Kõige õnnetuma ja kahtlemata ka ebaadekvaatsema pildi kanaari köögist saavad need turistid, kes gastronoomiliste elamuste jahil piirduvad Cristianose-Americase kaldapealsega.
Eriti haledalt võib alt minna, kui lasta end mõjutada kärbsena jala küljes rippuva ning nahaalse sisseviskaja lubadusest tuua härmas õllekannud lauda ühe euro eest, sest rusikareegel Tenerife rannarestodes on – mida odavam õlu, seda sitem söök. Seda ka kohalikke kaanoneid arvesse võttes, kus tooni annab kurguni tätoveeritud briti sinikraede veendumus, et peamine kvaliteedi garantii on värskelt avatud konservipurk. Loomulikult on Tenerife lõunaosas ka korralikke, on koguni väga häid söögikohti ja sugugi kõik neist ei asugi keldrites või tagahoovides, aga paraku pole neil tavaliselt kuigipalju pistmist kanaari köögiga. Niisiis tuleb autentse köögi jahtijatel suunduda turistilõksust eemale, sealjuures polegi oluline, kuhu suunda – palju paremaks läheb olukord juba mõneteistkümne kilomeetri kaugusel – Adejes, Aronas, Caletas, Galletases, aga iseäranis Abrigoses ja Tejitas (kuulsad kalarestoranid) jne. Iseäranis sügiskuudel, oktoobris-novembris aga suundub teadlik gurmaan kindla peale veelgi kaugemale: Tenerife põhjakaldale ja kirdenurka. Sest just noore veini valmimise aegu avavad oma uksed guachinched ja neid on sõltuvalt aastast 500 kuni 1000. Jajahh, pole eksitus – kuni tuhat.
Guachinchede sünnilugu on mul teile kõige hõlpsam lahti seletada koduse Saaremaa varal. Kujutame endid XIX sajandi Mustjala kihelkonda, kus taluperemees Väudur (kirikukirjades Fjodor) mitu nädalat esiti aida ja seejärel keldri vahet tohmerdab, et talgulistele üks tummine laar õlut keeta. Kuni lõpuks jõuab kätte see pidulik päev, kus ometi kord on Väuduril püha õigus ja õigustus pisut vikki kangutada ja järele katsuda, kas humalamärjuke ka korralik sai. Ega siis talgulistele saa ometi mingit lahjat virret joota, mõistate. Ja et nii vastutusrikast toimingut ei või Väudur ometi oma isikliku maitsmismeele hooleks jätta, niisiis on manulisteks kutsutud naabrimees Äman (Hermann), kes omakorda on ühes võtnud oma kälimehe Kolla (Nikolai). Ja ilmselt on kohal ka Teistre Nassu (Afanasi), sest teda pole vaja kutsudagi, kui kuskil prunn eest lüüakse.
Kui mõned tunnid hiljem keldri tagant rehe alla ära kostnud laulujorina peale tormab sajatades kohale Väuduri laulatatud küljeluu Ärmiine (Hermiine-Rosalinde) ja leivalabidaga platsi puhtaks lööb, ei lase Väudur sellest pisukesest äikesest oma päikeselisel meelel pilve minna: Ärmani ja Kolla kinnitusel “ ölle oiap külles nigu piab”. Et see pastoraalne uid nüüd antavatesse oludesse Tenerifele porteerida, tuleb meil “ölle” asemel öelda “vino” ja mekkima kutsujaks pole sugugi mitte peremees Väudur (ehk Jèsus või Josè), vaid hakkajamaks pooleks on hoopiski perenaine Ärmiine (siinmail siis Maria-Theresa) ning Tenerifel ei piirduta noore veini välja valamisel kaugeltki mitte paari naabrimehega, vaid pittu kutsutakse kogu küla. Ja nii teeb pea iga kuitahes pisike bodega ehk veinikelder. Seega on tegemist justkui arhailiste pop-up restoranidega, mis moodsamate aegade saabudes avavad end igal sügisel uuesti garaazhides, banaanipõldude vahele rajatud ajutistes varjualustes ning tihti sealsamas bodega abiruumides, mis on sisustatud käepärastest materjalidest kokku löödud ajutise mööbliga. Oma sadakond guachinchet tegutsevad restoranidena aastaringselt, kuid põhilises järgivad nad sama joont: rangelt kohalik vein ning autentne, väga lihtne ja kodune, isegi rustikaalne menüü: hautised juurviljadest ja kikerhernest lihaga ning ilma, keedetud munad, gofiost keedetud supp või puder jms. Ja muidugi küüslauk, ohtralt küüslauku. Ookeanile lähemal asuvad guachinched pakuvad ka kala, nii praetuna kui toorelt (siis mõned päevad veiniäädikas laagerdununa), kaheksajalgu ning muid mereelukaid, kuni karpideni välja. Ehtsas guachinches kunagi palgatud tööjõudu ei kasutata, kõik tehakse ära pereringis ja seda on ka suhtumisest tunda: te tunnete end seal külalisena selle sõna tõelises ja parimas tähenduses.
Ehkki kõlaliselt võib sõna “guachinche” meenutada teile põlielanikke ehk “guanche”, siis tegelikult neil mingit pistmist, st. lingvistilist seost ei ole, guachinche nimetus on hoopis aja jooksul moondunud murtud inglisekeelsest väljendist “watching you”.
TenerifeSiesta soovitatud guachinched:
– La Huerta de Ana y Eva
Kõige enam soovitatud kodune söögikoht TripAdvisoris. Leiab selle La Matanzast.
– Guachinche Romance
La Orotavas asuv Romance oma hubase söögitoaga ning muljetavaldavate vaadetega terrassiga.
– Guachinche Tres Dragos
Tenerife põhjalennujaama lähedal asuv väike söögikoht.
– Guachinche El Cordero
Eksootiline muldpõrandaga päris suur söögikoht on rajatud banaaniistanduse kõrvale ning meelitab see just oma grillitud roogade hea valikuga. Kindlasti on see ka üks nendest kohtadest, mis saart külastanud eestlaste hulgas rohkem tuntust kogunud.
– Guachinche La Granja
Vanas pealinnas ehk San Cristóbal de La Lagunas.
– Guachinche El Cubano
La Orotava vallas asuv El Cubano on kiidetud lisaks heale kanaari köögile ka suurepärase majaveini poolest.
– Guachinche El Primero
See soositud söögituba asub Santa Úrsulas ja nagu nimigi ütleb, peetakse seda kohalike söögikohtade loetelus tõepoolest esimeseks.
– Guachinche Las Chozas
Muljetavaldava terrassiga väga tenerifelik traditsiooniline restoran.
– Guachinche El Pino
El Pino on tuntud heade liharoogade ja hea majaveini poolest.
EESKUJULIKU VALIKU GUACHINCESID LEIAB SIIT-KLIKI
Buen provecho!
