Website Generator

PALM MAR

LAST, BUT NOT LEAST

PALM MAR 

Mina elan Palm-Maris. See on väike külakene, mis asub teisel pool Los Cristianose kõrval kõrguvat Guaza mäge ja asetseb Guaza mäe, ookeani ja maastikukaitseala vahel justkui kausis. 


Kui ma Tenerifele kolisin - aastal 2008, siis oli kohalik eestlanna Maarika mulle mõned korterid ülevaatamiseks kokku leppinud ja järjekorras teine korter, mida mulle näidati, asus just Palm-Maris. Rohkem ma edasi ei vaadanud, sest ma olin koju jõudnud. Palm-Mar on kui vaikuse ja rahu oaas ja asub küll Tenerife lõunaosas, kuid samas hoopis teistsugusel Tenerifel, kui seda on turisti-Tenerife oma öiste pillerkaaridega (ja paraku vältimatult selle juurde kuuluva keskööst hommikuni röökivate trikookleidikestes pelmeenikestega, kes vaikivad vaid - ja sedagi mööndustega - oksendamise ajaks. (Lähemal vaatlusel tuvastame me neis briti krooni alamad ja ühendkuningriigi tuleviku). Veidram on see kontrast juba seetõttu, et me elame õigupoolest Los Cristianosest ja Las Americasest kõigest kümne minutise autosõidu kaugusel.


Palm Maris aga on nimelt hotellide ehitamise ja enamikes kompleksides ka puhkusemajutuse pakkumise keeld ja selletõttu on siin ka turiste vähem ja need vähesedki peavad ennast ülal vähemusele kohaselt ning enamuse järgi joondudes suhteliselt ontlikult. Samuti ei kohta siin peaaegu põliskohalikke ehk kanaare. Palm Mari asustavad hoopiski peaasjalikud nn "expatid" ehk ümberasujad, päritolult peamiselt Lääne-Euroopa pensionärid, kes siia oma eluõhtut veetma on tulnud ja teine domineeriv grupp on mõnevõrra nooremad ehk tööealised kodanikud, kes kogu maailmast siia kokku on rännanud, et osa saada palmi all töötamise mõnudest (ja mis seal salata - ka valudest, mida übermanjaana keskkonas tegutsemine endaga paratamatult kaasa toob).


Selle oaasi “avastas” 1968. aastal Afganistaani päritolu Aman Miran Khan, kes oma naisega Santa Cruzi ehk Tenerife pealinna hotelli juhtima oli tulnud. Ta vaimustus sellest (toona vaid lambafarmiga asustatud) paigast sedavõrd, et otsustas siia endale elamise ehitada. Maa omanik aga ei tahtnud kuuldagi Khani plaanist talle mingi ookeanäärne siiluke müüa, seega ostis ta sunniviisiliselt ära terve Palm Mari - lahmaka maatüki, kokku üle 800 000 ruutmeetri. Et seda oli ühele perele liiga palju, kukkus ta koos kohaliku arhitekti Luis Cabreraga kavandama unistuste asumit, kus rohelus ulatuks ookeanini, kus vuliseks ööl ja päeval vesi, laulaksid linnud ning kus luksuslikes villades, rahus ja vaikuses, elaksid õnnelikud inimesed, kellel endastki mõista on lisaks sünnipärasele harmooniaihalusele ka piisavalt pappi, et kogu see luksus kinni taguda. Kohaliku omavalitsusega jõuti kokkuleppele ning ehitus läks käima. Rajati purskkaevuga üldkasutatav bassein, mõned villad ning palju rohelust, kuni saabus aasta 1975, mil Franco suri ja suures demokratiseerimise tuhinas sekkus arendusse vastvalitud sotsialistlik saarevalitsus, kes senised kokkulepped kohalike omavalitsustega tühistas. Meie kriteeriumites siis a`la maavanem tuli ja saatis Khani pikalt koos kõigega, mis too omal ajal kokku oli leppinud - olgu siis paberil või kuidas iganes. Mäeveerule ehitati hoopis kõrghoone ja selle järel kohe ka teine ning härra Khan solvus selle peale niivõrd, et lõpetas siinmail igasuguse ehitus- ja arendustegevuse ning hakkas hoopis võimudega kohut käima. Maa müüs ta edasi ehitusgigandile Urbis, kes Palm Mari ise arendama hakkas, aga seda omakorda tükkhaaval ka teistele arendajatele edasi müüs.


Kohtuveskid jahvatasid kaheksa aastaga Khanile õiguse, aga tema jaoks oli juba hilja. Khan suri võõrsil (külastades Austraaliat), tema sakslannast abikaasa koos tütrega elavad aga tänini siin. Nagu ka ülejäänud sakslased, britid, hollandlased ja tõenäoliselt kümnete rahvuste esindajad, kes Palm-Mari oma teiseks või esimeseks koduks on valinud. Et härra Khani plaanist asja ei saanud, on õigupoolest kokkuvõttes ju üsna hea. Vaid vähestele väljavalitutele planeeritud elüüsiumiväljad on nüüd paljudele koduks saanud. Palm-Mar ei tee vahet, kas te olete Flandriast siia uusi väljakutseid otsima kolinud või oma pensionipõlve selle kevadesaarega siduda otsustanud britt - ühtviisi hästi ja koduselt tunnevad ennast siin kõik. Õhtuti jalutavad rannapromenaadil vanad ja noored oma koerakestega või ehk niisama oma lõbuks - veinikalorid tahavad ju põletamist, kohvikutest kostab tasast suminat ja üksikuid rõkatusi – täpselt nii, nagu ühele korralikule paradiisile kohane :). Kui teil on plaanis Palm Mari väisata, valige selleks õhtune, see tähendab päikeseloojangu eelne aeg. Los Cristianose ja Las Americase kohal loojuv päike kuldab kogu ranniku üle ja see mälupilt on Tenerife suveniir, mille eest mitte keegi teilt mitte sentigi nöörida ei saa.
Kui te aga loojangu nautimiseks otsustate valida valgete diivanite ja vooditega (jajahh :) Bahia Beachi nimelise rannabaari ehk chiringuito, siis te muidugi pelgalt sentidega ei pääse.