Valbanera oli 1906 aastal Glasgows laevakompaniile Pinillos ehitatud aurik, kes selle spetsiaalselt oma transatlantilise liini tarvis tellis.

Laev oli 122 meetrit pikk, 14.6 meetrit lai ning ta kaks kolmesilindrilist aurumootorit oma 444 hobujõuga lükkasid teda edasi kiirusega 12 sõlme ehk ca 22 km/h. Ei sinist ega valget linti sellise kiirusega pole muidugi mõtet püüdma minna, aga hispaanlaste ja ladina-ameeriklaste vajadustele piisas sellest täiesti. Kuigi esimese klassi kajutid olid aurikul olemas, moodustas lõviosa reisijaist lihtrahvas (või ütleme otse - vaesed, sest ega keegi sinna uude ilma lõbu pärast ei tikkunud), kes ookeaniületuse külg-külje kõrval raudnaridel lihtsalt üle elasid. Esimese ja kolmanda klassi pileti hinnavahe oli muuseas pea kahekümnekordne. Kokku mahtus aurikule kaubale lisaks 1200+ reisijat, meeskonnas oli kokku 88 liiget. Aurik tegi teel üle Atlandi peatusi ka Gran Canarial, Tenerifel ja La Palmal, uues maailmas käidi läbi Puerto Rico, Kuuba, Mehhiko lahe ning Brasiilia ja Rio Plata sadamad.

1919 aasta hilissuvel tossutas Valbanera taas üle Atlandi uude maailma, pardal 1142 reisijat, kellest enamus oli teel uuele kodumaale ehk emigrandid Hispaania mandrilt ning Kanaari saartelt. 05 septembril jõuti Santiago de Cubasse, kus maha läks 749 reisijat – palju enam, kui pidanuks. Selle kohta läks kohe liikvele erinevaid legende laevas olnud nõidadest või ennustajatest, kes peatset laevahukku ette kuulutasid jms, aga tõenäoliselt oli põhjuseks ikkagi see, et viimastel päevadel oli meri olnud küllalt tormine ja maarottidel sai loksumisest lihtsalt siiber ning nad otsustasid teekonda Havannasse jätkata maad mööda. 08 septembril jõudis Valbanera Havanna reidile, aga et vahepeal oli kohale jõudnud kuulus ja palju pahandust tekitanud 1919 aasta Florida Key orkaan, siis sadamasse sissesõidu luba laevale ei antud. Valbanera taandus ookeanile ootama orkaani möödumist ning pardal olnud 488 inimest (neist ligi pooled Kanaari saartelt pärit) ei nähtud enam kunagi. Vrakk ise avastati küll nädalapäevad hiljem ca 70 km Key Westist läänes, mastitopid ookeanist välja turritamas. Mitte ühtegi surnukeha ookean välja ei andnudki, olgu vesi neile kerge.