Wolfgang Köhler sündis aastal 1887 Tallinnas (siis muidugi Reval) Eestimaa Rüütli- ja Toomkooli direktori Franz Eduard Köhleri ning Oleviste kiriku pastori tütre Wilhelmine perre. Et Toomkool (kui baltisakslastele emakeelset haridust pakkuv kool) jäi Aleksander III üle impeeriumi käima lükatud venestamiskampaaniale jalgu ja uued reeglid polnud Franz Eduardile vastuvõetavad, kolis ta pere Saksamaale kui Wolfgang oli viieaastane, seega eesti keelt Wolfgang ilmselt ei rääkinudki, kuigi kõikjal ankeetides märkis Köhler oma rahvuseks este (eestlane). See on õigupoolest pikem jutt, aga põhjus oli tegelikult lihtne - natsid ja natsism, täpsemini rassiteooria, mida ta naeruvääristas ning mille vastu ta avalikult sõna võttis ja see omakorda tegi talle Saksamaale jäämise võimatuks - 1935 emigreerus Köhler perega USA-sse, kus ta 1967 ka suri.

Köhler on siiani esimese poolesaja sees tsiteerituselt kogu maailma psühholoogide seas ja tema panust psühholoogiasse võib võrrelda vaid akadeemikute Baeri panusega bioloogiasse/meditsiini või Einasto avastustega astrofüüsikas. Köhler elas ja töötas Tenerifele, La Orotavasse „Casa Amarilla“ ehk kollasesse majja ning selle aeda rajatud primaatide uurmisinstituudis 1913-1919 ning oli ühtlasi selle Preisi Akadeemia poolt rahastatud ettevõtmise juhatajaks. 1917 ilmus Köhlerilt monograafia, milles ta lükkas igaveseks ümber sellal valitsenud arusaama, et Homo Sapiensil on tööriistade kasutamise (ja valmistamise) ainuoskus. Kui pärdikul on ikka kõht tühi, ehitab ta kastidest redeli nagu naks ja toob ridvaga banaani räästa küljest alla, mille kiuslik onu Wolfgang nii kõrgele on riputanud. Köhler on ka geštaltpsühholoogia rajaja, milleta ei tänane psühholoogia ega pedagoogika mõeldav ei ole.

2011 väisas Tenerifet Jane Goodall (loomade eestkõneleja ning ilmselt maailma tuntuim šimpansite uurija, kes on nende seikluslikus seltskonnas veetnud pea kogu oma elu, üle poole sajandi), kes püüdis saare isandatele selgeks teha, millisel erakordsel mälestusmärgil nad hävineda lasevad, aga tolku sellest muidugi ei olnud. Mis korduvatest tulekahjudest ja rüüstamisest püsti oli jäänud, lükkas buldooser mõned aastad hiljem maatasa. Ohutus eelkõige.