Ühekordsete Hiina kohvrite ajastul on muidugi raske ette kujutada, et kunagi suudeti isegi kartongist valmistada kohvreid, mida sai pärandada. Rääkimata püsivamatest materjalidest nagu sea- ja vasikanahk ja Lutheri vabriku leivanumbrist vineerist. Ja tihtigi olid need kohvrid kirjud nagu pühademunad erinevatest kleepsudest, mis asendasid suurepäraselt sotsiaalmeediat – kohe oli näha, kus pagasi omanik reisinud oli, teadjam võis kleepsu värvi järgi sedagi öelda, mis aasta paiku. Küll mitte seda, et koos kellega, FB saab siit punkti.

Pagasi etiketid (luggage label) on tegelikult sünnitatud logistilisest vajadustest – nad võeti kasutusele ca 130 aastat tagasi peenemate hotellide poolt, kes lasid oma kundede pagasi märgistada juba laeval või rongis, et kallite külaliste kraam kindlasti õiges sadamas või jaamas maha tõstetaks. Aga õige pea sai selgeks nende kirevate sildikeste mõju reklaamikandjatena ja möödunud sajandi alguses hakati nende kujundusele rohkem tähelepanu pöörama ja sageli telliti kavand mõnelt moodsalt kunstnikult, tehti mahulisi ja koguni eri vaatenurga all pilti vahetavaid kleepse jne.

Kuni reisimine oma eksklusiivsuse minetas ja igavad triipkoodid selle kireva kombe ära tapsid.