Lapsepõlve suvedest Prangli saarel ma mäletan, et aeg-ajalt võttis vanaema teemaks sellise nähtuse nagu Egiptuse nuhtlus, reeglina ühenduses mõne toreda sündmusega - olgu siis vähem või rohkem õnnestunud isetehtud raketi üles saatmisega koduõuelt või vähe kaugemal toime pandud väikese ja süütu pommikese katsetusega, nagu neid selles vanuses ja selles ajas ikka paratamatult ette tuli. Vanaema suhtus minu eksperimentidesse kahtlemata kitsarinnaliselt ja jumalakartliku ning piiblit lugeva inimesena oleks võinud pigem viidata hoopis Matteusele, sest mida muud see vanaonust maha jäänud ning voodi alla peidetud püssirohukast muud oli, kui stiilipuhas kiusatus ja keelatud vili on teadagi magus ja inimlaps liigväeti sellisele provokatsioonile vastu seisma.

Kanaaridel paraku Egiptuse nuhtlusega mingeid nostalgilisi sidemeid ei ole ning kaheksandaga selles loetelus on põllumehed hädas olnud sama kaua, kui põlde haritud on ehk aastatuhandeid. Selleks nuhtluseks on kuumade õhuvooludega Kanaaridele kanduvad rändtirtsud, keda võib saabuda hiiglaslikes punastes kerakujulistes parvedes kuni 100 miljonit isendit päevas. XX sajandi traagilisim rünnak toimus 16. oktoobril 1958, kui Kanaari saartele maabus hinnanguliselt pool miljardit tirtsu, kes õgisid tomateid, banaane, kartulipealseid ja viinamarjalehti kiirusega 100 tonni tunnis. Nende maha nottimisel osalesid sõna otseses mõttes kõik saareelanikud - igaüks oma võimete kohaselt, külamehed näiteks tagusid putukaid lihtsalt hommikust õhtuni malkadega surnuks. Ablaste sunnikute peletamiseks põletati põldudel autokummme, käiku läksid isegi sõjaväe leegiheitjad ja Franco saatis mandrilt appi mürki piserdavad lennukid. Kolme nädalaga saadi sest nuhtlusest lõpuks jagu, aga kahju oli sündinud 135 miljoni peseeta eest. Vähemasti samapalju kui neid saartele jõudis ehk sadades miljonites tirtse olid maandunud ookeanis, kus nad ummistasid veel nädalaid kalurite võrke, randadesse uhuti neid niipalju, et nende jaoks tuli kaevata kraavid ja neid tonnides rannaklibu alla matta.