Cesar Manrique, Lanzarote, Kanaarid ja Tenerife

Manrique käsitles saari kui looduslikku lõuendit.


Usutavasti ei lähe ma üldistamisega liiale, kui väidan et näiteks Kuuba on Fidel Castro nägu. Räämas koloniaalarhitektuur, tühjad riiulid kohalikele mõeldud poodides, revolutsioonieelsed Cadillacid ja Chevyd jne. See on Castro pitser. Õigemini kirsajälg.

Palju õnnelikumas olukorras on Kanaari saartest vanim – Lanzarote. Kuigi ka see saar on paljuski ühe mehe nägu, kellest enamus eestlastest pole kuulnudki ja tema nimi on Cesar Manrique. Sündis ta 1919 Lanzarote pealinnas Arrecifes ja juba hilisteismelisena läks vabatahtlikuna kodusõtta - frankistide poolel. Peale Madridi San Fernando kunstikooli lõpetamist põrutas Cesar Ameerikasse ja töötas end seal kunstnikuna üles, tuustides ühtlasi ringi ning suheldes kunstnike ja rahamaailma koorekihiga üle maailma. Enne kodusaarele naasmist muide tagus tema ateljee rendi kinni Nelson Rockefeller, kes oli siis ehk kuuekümnendatel New Yorgi kuberner, aga rohkem tuntud ikkagi kui USA asepresident Fordi ajal, hellitusnimega Rocky. Igatahes - kodusaarele naastes oli Manrique tehtud mees ja sisuliselt anti talle vabad käed Lanzarote kujundamiseks oma käe ja maitse järele. Manrique käsitles saart kui looduslikku lõuendit ja esimese asjana lasi kõik majad värvida valgeks, et hangunud laavas oksüdeerunud keemiliste elementide spekter paremini mõjule pääseks. Ta kujundas Timanfaya rahvuspargi, seadis koopasse stalaktiitide alla sisse kontserdisaali (kus maa-aluses järves elavad fluerestseeruvad tillukesed ja pimedad vähilised), paigaldas kogu saarele kineetilisi ehk tuule jõul töötavaid skulptuure, lasi rajada vabaõhu basseine, restorane, vaateplatvorme jne. Enda elamise ehitas ta muide koobaslabürinti. „Suures toas“ siugleb kuivanud puu läbi erosioonist lihvitud avause välja, aga taamal ripuvad seinaorvades Picassod-Dalid-Koonsid-Warholid-etc-d. Originaalid. Minge vaadake, see on nüüd muuseum. Ka kuulus Lago Martianez Puerto Cruzis Tenerifel on Manrique looming. Ja veel väga-väga palju muud nii Lanzarotel kui teistel Kanaari saartel. Isegi paljud pähekulunud detailid, mida Kanaaridel kohtab iga päev nagu Cicari logo (Cicar on pan-kanaari autorendifirma) on tema tehtud.

Ja üks asi veel. Manrique oli Franco pooldaja ja Francole meeldis Manrique ka päris hästi. Kuigi ta alati tema loomingule pihta ei saanud. Salvador Dali oli ka Franco fänn. Mõõdukas, aga fänn. Picasso samas vihkas Francot, võiks isegi öelda et jälestas. Aga see ei seganud neil kolmel (ja veel kümnetel teistel) olemast omavahel sõbrad ja austada üksteist.