„Ega seal muud kunsti ei olegi, kui et paned õhtupoole minema ja kui Heraklese sammaste vahelt välja saad, siis hoiad lõunasse ja annad kolm ööd-päeva minna, aga passi peale, et kallast silmast ei lase enne, kui õhtukaares Centuria paistma hakkab.“ Nii või umbes nii võis vana foiniiklasest merekaru Hanno Meresõitja õhinas kollanokki õpetada, mismoodi purjetada saartele, mis siis veel Õnne Saarte ehk Fortunate Insule nime kandsid. Õhtupoole tähendab siin läänt, Heraklese sambad Gibraltarit ja Centuriat nimetame me tänapäeval Tenerifeks. Sest kaarti polnud tal noorele merekarule kaasa anda, kuigi Vahemerd kujutavad papüüruskaardid olid kartaagolastel küll juba olemas. Mõistagi olid need kõvasti proportsioonist väljas, sest meridiaanidest ja laiuskraadidest ei jagatud veel mütsigi ning nende asemel märgiti objektide omavahelisi kaugusi, peamiselt staadionites, aga meresõitjad neid reeglina objektiivselt määrata ei osanud.

Vanim tänaseni säilinud kaart on aastast 975 ning pärit Gironast ja enim meenutab ta Winnetou filmide aardekaarte, Tenerifele on selle järgi küll pagamana raske navigeerida. Ptolemaiose atlasest, mis on pea tuhat aastat vanem, ei ole küll säilinud originaali, aga vähemasti koopiatelt näeb, et seal oli proportsioonidega juba kõik enam-vähem ja seda enam et nullmeridiaaniks oli Ptolemaios võtnud ju Kanaaride pesamuna ehk El Hierro ja nii jäi see paariks tuhandeks aastaks, kuni Greenwich selle ameti endale sai. Kui XV ja XVI sajandil tihedamaks sõelumiseks läks, olid pardal tihti ka geograafiahuvilisi kartograafe (üldjuhul itaallased – Dulsert, Torriani jt) ning alates XVII sajandi lõpust hakkasid Kanaari saared kaartidel paistma enam-vähem sellistena välja, nagu me tänagi harjunud oleme.