Kui mu mälu mind alt ei vea, siis olen ma vähemasti ühe, aga tegelikult vist koguni mitu ristpiste tehnikas pilti valmis higistanud. Juteriidele ning käsitööõpetaja tungival pealekäimisel. Mis ei tee minust küll asjatundjat niplis-, sõlm- ja misiganes pitside maailmas, aga vähemasti on see piinarikas episood süstinud minusse tarviliku koguse austust koos mõistmisega, et lisaks ilumeelele võiks vähemasti alguses ehk töö kallale asudes närvid puhanud olla.

Päikesepitsi valmistamise peensustega ma teid siin vaevama ei hakka (kuigi ma ise olen juba suht kursis), vaid keskendun sellele, miks enamus maailmast – iseäranis Ladina-Ameerika - seda näputööd Tenerife pitsiks kutsub. Selles on süüdi mehed, täpsemalt jesuiitidest mungad, kes väidetavalt just Tenerifel XVI sajandil altari- ja muid pitse vorpides tegid ratsi ja hakkasid radiaalseid diagonaalniite spetsiaalse, 12 - 24 naelaga raami külge kinnitama, kuhu siis juba südamiku ja sealt edasi põimimine oli naljamäng võrreldes varasemaga, kus sõlmimise ajal kogu kupatus üle käe rippus. Et jesuiitide sümboliks on teatavasti päike ja (vastandina käpikuile) läheb neid linikuisse ja kanditikanditesse kõvasti, oli tegu omas ajas pisukese tööstusrevolutsiooniga. Mungad jagasid oma leiutist nunnade ja ilmaliku rahvaga ja Tenerifelt liikus see tehnika juba uude maailma ja üle oma kuldset ajastut nautiva Hispaania koloniaalimpeeriumi. Tenerife pitsi nime all.

Tänapäeval on uhkeim valik Tenerife pitsi (ja muud käsitööd) müügil La Orotava turistilõksudes: Casa de Los Balcones ning üle tee asuvas Casa Turista, aga ka esimese filiaalides üle saare. Ja on enam-vähem kindlasti ehtne (ja kohe kindlasti mitte odav).