Õigluse nimel peab ära märkima, et mõned sõiduautod (õigupoolest mõni tuhat) valmistati Hispaanias ka enne teist ilmasõda, nimelt Hispano-Suiza tehases Barcelonas ja lennukimootoritega paralleelselt. Need maanteeraketid maksid aga hingehinda ja tehtigi peamiselt ülirikaste ootusi ja võimalusi silmas pidades.
9. mail 1950 aga loodi Franco initsiatiivil FIATi nupumeeste (Hispaania inseneride esimene põlvkond nühkis siis veel koolipinki) ning Itaalia kapitali kaasabil Sociedad Española de Automóviles de Turismo S.A. ehk SEAT. Esialgu laskis gaudillo itaallastel omatahtsi möllata, aga kui 1953-l aastal tuli liinilt esimene sedaan SEAT 1400, mille müügiedu oli ettearvatult tagasihoidlik, sekkus Franco otsustavalt ja suuresti tänu tema pealekäimisele sündis sõjaeelse VW põrnika eeskujul auto, mis pidi vastama kolme kriteeriumile:
Autot olgu võimalikult odav toota
Auto olgu võimalikult säästlik
Konstruktsioon olgu nii primitiivne, et külasepp saaks selle parandamisega hakkama ja seda eriti just Hispaania olusid silmas pidades, sest maapiirkondades puudusid ju spetsiaalsed autoremondi töökojad täielikult.

Aastal 1957 jõudis seni suhteliselt tühjadele maanteedele kaksikmudel SEAT600 (Itaalias FIAT600), mis lõpuks ometi pani hoogsa majanduskasvu ehk „Hispaania ime“ lainel tärkava keskklassi ratastele.
Venelased vaatasid et ohoo kui tore auto! Ja kui odav! Ja tegid omale samasuguse. Täpipealt samasuguse. No peaaegu.