappas (see oli kuni krõmnašini nii aastal 2014, sealt edasi läks tunduvalt rahulikumaks), siis on mul ammu järg käest ning enamasti kipub äratundmise rõõm ühepoolseks jääma. Aga erandeid on muidugi ka. Selliseid, kes oma ekstistentsi planeedil maa (t)ühise veerandtunniga ilmselt igaveseks mulle ajukurdude vahele söövitavad. Ühega nendest kohtusin ma eile.

Kell oli varases lõunas kui Kompassi ilmus noormees. Heas füüsilises vormis, klanitud soenguga, sooneline puuvillasest riidest maika seljas (siinmail pole see mitte aluspesu, vaid sõltuvad kellaajast smart casualist kuni black tieni välja), üle õla rippus tal läikivast lakknahast daamikotike. Kui ta suu lahti tegi, sai ka see selgeks, miks ta endale pool liitrit lõhnaõli peale oli valanud, paraku see tema nokast välja käivat lebramõõka peita ei suutnud.

Noorsand küsis, kas ma juhtumisi räägin itaalia keelt. Ma kahjatsedes teatasin, et mitte. Aga Cicero aegadest on õnneks piisavalt vähe möödas, niiet minu lombaka espanjooliga (kui ikkagi ka ladina põhjaga kommunikatsioonvorm, eksole) saime me siiski jutud räägitud. Enam-vähem.

Noorsandi huvitas kõigepealt, kas meil käib palju venelasi. Ma seletasin, et sõltub aastaajast ja viimasel ajal üllatuslikult palju, siis ka poliitikast ja Putini nimelisest marakratist ning seda ka, et ilmselt pole me hetkel tänu Krimmi sündmustele tunnistajaks kõige helgematele aegadele vene turistide sajaliste luhvtitamiseks, aga et päris välja ei ole nad surnud minu tähelepanekute kohaselt ka mitte. Ja küsisin omaarust väga loogilise küsimuse, et kas noormees räägib siis vene keelt?

Noormees vastas eitavalt. Ma ei teinud midagi selleks, et oma hämmingut varjata. Mis tal siis nendest venkudest? Noormees avaldas mulle, et ta oli värskelt teada saanud, et venelased tahavad lasta ennast pildistada. Ja tegi mulle pidulikult ning mitte ilma uhkuseta teatavaks, et mõistlikel tingimustel ning mõistagi motiveeriva tasu eest on tema valmis selle vastutusrikka ülesande enda peale võtma – pildistama venelasi. Nad ju tahavad, et neid muudkui pildistataks? kontrollis ta minu, kui ainsa ruumis viibiva vene-eksperdi käest üle. Ma kinnitasin, et jah, venelased tõesti pildistavad päris palju. Ja korraldavad võltspulmi ookeani rannal ehtsa pruudilooriga ainult pildistamise eesmärgil ja muud säärast. Ja kuuldavasti tulevad teinekord spetsiaalselt sellepärast Tenerifele ja teinekord palkavad koguni päris fotograafi. Aga ma avaldasin ka kahtlust, et see väike ja kiire äriasi, mis tõotab suuri sissetulekuid, võib tal keeleosk(amat)use tõttu nahka minna. Kui ehk ainult sel juhul, kui tal on hirmus pirakas kaamera. Sest jurakad kaamerad avaldavad alati muljet – ka siis, kui kaameramees on umbkeelne. Teate küll, poolemeetrine objektiiv ja kolmjalg ja värgid. Proff, noh. Aga paraku ka jurakate kaameratega pulma- ja misiganes piltnikke on siin rohkem, kui ta suudab ette kujutada ja nii mõnigiu neist räägib vene keelt juba sel põhjusel, et see on ta emakeel. Vahepeal natuke viltu vajunud noorsand elavnes kaamera jutu peale silmnähtavalt ja tegi asja oma käekotikesse. Ta tõmbas sealt välja päevinäinud nutitelefoni. Ja kukkus mulle kiitma, milliseid maagnifiicooo ja fantaasticoo pilte ta sellega teeb. Ja et ma ei jaga üldse matsu. Mis kaamera? Kaamera on nii eilne päev ja tarbetu. 
Aga siis tulid turistid (sic! – venelased) ja päästsid mu ära, sest ta kibeles mulle oma väidete tõestuseks oma telefonist pilte näidata. Telefoninumbrid jäid ka vahetamata. 

Valge nool
2010

Ma isiklikult ei ole tuttav võludega, mis kaasnevad poest uhiuue auto ostmisega. Minu autod on kõik soetatud rohkem või vähem, tavaliselt ikka pigem rohkem pruugituna, seega teadsin ma loomulikult sellega arvestada, et peetud auto ostmisel saad sa kauba peale mõned iseärasused, mida potentsiaalsetel ostjatel on müügikõneluste käigus vastik komme nimetada puudusteks. Minu kõige esimesel autol oli näiteks uhke katuseluuk, kuid sellega kaasnes väike aga – see ei käinud lahti. Teisel oli automaatkäigukast, kuhu mingit punast ja mitte odavat vedelikku tuli kogu aeg juurde lisada. See on pruugitud auto ostmisel normaalne, et sa ei saa täiesti tipp-topp pilli. Valge nool aga oli peaaegu veatu. Oli ainult üks tähtsusetu puue, mille ma hooletu käeviipega kuulutasin tühiseks ja mainimistki mitte väärivaks. Nimelt kõrvalsõitja ukse aken avanes ja sulgus ainult juhipoolse ukse küljes olevast nupust. Kaassõitja ukse sisse oli küll vastav nupp installeeritud, aga see ei toiminud. See nüüd ka mõni viga! See pole ju kõneväärtki, eks. Iseäranis – võrrelduna üle tolmuse kõnnumaa bussi peale kõmpimisega ja iseäranis veel siis, kui see buss ei tule. Ja vahest ei tule ka järgmist.

Uus elu minu jaoks uue ning sisuliselt veatu autoga oli alanud ja ma olin Markole ja Karmenile väga tänulik ja olen siiani. Aga siis.

Valge nool ei puhunud külma õhku salongi. Konditsioneer ei olnud mitte pekkis, vaid tal ei olnudki sellist agregaati. Eestis ei oskaks novembrikuus konditsioneerist vast eriti puudustki tunda. Tenerifel on novembris Eestist vähemalt paarkümmend kraadi kõrgem temperatuur, aga saab hakkama, liiati on alati võimalik ju aken lahti teha, kui liiga palavaks kisub. Pealegi oli valge nool ju nagu nimigi ütleb – valget värvi. Aga teinekord viskas kraadiklaasi sinna kolmekümne alla ja isegi valges autos võib temperatuur tõusta sellisele tasemele, et tuleb hakata juba mitmeid aknaid avama. Kui kõrvalsõitja ise oma akent avada ja selle avatuse määra reguleerida ei saa, siis pöördub ta teatava söakuse olemasolu korral selle poole, kes saab – juhi ehk minu poole. Ja kui tegemist on lähikondlasega, siis varstigi hakkab talle tunduma, et ta on eluloteriil tõmmanud võidupileti, mille auhinnaks on aknanupp, mis reageerib häälkäsklustele. Pealegi veel nii intelligentne nupp, mis saab aru ka sellistest nüansseeritud korraldustest nagu: „tsipa ülessepoole“ või „nõõõks alla“ või „paarisendine prigu oleks paras, aitäh“, „natsa veel, aitäh“, „ei, nüüd läks paljuks, tsuti üles“. Igatahes keerasin ma kord läbi Guaza küla koju Palm Mari sõites impuulsiivselt ja ehk isegi üleliia äkilise rapsakuga teeserva ja marssisin Talleri ehk remonditöökoja uksest sisse. Mul olid omandatud sõnavarast võtta „El boton“ ja „Ventana“ (nupp ja aken) ning üle tänava minuga kaasa tulnud mehhaanikule teostatud demonstratsioon koos tõdemusega „no funciona“ tegid probleemi olemuse selgeks minutiga. Probleemi põhjuste väljaselgitamiseks tuli aga kinni panna aeg. Mida ma ka tegin. Niisiis olin kokkulepitud päeval ja ajal kohal ja loomulikult oli minu saabumine mehaanikutele üllatuseks, aga valge nool lubati armulikult mul sinna jätta ja lubati hiljemalt homseks viga välja selgitada ja võimalusel kõrvaldada. Või ütleme äärmisel juhul ülehomseks. Mitte enne ülejärgmist kolmapäeva, eksole. Ma jäin viisakaks, aga paganama enesekindlaks ja ütlesin, et bussiga ma siit igatahes koju ei lähe ja lepime siis parem sellise aja kokku, kus te saate auto ikka kohe ette võtta. Raskelt ohates nügiti mingi auto garaazhist välja ja minu oma asemele ning ma läksin otsisin endale Guazas tegevust. Mis polnud lihtne. Kas te Las Vegast teate? Vot kujutage endale nüüd ette, mis võiks olla maamunal olla selle pillerkaari vastand ja siis saategi Guaza. Puudu on ainult tühermaal tuule käes veerevad saksauulikerad ja sedagi põhjusel, et tuulab seal haruharva. Aga kuidagi ma selle tunni surnuks lõin, tegelikult vägagi meeleolukalt – ühe kohaliku tatibaari ees sisalikke toites ja läksin garaazhi tagasi. Minu auto oli jälle tänavale veeretatud, mult kasseeriti 20 eurot ja alles siis teavitati, et nemad kahjuks viga üles ei leidnud, see olla kuskil sügaval elektrisüsteemis, ma võiks heaga õnne katsuda mõnes Seati esinduses. Mida ma siiski ei teinud. Ma proovisin oma õnne hoopis ühes teises, tõsi küll, mõnevõrra vähem tavotises garaazhis ja jäin sedakorda 30 euro võrra vaesemaks, kuid viga ei leitud sealgi üles. Et ma olen äärmiselt närb autos raadio kuulaja, siis ei julge ma näpuga näidata, kumb töökodadest just valge noole helisüsteemile üks-null ära tegi, igatahes seda tean ma kindlalt, et enne raadio töötas ja töötas igasuguste tõrgeteta, aga kui ma nädal – paar peale kohalikke diagnostikakorüfeesid otsustasin kord veidike raadiot kuulata, siis selgus, et nüüd on valgel noolel juba kaks asja, mis ei tööta. Aga see mind väga ei morjendanud, sest nagu ma ütlesin, autos ma raadiot peaaegu ei kuula ja funktsioneerisin kohakaasluse alusel aknanupuna edasi. Sest see oli kokkuvõttes nii närvisüsteemile kui rahakotile ikkagi vähem laastav kui kohalikke garaazhe sponsoreerida.

Aga sellel lool on järg. Mitu head aastat hiljem istus valgesse noolde üks turist. Ta pani rihma üle, klõpsas selle kinni ja küünitas käe lihtsameelselt kohe aknanupu poole. Ma jõudsin tuhandendat korda ära kahetseda, et ma sinna „EI TÖÖTA“ silti pole viitsinud juurde kleepida ja valmistusin vabandama, kui aken minu jahmatuseks turisti nupuvajutuse peale sirinal alla sõitis. Peale kõiki neid aastaid! Nupp oli ise terveks saanud! Moodsa aja imetegu. Aga siis jäin ma mõttesse. Mõned nädalad varem oli Valge nool olnud ühe saarele kolinud venelase Zhenja kõpitseda. Ma ei mäleta küll enam, millise veaga, aga Zhenja töö oli alati välkkiire ja tulemuslik – selge õnnistus kõigi nende jaantatikate taustal. Ja Zhenja oli noolt parandanud ja mul tärkas kahtlus, et äkki polegi tegemist imega, vaid hoopis Zhenja on seal midagi õgvendanud. See ime ei andnud mulle rahu ja niipea kui ma mahti sain, helistasin Zhenjale. See kohkus teisel pool ära, kuna sai alguses aru, et ma teda milleski süüdistan. Aga lõpuks saime järje peale ja talle tuli meelde, et jaa, ta tõesti avastas, et kaassõitja aken nupust ei käi ja oli üksiti selle ka korda teinud. Riskides vastusest mitte aru saada, sest autolektroonika ei ole minu tugevaim külg, küsisin ma, et mis seal siis katki oli? Zhenja selgitas, et tehniliselt võttes katki ei olnudki mitte midagi – sellele aknalülitile oli pistik lihtsalt valepidi taha suratud. Kui täpne olla, siis kasutas Zhenja rahvuspõhiselt üht teist tegusõna, mis on raskesti tõlgitav ja sellesse siivsasse raamatusse ei sobiks kirja panna niikuinii. Seega – valepidi taha suratud. Zhenja ütles veel, et pistiku seisundist jäi talle mulje, et seda oli vägistatud korduvalt ja võimalik et isegi grupiviisiliselt, sest jõudu selle nuripidiselt pessa surumiseks tulevat tähelepanuväärsel määral rohkem rakendada, kui loomupärasel viisil ehk nii, nagu insenerid ta omal ajal välja olid mõelnud. Natuke huvitav on fantaseerida, mis siis oleks saanud, kui Zhenja oleks avastanud et raadio ka ei tööta, aga nagu öeldud, närb autos raadiokuulaja olin ja olen ma niikuinii, niiet juu jääb.

Kalamees Alan

Lingvistiliseks tähetunniks Tenerifel ei pea ma oma edusamme hispaania keele omandamisel, vaid hoopis seda hetke kui ma avastasin, et ma saan ka läbi telefoni aru, mida Alan mulle öelda tahab. Alan on nimelt šotlane ja räägib inglise keelt mingis sellises robroylikus dialektis, et alguses oli mul tõsiseid raskusi temast arusaamisel ka siis, kui ta minust meetri kaugusel seisis ning kogu verbaalselt edastava informatsiooni sünkroonselt viipekeelde dubleeris. Aga tasapisi hakkasin ma tema monoloogides tuttavaid häälikuühendeid eristama ja poole aastaga võisin ma olla enam-vähem kindel, et ma sain Alanist ka telefonis aru, et kas tal kohti on või ei ole. Tavaliselt ei olnud, sest Alan oli üks legendaarsemaid ning populaarsemaid kalaretkede korraldajaid Tenerifel. Ma räägin „oli“ sellepärast, et kuigi juttu oli sellest aastaid, tegi ta oma ähvardused aastal 2014 teoks, müüs oma bisnise maha ja kolis minema. Ei mäleta kuhu, aga igatahes mitte Šotimaale tagasi. Ikka kuhugi päikese alla ja kalavete lähedale. Alani renomee oli nii vägev, et tema juurde kalastama tuldi üle maailma. Tihtigi suuremate sõpruskondadena: naised – lapsed pargiti kuskile basseiniga hotelli ning mehed käisid nädala jooksul niipalju ookeanil, kui ilm lubas ning ka inimesest pikemad marliinid ei jäänud tulemata. Alani juraka kaatri kodusadamaks oli San Miguel ja tema laevukesel oli kõik kalapüügi teenistusse rakendatud – igasugu kronsteine ritvade kinnitamiseks, rullikuid, vintse jms ei jõudnud kokku lugeda, roolikamber meenutas reisilennuki kokpitti – kõik oli plottereid, kajaloode ja muud kalaparvede otsimiseks ning navigeerimiseks vajalikku elektroonikat tihkelt täis tuubitud. Alan on pühendunud professionaal, mõistate.
Järgneva loo rääkis Alan mulle ise ja mul ei ole selle tõele vastavuses põhjust kahelda, toetudes enda poolt nende aastate jooksul kogetule.
Umbes aastal 2008 või 2009 kõige kibedamal marliinipüügi hooajal läks kaatri käiguosas või statsionaarses mootoris (mis oli nii võimas, et viis vajaduse korral seda ristlejat edasi kliirusega 60 km/h) midagi pekki. Ookeanil, nagu sellised asjad ikka kipuvad juhtuma. Sellisteks puhkudeks oli Alanil olemas vette lastav päramootor, mille abil ta laevukese küll sadamasse tagasi toodud sai. Et nelja päeva pärast oli tulemas jälle tõsisem kalameeste punt, asus ta silmapilkselt tegutsema. Kiskus lahti mis vaja ja selgitas vea välja. Mootoriks oli Volvo Penta ja ka kaater oli (vist) Rootsis valmistatud. Igatahes Rootsi ta kõigepealt helistas – esimese asjana järgmisel hommikul ja küsis, kui ruttu nad saaksid varuosad teele panna, DHL-ga näiteks. Kui Rootsis aru saadi, et Alan helistab Tenerifelt (milleks neil võis omajagu aega kuluda, sest neil ei olnud tema dešifreerimisel ju sellist praktikat nagu näiteks minul), siis tehti talle selgeks, et Alanil ei ole mingit põhjust asju Rootsi kaudu ajada, kuna Tenerifel on nende esindus ju olemas. Selleks need esindused ongi, et sellistel puhkudel aidata. Alan küll vaidles, et ta võimalusel jätaks kiiruse huvides kohalikud vahele ja suhtleks otse, aga ta kõneles kurtidele kõrvadele – selline olevat nende firma poliitika. Svensson dikteeris talle Santa Cruzis oleva esinduse numbri ja pani toru ära. Alan helistas Santa Cruzi.
Lõunaks oli klaar, et Tenerifel selliseid juppe pole, küll aga olevat need olemas Gran Canarial ja seega päevake läheb aega, kuni need Tenerifele jõuavad. Alan pakkus korduvalt, et istub ise autosse ning kimab praamile ja on hilisõhtuks jubinatega Tenerifel tagasi, aga talle tehti selgeks, et sellel pole vähimatki mõtet – kui kohe tellida, on pulgad homme hommikuks Tenerifel ja kuller toob nad hiljemalt lõunaks San Migueli ära. Raske südamega jäi Alan nõusse. Et ta ei elanud Tenerifel esimest aastat, tegi ta õhtu eel ühe kõne veel ja küsis üle, kas vidinad said ikka tellitud. Jaa-jaaa, kõik on bueno. Hommikul helistas Alan uuesti. Ega uudist ei ole? Ei ole. Ennelõunase kõne ajal rahustati teda, et nüüd on varuosad juba Tenerifel ja varsti on San Miguelis, oodaku Alan kaatri juures. Ja Alan siis ootas. Kui kell kolm ikka kedagi ei olnud, siis helistas jälle Santa Cruzi. Keegi ei võtnud vastu. Alan jätkas helistamist viieminutiliste intervallidega, kuni lõpuks õhtu eel sai ta kellegi toru otsa, kes polnud ei Alanist ega tema murest kuulnudki. Ja kui see tüüp asja lahti harutama hakkas, siis selgus järgmist. Eelmisel päeval oli küll keegi Santa Cruzi kontorist võtnud ühendust Gran Canaria kontoriga, aga talle oli selge sõnaga öeldud, et selliseid juppe pole ka Gran Canarial. Kui tellida, siis kõige kiiremini saaks need kuskilt Rootsi kesklaost Gran Canariale või Tenerifele umbes 24 tunniga, aga et tellimust ei järgnenud, siis pole neid veel teelegi pandud. Loomulikult.
Täpselt kaks ööpäeva hiljem sai Alan oma jubinad lõpuks kätte – läbi Gran Canaria esinduse ja ühepäevase hilinemisega said ka kalamehed lõpuks ookeanile. Üht ma teile kahjuks öelda ei oska, kuigi see ka mind ennast väga huvitab – et kas Alan tegi selle teoks, mida ta kõiki maa-, vee-, kose- ja viskijumalaid tunnistajaiks kutsudes minu kuuldes tõotas. Et ühel päeval sõidab ta Santa Cruzi ja otsib selle vennikese sealt kontorist üles, kellega ta alguses asju ajas. Ühel selle vennikese jaoks kahtlemata mitte ilusal päeval.

Adios, beer o`clock!

Sellest, kuidas Mati ja Villu Kompassiga terrassi jagavas restoranis Smokey`s paari nädalaga rohkem ehitada jõudsid kui soss-seppade brigaad poole aastaga, oli meil ju juba juttu. Kui kliimapagulased oma jõulupeo seal ära olid pidanud, pandi ka vetsudele uksed ette (ärge saage valesti aru – mitte ette tagasi, vaid neid enne ei olnudki) ning kõpitseti veel siit-sealt ning restoranis algas argipäev. Restorani omanikuks oli flaami päritolu Jeroen. Jeroen oli pappi kokku kühveldanud time-share ehk puhkuseosakute äris selle hiilgeaegadel. Kuigi lolle ei tundu ümberringi vähemaks jäävat, saabus sedasorti õhumüügis ikaldus ning tarmukas flaam otsustas õnne katsuda ausal moel raha teenides ehk restoraniäris. Pinnal püsida lootis ta ilmselt kolmele vaalale toetudes. Esiteks asukoht. Smokey`s asus CC Terranova kõrgeimal korrusel ning sellelt terrassilt avanes imeline vaade üle ranna ja Puerto Coloni jahisadama. Teiseks idee suitsutada kohapeal kala ja liha. Tenerifel väga eristuv ja hea idee seegi. Ja kolmandaks oli ta nõuks võtnud pakkuda oma terrasil elavat muusikat 12 h päevas. Selleks lasi ta Villul ja Matil koguni väikese poodiumi ehitada, mille taustaks oleva seina kohalik kunstnik jazzyhõnguliseks maalis. Ja minul algas nüüd kuldne põli. Kui hommikused turistid olid ära käinud ja Kompassis vaikseks jäi, kleepisin ma meie bussi aknale sildi et kui miskit on, siis – olen Smokeys ja sättisin ennast sinna sisse. Tihtigi ainsa kundena. Nautimas elavat muusikat, külma väikese vahumütsiga õllekest ja vaadet. Lauljad roteerusid vastavalt nädalapäevale, valikus oli kaks hõbehäälset lauljannat: Rebecca (60ndad, 70ndad – Carpenters, Dolly Parton jms), Heather (popiklassika ja muusikalid) ja mitu peamiselt mustanahalist meesmuusikut, kelledest ma nimepidi mäletan ainult Sebastiani, ülejäänute omad on mul meelest pühitud. Meeste repertuaariks oli enamasti souli ja funky klassika ning Sebastianil lisaks Barry White, keda ta nii puhtalt järgi jörises, et esimesel korral ma kahtlustasin, et raip liigutab lihtsalt suud ja laul tuleb lindilt. Aga ei – ise laulis.

Köögis müttasid oma Michelini tärniga laiav Gilbert (samuti kuskilt madalatest maadest pärit, või oli ta siiski Belgiast hoopis) ning ajuti ka kliimapagulastest Sander, Anneli ja Henri. Lihtne neil ei olnud, sest kuigi bossi nurumine ja ähvardamine selleks et oma ausalt välja teenitud palk kätte saada ei ole Tenerifel kahjuks midagi erakordset, oli Jeroen ikka eriline täinahk ja venitaja. Ma isegi eksisin lihtsas seisus ja andsin kord omast taskust Jeroeni eest raha, et inimene saaks saarelt ära minna, lootes lihtsameelselt, et ju ma selle millalgi hiljem Jeroenilt kätte saan, aga sinna see jäigi.
Ilmselt see flaami (ja tema alailma laksu all oleva kaasa) ilmne puue kõrtsi elementaarse majandamisega kaasneva kulude planeerimisega paiga lõpuks ära tappiski. Just selliseid Nick silmas pidaski.
Üle aasta seisis Smokey`s veel tondilossina, vahepeal klaasidki sisse pekstud, kuni lõpuks pani sellele käpa peale läti juuksur Liga ja tegi sinna hoopis ilusalongi. What a waste.

STO EVRO!

Ma olen kõvasti pingutanud, et mõista neid, kes imikuid Rammsteini kontserdile või riigikogu saali kaasa veavad, aga vähemasti siiani on mu pingutused liiva jooksnud. Samas ei nõua mult vähimatki ponnistust nende mõistmine, kes koera tööle kaasa võtavad. Me eeldame siinkohal loomulikult, et töökoht ei ole mingi saja detsibellise lärmiga stantsimistehas ning koera all ei pea me silmas tuksis närvikavaga taskuristlejat, keda „emme“ veerand tundi vaigistama peab, kui näiteks vaenulik ja ohtlik printer ühe paberi välja laseb. Koolmasteri päevil oli mul soomlasest partner, kelle ruloosid jms valmistavas firmas seinakaartidele rullmehhanisme külge pandi ja tal oli pikakarvaline saksa hunt, kes ooteruumis oma matil lesides pikisilmi ust jälgides ootas, et tuleks ometi järgmine klient, kellele saaks vastu minna ja nina tervituseks pihku pista. Just seda ta alati sabaga vehkides tegigi – kõige esimesest korrast peale. Kui ma kord soomlaselt küsisin, et kas mõni kunde on kohe ukselt tagasi pööranud ka, kui selline mürakas vastu tuleb – olgu peale, et saba lehvitades, siis vastas soomlane kuidagi nii, et ega tema värkstuba ainuke ruloofirma ei ole, sellisele ta ei tahakski oma kvaliteetset kraami müüa. Vaimustav.
Neil aastatel, kui ma sisuliselt kogu ärkveloleku aja Kompassis veetsin, olin ma koera võtmisele väga lähedal. Oleks mul rohkem aega olnud et sellega tegeleda, siis ilmselt oleks võtnudki, aga kutsikat koolitada polnud mul ju aega, kõne alla oleks saanud tulla ainult varjupaigast täiskasvanud peni võtmine, aga see oleks nõudnud omale päris kodu ootajate sotsiaalsesse võimekusse süvenemist, milleks mul ka polnud ju aega – surnud ring. Kasse ma tööle kaasa tassima ei hakanud ja ma usun, et ma ei pea seletama, miks. Aga igatahes päeviti tundsin ma elavast hingekesest puudust. Kuigi Kompassi kunded olid vägagi elusad ja hing oli neil ka enamasti olemas, ei olnud see ju ikkagi päris see, mõistate. Ja siis korraga tuli mulle idee. Mis oleks, kui võtaks papagoi? Või kohe mitu? Või ühe, aga see-eest suure? Või hoopis mõne aara?! Ah!? Mul on olnud kasse, koer, hamstreid ja kilpkonn, aga lindu mitte kunagi. Kui mitte arvestada ühte varest ja ühte kajakat, kes olid Prangli saarel veedetud lapsepõlve suvedel „minu“, kuni nad lendama ja ise toitu hankima õppisid. Aga mis seal ikka keerulist saab olla? Vaatad, et toit oleks ees ja vett ka, õhtul viskad puurile palaka peale ja hommikul võtad ära – ma olen raamatutest lugenud ja filmidest näinud. Ostaks talle suure või väga suure (ruumi ju tolles ehk Kompassis nr.2 ometi jagus) puuri ja õpetaks linnu veel rääkima ka, oleks nii mul kui klientidel lõbusam. Et toona oli meie klientuur peamiselt venekeelne, siis tuli mul lisaidee, millest ma ise täitsa pöördesse läksin. Nimelt – kui korrutaks linnule paar nädalat või kuud ühte ja sama küsimuse-vastuse kombinatsiooni, siis võiks tulevikus olla nii:
Kliendid tulevad sisse, istuvad ja kukuvad küsima. Mina kukun vastama. (Papagoi või aara kuulab tähelepanelikult taamal, endal pea viltu). Ja siis kui ühel hetkel venelane küsib: SKOLKO stoit? siis on papagoi (või aara) nõksatab ja saab aru, et on tema kord – ta teeb oma noka lahti ja käratab: STO EVRO!

Varsti poole sajandi vanuseks saav LORO PARK ehk papagoipark on ju Tenerifel vaat et saare sümboli staatusesse tõusnud ja papagoide puudust ei tohiks neil olla. Ma võtsin toru ja helistasin oma tugiisikule Loro pargis, kelleks oli viiekümnendates saksa proua Marianne. Saksa rahvusest tugiisikud on Tenerifel muide võtmetähtsusega faktor, kui te plaanite seal mingitki äri ajada. Kui Marianne mõned aastad tagasi pensionäriks hakkas, võttis tema koha ehk suhtluse korraldamise edasimüüjatega üle kohalik ja enam ei toimi miski. Ma ei liialda – mitte miski. Ei tooda flaiereid ka peale kümnendat helistamist, ei reageerita meilidele, ei helistata tagasi jne – mitte miski. Aga sel õndsal ajal oli Marianne veel iga kord telefonitsi kättesaadav, kui mul mingi mure oli ja ma rääksin talle oma plaanist. Hea uudis oli see, et linde müüb Loro park küll ja koguni päris tihti (pole ka ime, neid on seal ju tuhandeid), aga see oli headest uudistest ka ainus. Järgneva veerand tunni jooksul sain ma suurte lindude kohta rohkem teada, kui siiani kogu elu jooksul. Esiteks seda, et kui ma linnust hoolin, siis ei jäta ma teda ööseks üksinda, sest nad on vähemasti sama sotsiaalsed kui koerad. Teiseks seda, et kui ma võtan üksiku emaslinnu, siis hakkab ta armukadetsema kõiki naisterahvaid ja ta väljendab oma antipaatiat alati häälekalt (loe: kõrvulukustavalt). Kui aga isaslinnu, siis on tõenäoline, et meie suhted ei saa olema just ülearu soojad. Mul võib ka isaslinnuga vedada, aga valdavalt on papagoid ning aarad siiski heterod. Kolmandaks ei sobi neile suvaline ruuminurk, vaid nad peavad saama võimaluse olla omal vabal valikul kas päikese käes või varjus, just nii, nagu parasjagu neil tuju on või organism nõuab. Neljandaks… jne jne jne. Aarapidajat minust seega ei saanud. Aga kui te näete Riigikogu saalis mõnd saadikut, eksootiline lind õlal, siis teadke, et see inimene pole mitte tähelepanujanus, vaid lihtsalt teeb seda, mida linnuke tahab.

Olja ja Anja

Olja ja Anja – kaks keskeas õekest Piiterist ostsid San Eugeniosse korteri. Korter oli tavalises ehk käestlastud olukorras, aga ukrainlasest remondimees Vladimirovitš värvis kõik üle ja mõne aja käis niimoodi küll. Ainuke asi, mis veel hädapärast korrastamist vajas, oli duširuumi aken. See püsis ees veel vaid kõrgusekartusest ning ei pidanud ei tuult ega kiirteelt kostvat müra. Vladimirovitš uue aknaga aidata ei saanud, pealegi oletas ta (ilmselt õigustatult) et sedasorti asju peab ajama läbi comunidadi ehk ühistu. Ikkagi väljapoole näha ja tont teab mis nõuded ja reeglid sellega kaasnevad. Comunidadide käes on Tenerifel muide ülisuur võim, mida nad ruttavad ka kohe realiseerima, kui te tahate näiteks rõdul pesunööride küljes punased ja pleekinud pesulõksud välja vahetada siniste vastu. Võivad terve komisjoniga tulla ja ära keelata. Kui aga mõne naabri koer lõugab rõdul ööd ja päevad, siis neil seda võimu ei tundu olevat. Igatahes comunidadi Olja (või Anja) pöördus ja lubati saata töömees, kes siis võtab mõõdud, ütleb palju maksab ja mis edasi. Olja ja Anja viibivad Tenerifel mõne nädala kaupa ja igaljuhul tuli Oljal (või Anjal) enne ära sõita, kui töömees vaatama tulla jõudis. Hoolimata sellest, et Olja (või Anja) käis korduvalt meelde tuletamas.
Poole aasta pärast oli emb-kumb õekestest jälle saarel ja läks comunidadi aknajuttu ajama. Lubati töömees saata. Keda ei tulnud. Muidugi. Korduv meeldetuletamine andis null tulemust. Jälle tuli saarelt lahkuda, süda muret täis, kas aken peab veel pool aastat vastu või ei. Pidas küll. Sedakorda igatahes tulid õekesed taas mõlemad ja vististi oma kuuks ajaks. Täis otsustavat teotahet see aknajama ükskord ometi ära lõpetada. Kohe esimesel päeval ettevõetud sõjakäik comunidadi pugerikku, (mis tipnes kahe sõjaka vene tädi tiiskanti kiskuva crescendoga) kandis vilja – juba järgmisel päeval oli nagu kõpsti kohal üks töömehe olekuga papi. Kes konstanteeris, et see aken vajaks kiiremas korras väljavahetamist küll. Ega õekestel pole mõõdulinti, ta võtaks kohe mõõdud? Õekestel ei olnud. Papi läks mõõdulindi järele. Ja kadus. Ülejärgmisel päeval võtsid Anjat-Oljat comunidadis jälle tuurid ülesse, aga papi asemel oli mõne tunni pärast ukse taga hoopis viimase poeg. Küll ilma mõõdulindita. Õnneks on Piiteri prouad kohanemis- ja õppimisvõimelised ning neil oli nüüd uhiuus mõõdulint omast käest võtta ning meistrimehele (see tiitel – nagu isegi aimate – osutus pisut ennatlikuks) laenuks anda. Üheainsa nelinurga, mille kõik nurgad on täisnurgad ja küljed on paralleelsed ehk maakeeli ristküliku mõõtmine võttis vennikesel veerand tundi ja vannitoa ukse hoidis ta selle trigonomeetrilise etüüdi ajal kiivalt suletuna – tõenäoliselt kartusest salajasi ametioskusi lekitada, misläbi ta hiljem tulusast ametist veel ilmagi võib jääda, kui saarel kõik ise aknaid üle mõõta oskavad. Lahkudes kinnitas ta aga surmtõsiselt, et hiljemalt kahe nädala pärast on tuliuus ning õhkupidav aken ees. Dos semanas, seguro! Läks kolm nädalat, mis on Tenerifel tegelikult ju tubli tulemus. Paraku oli kohale toodud aken küll täiuslikult täisnurkne, aga absoluutselt vales mõõdus. Koguni nii vales, et esialgu tärkas õekestel lootus, et vast sai paigaldajatel töökojast lihtsalt vale aken kaasa haaratud. Paraku mitte – just see aken neile tehti ning täpipealt nende mõõtude järgi, mis üheksa-korda-mõõda-poeg neile esitanud oli.