shopify analytics

Koerasaared ja Kanaari koerad

Kanaari saarte ristiisaks oli teatavasti Mauretaania ja Numiidia kuningas Juba II, kes nimetas saared sealt kaasa toodud koerte järgi. (Canis tähendab ladina keeles ju koera).

Tuhandeid aastaid tagasi Epirusest ümberasujatega koos (jääb kuhugi tänapäeva Kreeka ja Albaania piirimaile) teele asunud koeratõug on hiljem saanud nime omakorda saarte järele: Kanaari mastif - Canis lupus familiaris. Kanaari mastifi ülesanne olevat karja kaitsmine kiskjate eest ja vähemasti mind on see fakt küll alati imestama pannud – jänesest suuremaid kiskjaid Kanaaridel ju ei ole. Võib-olla alahindan ma haavikuemandaid, aga jänesekarja kitse murdmas ja siis selle kallal raevukalt rappimas on mul raske ette kujutada. Muidugi ei tohiks ära unustada ka siile - kes tõepoolest lihast ära ei ütle, aga kas nende vastu astumiseks on tõesti vaja keskmiselt 60 kg kaaluvaid mürakaid? Muide, kui Kanaari mastifil kuplialune segi pöörata, siis on tulemuseks ohtlikumaid koeri maamunal ning seda kasutavad ära hälvikud, kes neid võitluskoerteks kasvatavad. Inimohvreidki on teada üksjagu, kuulsaim neist ilmselt USA-s sajandi alguses aset leidnud kaasus, kus tapjakoeri kasvatanud abielupaar eluks ajaks vangi mõisteti, kuna nende poolt kasvatatud murjakoer naabrinaise oma kodumaja ees pudiks rappis.

Teine kohalik tõug on veelgi pikema ajalooga, pärit 7000 aasta taguselt Egiptimaalt ning kõigile vähemasti peadpidi teada – surnute riiki haldav Anubis laenas just sellelt koeralt endale pea. Podenco Canario on aretatud puhtalt jahikoeraks ning koolitatakse neid iseseisvalt jänesejahti pidama. Et need pikakõrvalised kiskjad saarel võimust ei võtaks. Osa kohalikke ehk kanaare peab pikk-kõrvade nottimist koguni spordialaks - iseasi on, palju nad selle käigus küll ise ennast ennast liigutavad.