shopify analytics

Kanaari kartul Tenerifel

„Seakardulat mina ei söö!“  

„Seakardulat mina ei söö!“ kuulutas turd eesti naine, lükkas taldriku endast resoluutselt eemale ja asetas lihavad, liigsest päikesest kestendavad käsivarred trotslikult risti rinnale. Ei aidanud siin ükski jutt, et kohalikest sortidest peetakse just „papa negrat“ ehk musta kartulit traditsioonilise kortsukartuli (papas arrugadas) valmistamisel kõige hõrgumaks. Seakartul jääb seakartuliks, nimetage teda kuidas tahes!

Eurooplase silmale on kohalikud sordid ehk tõesti kiduravõitu. Aga kanaari kartulil on kolm korda pikem ajalugu kui Eestis kasvaval, ta jõudis Tenerife (ja teiste Kanaari saarte) põldudele juba 16. saj. keskpaigas. (Kuigi kohal oli kartul Eesti mõisnike aedades juba 18. sajandi esimeses pooles, tõmbas naeris ennast koomale kõige uue suhtes umbuskliku maarahva põldudel alles sajand hiljem – Kanaaridega seega kolm sajandit vahet). Ning kaugelt Andidest tulnuna kannab ta Kanaaridel siiani sünnikodust kaasa saadud nime – papas. Esimene kirjalik kinnitus kartulist Tenerifel on aastast 1567. See on ka teada, et Euroopasse liikus kartul just nimelt Kanaari saarte kaudu. Esialgu kurioosumina – lille juured kõlbavad süüa! Kuigi kartulit leiab täna Tenerifel terrasspõldudelt ja saare lamedamatest osadest ka suuremaid põllusiile, käis kartuli kasvatamine seal kus ruumi üle oli – näiteks puude all ja aia- ning teeäärtes, labidaga maha panduna ja samamoodi ka üles võetuna. Kolm saaki aastas. Sarnaselt veinile on ka kanaari kartulil oma regioonitähis ning koguni 29 sorti on saanud ametliku kaitse (Denominacion de Origen Protegida) kui „Kanaari vana kartul“. Omamoodi kurioosumina on ühel sordil kuningas Edwardist tulenenud nimi – Quinegua (värvilt meenutab ta laigulist granaatõuna ja seoste leidmise jätan ma teie hooleks).

Keetke aga ohtra soolaga maitsestatud vees (kui ookeani käepärast pole), segage mojod ehk kastmed kõrvale ja laske hea maitsta.