MAGUSAD MILJONID

Esimesed miljonid voolasid Kanaari saartele mitte veinist, vaid suhkrusiirupist. 


Kanaari saarte Hispaania (siis küll veel Kastiilia) krooni alla toomise käigus XV sajandi jooksul jagasid Isabel I ja Fernando Euroopast ümberasunud kolonisaatoritele maid, mis olid osaliselt üles haritud konkista poolt hävitatud guantšidest põliselanike poolt, kes terrasspõldudel peamiselt kaun- ja teravilja kasvatasid. Kuna juhtumisi oli enam-vähem samal perioodil saanud Euroopa kuningakodades ja jõukamates majapidamistes ülimalt peeneks kombeks tarvitada toitude ja jookide magustamiseks suhkrut ning suhkur maksis astronoomilisi summasid – kahenaelane (ca 1kg) suhkrupea maksis käsitöölise kuupalga, siis nägid ümber asunud valloonid, kastiillased, genualased ja muud siniverelised just suhkrus võimalust korralikult teenida. Esimesed suhkrutaimed Kanaari saartele tõi muide Kolumbus, kes viis suhkruuroo ka Hispaniolale (täna me teame seda saart Haitina). Pidu kestis läbi XVI sajandi ja poole XVII sajandist, kuni plahvatuslikult kasvanud orjakaubandus, (mis käis suuresti läbi Kanaari saarte, näiteks Tenerifel ja Gran Canarial olid suured orjaturud ja „vahelaod“) ujutas Lõuna- ja Kesk-Ameerika üle tasuta tööjõuga. Ka põllumaad ja vett (ning loomulikult puitu, mida kulub suhkruroost siirupi keetmisel kõvasti) oli uues maailmas mõõtmatult rohkem ja kuna suhkur naljalt ei rikne ning pikad vahemaad transportmisel polnud probleemiks, kukkus XVII sajandi keskpaigas vaid mõnekümne aasta jooksul suhkru hind sada korda, seega suhkruroo kasvatamine ja suhkru valmistamine Kanaari saartel sisuliselt sellega ka lõppes, tehes ruumi viinamarjadele ja cochinillale.

Aga siin-seal näeb sajandite vanuseid suhkruveskite varemeid, samuti leiab suhkruroogu veel tänaselgi päeval Tenerifel kasvamas, küll enam mitte kultuurtaimena, vaid parajalt metsistununa järkorgude nõlvadel ja põhjas. Näiteks Icod de los Vinose külje alt kulgeva barranco põhi (see barranco kulgeb guantšiaegse koobastiku ja tunneli kõrvalt) on suhkruroogu paksult täis.