Laulu- ja tantsupidu selle Eestiga võrreldavas pühalikkuses Tenerifel ei eksisteeri ja sellel on omad põhjused. Esiteks on Tenerifel karneval ja see ei toimu mitte iga viie aasta tagant, vaid igal aastal enne paastu. Ning karneval kerib tuure üles terve kuu aega ja siis on nädal aega järjest pidu. Kostüümide ja (väga) suure rongkäiguga, mille nad jätavad magustoiduna üritustenädala lõppu. Teiseks võib väiksemamõõtmeline laulu- ja tantsupidu puhkeda suvalises külakõrtsis seitsmel päeval nädalas – laulda ja tantsida tinerfeno nii armastab kui reeglina ka oskab. Ja kolmandaks toimuvad Kanaari saartel (ja tegelikult terves Hispaanias ja Portugalis ka) erinevatele pühakutele pühendatud romeriad ehk väikesed laulu- ja tantsufestivalid, mis on inspireeritud lühikestest palverännakutest (romero – keegi, kes on teel Rooma) ning millelt ei puudu ka pidulik rongkäik peopaika. Romeriadeks ajavad rahvariided selga kõik, kellel need olemas on ehk siis enam-vähem kõik kohalikud. Kanaaride rahvariided kujunesid sarnaselt meiega välja XIX sajandiks ning Tenerife, eriti La Orotava kandi seelikud meenutavad väga Eesti triibulisi.

Üks hüpoteetiline küsimus paralleelidest on mul viimasel ajal ka peast läbi käinud: huvitav, kuidas vaadataks selle inimese peale, kes tuleks välja ideega, et – sõbrad, ärme sel aastal romerial veini joo!