Mobirise

KLIIMAPAGULANE

KATKENDID ÜHEST VÄGA AEGLASELT VALMIVAST RAAMATUST

MA VÕTSIN NEID KUULDA

MA TAHTSIN TEHA EESTIST PAREMA PAIGA. AGA ET ALUSTADA
SOOVITATAKSE ENDAST, SIIS KOLISIN TENERIFELE.

MA POLE TURIST, MA ELAN SIIN

"Kliimapagulane" on pooleli olev raamat, milles Olavi jagab oma kogemusi Tenerifele kolimisest ja seal ellu jäämisest, eestlastest ja teistest (im)migrantidest, vaimustavalt mitmekesisest issanda loomaaiast, aga samuti kohalikest ehk kanaaridest - sellest tuleb raamat kliimapagulase vaevalisest kohanemisest ning kirevast elust Tenerifel.


/-/ Edukaks saamise võti on eristumises, mis tähendab seda, et luuakse kopeerimatut ja edulugusid võib olla küll huvitav lugeda, aga kõrva taha on sealt vähe panna. Samas väga hariv teema on justnimelt läbikukkumine, sest just põrumistes on väga palju sarnast. Eriti Tenerifel.

Ilmselt astub iga päev Tenerife pinnale kui tõotatud maale kümneid, aga võib-olla koguni sadu inimesi, kes arvavad, et neil õnnestub seda saart muuta. See õnnestub väga vähestel, enamusi muudab hoopis Tenerife ja enne kui nad sellest arugi saavad. Ja mitte kõik ei sünni Tenerifel ümber pühakuna.

See raamat on vähem õnnestumistest ja rohkem põrumistest, vähem saare joovastavast ilust ja rohkem inimestest. Minust, Eikest ja kliimapagulaste kirevast seltskonnast, kohalikest ja expattide paabelist, turistidest ja Kompassi ekskursioonipuhvetist. Ja muidugi kassidest.

Usutavasti on sellest raamatust mõndagi kõrva taha panna neil, kelles märjad sokid ja lörts tekitavad autorile nii tuttavaid emotsioone ning kes ühel hetkel pakivad suure kohvri.

Nende aastate jooksul ei ole meil kordagi igav hakanud ja ma loodan, et seda on sellest raamatust aru saada. /-/  



EL SUEÑO* GRANDE

Las Galletas, 2008


Naisterahvas teisel pool letti on ühevõrra sõbralik kui abitu. See on muidugi minu vaatenurk, sest kui keegi on siin abitu, siis oleme need meie Jaaguga. Jäägripealik tõstab käed rinna kõrgusele kokku ja joonistab õhku hiiglasliku muna. „Ütle talle, et see pole mingi karbike, mis kuhugi teiste pakkide vahele saab vajuda!” käsutab Jaak. „Ütle talle, et see on suur pakk. Ütle talle!” Nüüd on minu kord kätega õhku suur muna joonistada (ja vastupidiselt toonasele Jaagule, kelles oleks raske ära tunda tänast soonilist spordipossi, ulatusid mu käed peaaegu põrandani). End püsti ajades pahvatan ma punetava näoga, kuid õnnest särades: „GRANDE!!!”. Aju sai kummardudes veidi verd ilmselt juurde ja see keeruline sõna tuli mulle võimeldes korraga meelde. Aga ka puhtast hispaaniakeelsest grandest pole abi, proua jahvatab meile midagi kiiresti-kiiresti rääkida, kuid tema kehakeel ja kahjatsev ilme ei jäta ruumi vääritimõistmiseks – ka grandet pakki neil lugupeetud senjoorile kahjuks anda ei ole.


Me läheme konditsioneeritud postkontorist välja päikese kätte ja Jaak siunab ennast tühjaks. Äsja nurjunud katse Las Galletase postkontoris end vene keeles (sest see oli ainuke võõrkeel, mida Jaak enam-vähem valdas) mõistetavaks teha ei mõju teadagi üldisel foonil tujutõstvalt. Juba teab mitmendat nädalat on Maarjamaalt teel, õigem oleks küll öelda hoopis - kadunud - üks grande saadetis, milles on lahtivõetuna pool jäägripealiku grandest plaanist: kokkupandav süst, millega ta kavatseb kogu vanaduspõlve laisalt ümber Tenerife sõuda. Sahistada süsta nina kuldkollase ranna sooja liiva just siis, kui tuju tuleb. Jääda palmisalus laagrisse, küpsetada päeval püütud kala, keeta kohvi ja nautida öösiti lõkke ääres Atlandi ookeani lainelokset rannal. Tema plaanist kuuldes kraamisin ma arvutist välja kõige süngemad ja ähvardavamad Tenerife vaated ookeanist otse taeva poole viskuvatest kaljudest, kust ka pingsamal uurimisel ei paista ei kuldkollaseid liivarandu ega palmisalusid, kuid sellise pessimistliku ja asjasse puutumatutesse pisiasjadesse takerduva tähenärimise lükkas suur valge jäägripealik hooletu viipega olematusse. Ainuke tõsine takistus unistuse realiseerimiseks tuli sealt, kus seda kõige vähem oodata oli: mingid (tõenäoliselt Galiitsia mägedest lassoga kinni püütud) ebaprofessionaalsed postiametnikud, kes on kas pimedad või kirjaoskamatud või mõlemat, olid tema unistuse ära kaotanud! Nii suur pakk ja ei leita üles?! Ajab ikka närvi mustaks küll! Ajab muidugi, olin ma nõus. Et väljas oli väga palav, istusime varjulisel poolel tänavakohvikusse ja tellisime külma vett. „Sin gas”** teatas jäägripealik ettekandjale hooletult. Polüglott! Ja me arutasime asja. Nagu ma postiteenistuse kodulehelt välja olin uurinud, oli grande pakk mandrilt Tenerife poole saadetud juba mitu nädalat tagasi. Juba rohkem kui nädala näitas seesama otsingusüsteem, et pakk ootab Jaaku Las Galletase linnakeses, kus oli siis ja on ka praegu Palm Mari teenindav postkontor ja just meie Palmi aadressile olid hoolikad käed selle kokkupandud unistuse saatnud. Postkontoris olime me nüüdseks sel ootusärevusest tiinel nädalal kolmandat korda ja iga kord tühjade kätega tagasi tulnud. Kuskil on mingi „kala”, aga kus? Jaak keerutas veeklaasi käte vahel ja küsis mult otse: „kas sa niipalju oskad neile öelda, et ma tahan selle nende laoruumi ise üle vaadata, kuna see programm ju ometi näitab, et pakk on seal? Äkki see proua ei oska lugeda?!” Ma võtsin lonksukese vett, see oli meeldivalt külm ja värskendav ning mõttes lauset konstrueerides arvasin ma, et ma võiksin vähemalt proovida. Vähemasti osa sellest kurjast kahtlusest küll enda teada jättes. Jätsime mündid lauale ja purjetasime jälle postkontorisse sisse. Mulle jäi mulje, et meid äsja teenindanud proua ei olnud meid jälle nähes just rõõmus. Numbrit võtma me ei vaevunud, vaid suundusime otsejoones leti juurde. Ma naeratasin prouale (tõenäoliselt virilalt) ning hakkasin kobamisi moodustama lauset, mida selles ruumis hispaaniakeelseks pidasime vast ainult meie Jaaguga – eriti Jaak. Kui ma oma puterdamisega vast poole peale olin jõudnud, saabus tagantpoolt üks meesterahvas, kelle külge meie proua nüüd kergendusega klammerdus ja talle midagi meeleheitlikult seletama kukkus, ise altkulmu meie poole piiludes. Senjoor kuulas proua ära ja pöördus meie poole sõnadega, mis kõlasid kui muusika: “May I help you?” Siin rääkis üks inimene inglise keelt! Ma kraamisin jälle kõik meie pakiga seotud postikoodid ja värgid välja ja seletasin härrale, et näete nii ja naa, teie enda arvutiprogramm näitab, et selle härra pakk peaks olema teie juures, aga kuidagi ei leita üles. Pakk on selline grande muidu. Sõna “grande” peale hakkas Jaagus tööle tingitud refleks, ta nõksatas, astus paar sammu tahapoole ning esitas taas auditooriumile oma pantomiimi kujuteldava munaga, öeldes lõppu tähenduslikult noogutades: “grande”. Postimees kiskus oma pilgu Jaagult lahti, võttis minu käest paberi koodiga ning süvenes arvutisse. Ja siis ütles, et meil on õigus, et tõepoolest - „computer says yes”. Järgnes vadin mehe ja proua vahel (jäi mulje, et proua pole kaugel nutma puhkemisest), mille järel mees napsas letilt meie koodimajanduse ja suundus energiliselt tagaruumidesse. Jaak vaatas talle järele ja hakkas higistama. Ma olen kindel, et vaimusilmas nägi ta kroonuhalli terasukse asemel kuldkollast rannaliiva, mille kohal laisalt õõtsuvad palmid. Ootame. Kõik, kes postkontoris, vaatavad meid ja näivad ka ootavat. Kolm minutit. Meest pole tagasi. Viis minutit. Kuus minutit. Igavik. Siis lõpuks tuli mees tagasi. Tema tarmukus oli märgatavat vähenenud, sest ta naases meie paberiga, aga ilma envio grandeta (ma olin just uue sõna õppinud). Ja teatas meile, et tõesti imelik lugu, aga kompuuter tõenäoliselt eksib. Ja et tal on kahju. Nüüd sai Jaagul sekundi murdosa jooksul mõõt täis. „Ütle talle!” sõnas ta resoluutselt, ”Ütle et ma tahan ise selle nende kuuri läbi otsida ja et enne ma siit ära ei lähe! Ütle!!” Senjoor ja senjoora teisel pool letti vaatasid nõutult seda sisisevat, suurt, valget ja higist leemendavat meest ja siis küsivalt minu otsa. „Ta tahab ise vaadata” ütlesin ma vabandavalt.”ta arvab, et see peab seal olema”. Härra nägu lõi särama „Pliis!” ütles ta ja kiirustas letiosa üles tõstma, avades meile pääsu tahapoole. Jaak tüüris ülestõstetud leti vahelt läbi nagu aurik Gibraltarist, ehk ainult pisut rohkem auru välja ajades ning mina pidasin targemaks talle järgneda. Ehkki härra postiametnik tundus inglise keeles päris ladusalt loovivat, ei saanud see ju olla kinnituseks, et tal vene keelega sama soojad suhted on, mõistate. Niisiis, kõige ees rühkis otsustavust täis Jaak, vahetult tema kannul üle Jaagu õla uksi lahti tõukav postiametnik ja kõige lõpus kinniprantsatavate uste eest põiklev mina. Koridori lõpus leiduv suur ruum oli riiuleid ja nendel lesivaid pakke täis. Enviosid, kordasin ma endamisi. Envio, envio, envio. Väiksemaid ja suuremaid, aga mitte ühelgi riiulil mitte ühtegi grandet, vähemasti mitte nii suurt, nagu Jaak kirjeldanud oli. See poleks ühelegi riiulile mahtnudki, kui Jaagu kirjeldus vähegi tõele vastas. Käisime riiulite vahel edasi-tagasi ning Jaak pidi nüüd omaks võtma, et selles postkontoris ei tööta siiski pimedad ega kirjaoskamatud. Isegi kui nad tõesti on juhtumsi lassoga Galiitsiast püütud ja siin orjatööl. Suundusime pettunult tagasi. Vahetult enne letitagusesse jõudmist köitis mu tähelepanu üks koridori nurka toetatud ja kilesse mähitud kookon. Selline grandest grandem kookon. Kookoni peal oli suur silt ja üle sildi majasuuruste trükitähtedega kirjutatud nimi: JAAK MOSIN. /-/


el sueño* - unistus (hisp.)

sin gas** - ilma gaasita (hisp.)



SEIKLUSRIKAS MEREREIS

El Puertito, mõni päev hiljem


/-/ Kolm vastamata kõnet. Kõik Jaagult, paariminutiste vahedega ja juba tunni aja eest. Valin talle tagasi, telefon kutsub päris pikalt, kuni viimaks vastab:

- “Jaa kuule, ma helistasin, aga juba korras kõik.”

- “Mis juhtus?”

- “Ei kuule, midagi ei juhtunud, ma mõtlesin et küsin, et kas sul äkki rauasaagi on, aga ma siin juba ühe amigo käest sain rauasae lehe, see ajas asja ära.

- “Rauasaagi? Mis sa sellega teed?”

- “No ma panin siin baidarkat kokku, aga see on puhta valesti tehtud ju kõik, need torud ei hakanud kokku, ma võtsin jupid maha.”

- “Ahah, no okei.” (mida muud mul oleks olnudki öelda).

- “Kuule, ma hakkan nüüd katsetama, kui sul midagi tähtsat teha pole, tule ka.”

Eike paneb päevitusriided kleidi alla ja sõidame Jaagu juurde. Jaagu koopast El Puertitos kätte paistev kilpkonnalaht on Las Americasest mõniteist kilomeetrit edasi Gigantese poole ja poole tunniga oleme me igatahes kohal. Juba mäekülge mööda alla sõites paistab kätte nii rannaliival kõhutav nooljas süst ehk baidarka ning selle ümber askeldav Jaak. Kui me randa jõuame, seisab Jaak oma lemmikasendis - jalad harkis ja käed seljal - oma laevukese kõrval ning tema nägu on laia naeru täis. „No tervitus!” hüüab ta meile vastu. „Ma oleks korra juba ümber käind! Näe, seal lainete juures.” Ma vaatan ookeanile. Sadakond meetrit veepiirist, seal, kus astanguna järsult sügavamaks läheb, murdub ookeanilt tulev arvata meetrine ummuk vahuseks murdlaineks. Mnjaa. Jaak vaatab naeratades mulle otsa: „Noh, teeme proovi?” Eike vaatab samuti laineid meid ja süsta, aga otsustab mitte midagi öelda. Tark naine.


Kõigepealt vaidleme selgeks, kes kuhu istub. Jaak on raskem ja peaks õigupoolest olema taga, aga kuna mul on sedasorti ujuvvahenditega siiski mõnevõrra kogemusi ja Jaagu ainukesed kogemused on veerand tundi vanad, siis lähen ise taha ehk roolimeheks. Veame laevukese põlvini vette ja ma hoian süsta jalge vahel seniks otse, kuni Jaak ennast sisse sätib. Ma keelan tal aeru mõlaks nimetada ja saan näägutada tähenärimise pärast. Kuhugi on kadunud Jaagu muretu joviaalsus ja ma võiksin vanduda, et selg minu ees on pisut krampis. Kuniks ma ise süsta saan, on laine meid ahtriga kaldasse kinni ajanud ja ma keelan Jaagul püsti tõusta ja meid mõlaga (ikka!) lahti lükata. Kuigi Eike näis vahepeal olevat võtnud hoiaku, et tal pole nende hulludega mingit pistmist, hülgab ta oma päevituslina ning tuleb armuliselt ligi ja lükkab meid kaldast lahti. „Ära sa vasakult niipalju tõmba!” õpetatakse mind eest. „Tõmba rohkem paremalt, ma tõmban ise vasakult”. Ma rahustan Jaaku, et ma ei tõmba vasaku labaga üldse. Et ainult parema labaga tõmbangi, olgu ta mureta. Jaak kühveldab mõlemalt poolt nagu meeletu, vett lendab kõrges kaares tahapoole ja see, mis minust mööda läheb, nagu ka see, mis mind mööda alla nõrgub, maandub paadis, sest põllede paigaldamisele me aega ei raisanud. Jõuliste tõmmetega on Jaak meid murdlaineteni toonud ja nüüd kuulen ma solina vahele: „hoia nüüd otse, kui siin lapiti läheb, siis on meil perses, siin ma ümber oleks käinudki.” Ma luban otse hoida. Kolm paadipikkust vahuni, siis kaks ja juba tõusebki meie baidarka nina taeva poole, et siis hirmsa plartsatusega teisel pool alla langeda. Vesi käib üles süsta ja soliseb sisse, aga me oleme murdlainest läbi ja püsti! Alles nüüd saan ma ise ka jõudsamalt tõmmata, sest meie suund pole enam nii oluline, kui eest tuleb mulle absoluutselt ootamatu ettepanek: „Mis sa arvad, keerame tagasi?” Ma ei ole nõus tagasi keerama. Mitte mingil juhul. Me oleme ennast ookeanile välja võidelnud ja nüüd alles fun ju algab! Ma teen ettepaneku sõuda vähemasti ümber neeme Spaghetti Playale ehk hipiranda. Jaak arvab, et mis sinna ikka sõuda. Mainin kollast liiva, aga see ei too loodetud tulemust. Muudkui et tagasi. Mina ei taha. Kompromissina sõuame neeme tipuni ja kahe mehe jõul käib see meil kähku. Liiga kähku minu jaoks. Aga siis on Jaak ka murdumatu ja meil tuleb ikkagi nina kalda poole keerata. Teist korda, pealegi alla lainet pole murdumiskohast üle libisemine enam eriliseks väljakutseks, kuigi vett saame paati nüüd veelgi rohkem. Aga siis oleme me juba kaldas ja nõrguvate pükstega Jaak on mingi imenipiga kaldaliival veel enne, kui paat kuiva maad puudutada jõuab. Jaak tõmbab paadi poolenisti kuivale ja ise paati püsti hoides laseb mul välja ronida. Annan talle paadist aerud, tõmbame ähkides süsta (mille sees lainetab pool ookeani) päris välja ja keerame sealsamas kummuli. Jaak seisab harkisjalu, püksid veest tilkumas, käed puusas, jälgib tummalt ookeani tagasi pahisevat vett, mida on kui mitte poole ookeani, siis vähemasti väiksema järve jagu ja paistab kipras kulmu tagant paganama mõtlik. Siis korraga teeb ta suu lahti. „Tead, mul on sulle üks kingitus”.

Viie sekundi pärast olen ma värske süstaomanik. /-/





KOLUMBUS

Maikuu, 2008


/-/ Keskmist näppu on mulle siin liikluses näidatud ainult ühe korra ja seegi oli üks maikamees, kes oli eriarvamusel minu kavatsuste suhtes kõigiti liikluseeskirju järgides realiseerida oma eesõigust ringile sõitmiseks. Mõnes üksikus kohas on see meil muide nii, et õigus pole mitte ringil liiklejal, seega jälgige alati enne ringi märgistust asfaldil – kui kolmnurk on teravikuga teie poole, on tegemist tavalise ringiga, kui see kolmnurk aga on hoopiski ringil ja annab eesõiguse teile, siis veenduge, ega ühtegi maikameest silmapiiril pole ja kasutage julgesti oma privileegi.

Kuigi esimestel päevadel tundus orienteerumine nende lugematute ringteede ja veelgi enamate hotellide vahel lootusetu perspektiivina, võtsin ma nõuks end vägisi topograafiliselt harida. Selleks laenutasin ma kümneks päevaks motorolleri, et väljavaade oleks maksimaalne (aga nende rendihinnad on Tenerifel võrreldavad või koguni kallimad kui väiksemal autol ja troonivad kindlasti maailma esikümnes – põhjuseks õnnetuste statistikal põhinevad kindlustussummad) ning asusin saare lõunaosa avastama. Eesmärgiks võtsin läbida vähemalt 100 km päevas (mida pole siin lihtne täis sõita) ja kukkusin uhama. Kolmandal-neljandal päeval hakkasid mõned ringid juba tuttava(ma)d ette tulema. Umbes nädala pärast korra valesti keerates sattusin ma teele, mis mind Palm Marist viis Los Cristianosesse kiirteed vältides ja kui ma paar korda testimise mõttes selle teeotsa ka Los Cristianoses üles leidsin, hakkasin ma tundma ennast juba väiksemat sorti Kolumbusena. Könnid, mis te hädaldate, kõik on imelihtne! Just kiirteel läbitav osa polnud rolleri seljas nimelt midagi sellist, mida ma väga nautinud oleks. Küll aga on just kiirteelt pärit mälestus, mida ma kunagi ei unusta. Ühel kaunil õhtupoolikul, kui ma olin kohusetundlikult oma avastamiskilomeetrid täis sõitnud, keerasin ma kuskil Americase juures kiirteele ja vajutasin punni põhja. 120 km/h selle tabureti otsas, autod veel kiiremini mööda tuhisemas, kõigil kaasas kooli aula täis kaasakihutavat õhku - see kõik on omavahel öeldes parasjagu hirmutav, aga nii sai see jupp lihtsalt rutemini otsa. Ja nii ma pirisen kiirtee servas nagu mesilane mesipuu poole, lühikesed püksid jalas ja T-särk seljas ning tee viib mind tasapisi mäkke – üle laugjama osa Guaza- ehk Olavimäest, millest kiirtee läbi on raiutud. Ja siis korraga, ilma vähimagi hoiatuseta, saavad mu keha kõik katmata osad kuuma õhu nätaka. Kujutage ette, et te sõidate tsikliga heinamaal ja siis korraga on teil ees saun ja te panete täie hooga leiliruumi sisse. Midagi sellist juhtus minuga, kui ma mäe otsa jõudsin ja mind embas minu esimene Kalima – kuum kõrbetuul, mis saab alguse Sahara kohal ja vahest viib liiva Floridani välja. Ma oleks ehmatusest külje maha pannud, aga kümne sekundi pärast hakkas see mulle meeldima. Mitte küll niipalju, et korrata, eksole. Ja kolmekümne sekundi pärast sai see kiirtee otsa.

Mõned päevad tiirutasin ma erinevate marsruutide kinnistamiseks veel ja siis saabuski kümnenda päeva hommik. Rendilepingul seisis, et võrr tuleb tagastada kell 10.00 ja kui ma üle poole tunni hiljaks jään, võetakse tagatisrahast veel üks päev maha. Deposiit oli muide € 200, päev toona 125 kuubikulisel € 32, väiksemaga kiirteele ei tohi ja et mul polegi vaja, seda ma ju ei teadnud.

Et mitte midagi juhuse hooleks jätta, startisin ma Palm Marist kell 9. Verand tundi sõitu, veerand tundi eksimiseks ja pool tundi veel igaks juhuks. Usalda Allahit, aga oma kaamel seo kinni. Kui kell sai 10.00, olin ma tagastamisel nõutavast täispaagist vähemat veerandi jälle maha sõitnud, sest seda kohta, kuskohast ma selle rolleri rentisin, lihtsalt enam ei olnud. Ma mäletasin paganama hästi, et oma avastusretkedel olin ma sellest asutusest hea kümme korda mööda sõitnud, aga nüüd selgus, et seda tänavatki pole enam! Ma sprintisin igas suunas, pöörasin küll vasakule, küll tuttava vilksatuse järgi järsult paremale, aga mida polnud, oli see neetud tänav oma neetud rendiputkaga. Ja iga kord, kui mulle tundus, et nüüd lõpuks olen ma õigel teel, hakkas viimaks palmide vahelt paistma Andorra hotell ja ma olin põhimõtteliselt sealsamas, kus viis minutit tagasi. Ja veerand tundi tagasi. Ning pool tundi tagasi. Kui ma peale järjekordset kiiremat ringi järjekordselt Andorra ees kiivri peast kiskusin, et oma leemendavat ja sügelevat laupa kratsida (hügieeni kaalutlustel oli kiivri sees veel toredasti kare mütsike, nagu haiglas ja piimakombinaadis külalistele pähe antakse), pidas mu kõrval kinni üks tillukene auto. Autos istus ilmselgelt lõbustatud ilmega noorsand, kes tundis viisakalt huvi, ega ma juhtumisi neid ei otsi. Ma olin seda nägu kusagil näinud. See oli see tüüp, kes mulle rolleri rentis! Elupäästja! Ma kinnitasin talle ülevoolavalt, et otseloomulikult otsin ma neid, aga mu vastleitud Kolumbuse-geenil pole parimad päevad ja andku nad mulle andeks ja nii edasi. Tüüp ainult naeris ja soovitas endale järgi sõita. Väike auring Andorra ees - selle päeva viimane, siis nats otse ja nats vasakule ja mingil imeväel oli see tänav Tenerifele tagasi saanud! Ja rendiputka ka! Et nad olid viimase kolmveerand tunni jooksul oma 27 korda saanud jälgida, mismoodi loll turist tupiktänava otsast mõlemas suunas uhkelt mööda paarutab, siis tagastati mulle deposiit täies mahus. Ja olgu nad nii selle suuremeelse akti kui mu rolleriga liiklusest kõrvaldamise eest igaveseks tänatud. /-/



LÄBIKÄIK K

Palm Mar, aprill 2008

/-/ Mõne tuhande elanikuga Palm Maris oli 2008 aastal kaks toidupoodi. Praegu on ka kaks, aga selle vahega, et üks nendest on juba Coviran ehk keskmiselt suur market. Toona olid mõlemad ostukohad alla sajaruudused keldripoekesed, mis asusid ühe ja sama kompleksi nullkorrusel, vaheldumisi kohvikute ja restoranidega, teineteisest vast mõnikümne meetri kaugusel. Ühte hakkasime me kutsuma inglise poeks ja teist hispaania poeks. Inglise pood oli pereettevõte, kus ema, isa ja tütar kordamööda kassas istusid ning sihtgrupiks olid neile sajad oma (peamiselt vanad) kondid päikese kätte vedanud ja end Palm-Mari sisse seadnud Ühendkuningriikide alamad, kes isegi palmi alla kolides oma hommikusest english breakfastist ja muudest tuttavatest maitsetest loobuda ei raatsi. Kui me siin ülepea maitsest rääkida tohimegi, sest valdavalt oli tegemist sügavkülmutatud kraamiga ja tegemist on inglastega. Ärge laske end Floydist ja Ramsayst eksitada (viimasest tuleb muide selles raamatus veel juttu). Aga hoolimata hispaanlaste poega võrreldes märgatavalt kesisemast valikust oli sellel poel oma vaieldamatu pluss. Siin saadi minust aru ja kui nad oma pagan teab mis dialektiga väga leili ei läinud, siis enamasti mina nendest ka. See on võõrsil suur asi, kui sul õnnestub poest väljuda kraamiga, mida sa olidki sinna ostma läinud. Ma tean, millest ma räägin, sest paar aastat oli meil külmiku taganurgas kena suur käntsakas ilusas pakendis searasva, mille ma higisena koju vedasin, et pasteedisaiu teha.

Juba esimesel päeval inglaste külmkirstude vahele tehtud kiirvisiidil sain ma selgeks, et isegi siis, kui ma soostun kogu ülejäänud elu sööma külmutatud praemuna külmutatud saia ja külmutatud ubadega, pole mulle antud ei armuaega ega pääsu hispaanlaste poest. „No-no, no cat food, darling“ teatas proua mulle kahetsedes.

Proua lahkel loal jätsin oma ostud kassa kõrvale põrandale sulama ja suundusin hispaanlaste juurde. Poes askeldas nooruke sõstrasilmne müüjatar. Ütlesin oma kõige reipama „Hola“ ja sukeldusin võltsenesekindlust üles kloppides riiulite vahele. Kolmandal ringil selles mitte kõige suuremas, aga varisemiseni ülekuhjatud poekeses hakkas mulle tunduma, et Palm Mar on üks lemmikloomi vaenav küla, sest mitte midagi, mis kasvõi natuke meenutaks kassi- või koeratoitu mulle silma ei hakanud. Ei kassipildiga konserve, ei koerapildiga suuri või väikeseid krõbuskikotte, mitte midagi. Suundusin siis neiu juurde. Abi paluma. Täiskasvanud Mees, Kes Kolis Aafrika Kõrvale, Aga Ei Leia Poest Kassitoitu Üles oleks mu nimi olnud indiaanlasena. Oma pilku kangelt tema kaelast ülespoole hoides, sest noorte (ja mitte enam niiväga noorte) kanaari tüdrukute komme kanda mikroskoopilisi toppe, mis fantaasiale mitte vähe, vaid üldse ruumi ei jäta, oli aprillikuisest Eestist tulnule siiski teatavat adapteerumist nõudev katsumus. Kartmata ennast korrata, lasin veelkord käiku tervelt kolmandiku oma hispaaniakeelsest sõnavarast: „Hola!“ ja enne kui kuraas minust välja voolas, küsisin: „cat food?“ Midagi ta mulle vastas, aga pearaputuse ja koos õlgadega tõusvate rindade (silmanurgast ma nägin selle ikkagi ära, sest ega ma pead nüüd päris kuklasse ka ei ajanud) järgi oli klaar, et aru ta minust ei saa. Ütlesin siis aeglaselt: „caaaat???...foooood???“. Rinnad tõusid ja vajusid jälle. Takkajärgi on naljakas, aga teate, siis eriti ei olnud. Minna koju ja öelda Psoltile, et sorri, ma ei leidnud sellest linnast kassitoitu ei olnud variant.

Ma vaatasin maha ja siis neiule tungivalt otsa ja tegin vaikselt, aga sugestiivselt: „mjäu“, ma võtsin kujuteldavalt liualt kujuteldava palakese ja panin selle oma meeleheitel ja näuguvasse suhu. Nüüd me mõistsime teineteist! Ta pööras hooga ümber, tõttas mind järele viibates kuhugi tahapoole ja osutas vasakule põrandale, riiulite alla. Ja seal nad olidki! Konservipurgid reas, kassipildid kenasti peal, koerapildiga krõbuskid ja kõik muu. Hurraa, Titi ja Psolti, nälga me ei sure! Neiu naeratas mu õnne nähes ja peadpidi riiuli alla pugedes kukkusin ma konserve korvi laduma. „Gato“ lugesin ma ühe purgi pealt. Gato. Gat-o. Hmmm.

Kui ma ennast jälle püsti ajasin, oli neiu haihtunud. Loovisin oma raske korviga (krõbuskite pähe olin ma liiva ostnud) kassa poole ja seal ta oligi. Uurakil põrandal olevast kastist kaupa riiulitesse ladumas. Sel päeval kandis ta erkpunaseid stringe ja üle trimmis kannikate jooksis teksadel tikand: NO ENTRY. /-/  


KÜBARAMOORIDE MADALLEND

Kompassis, sügis 2010

GALEROFOOBIA


/-/ Vähe on neid, kes oskavad öelda päeva täpsusega, millal mõni nende foobiatest alguse sai. Mina diagnoosisin endal galerofoobia sügisel 2010, palaval septembrikuu päeval . Teil pole vaja nüüd googlisse tormata, sest te ei leia sealt sellenimelist haigust. See on mu enda leiutatud foobia ning vähemasti mulle teadaolevalt olen ma ainuke selle peene tõve esindaja, aga see-eest raskekujuline ning tõenäoliselt ravimatu vorm.

Kõik algas telefonikõnest. Helistajaks oli vene keelt kõnelev naisterahvas, kelle jutust ma sain niipalju aru, et aega on neil vähe, aga inimesi palju ning nad sooviksid nende paljude inimestega selle vähese aja jooksul võimalikult palju näha ja kogeda. Meie palju-vähe teemaline vestlus oli katkendlik, sest vähemalt poole ajast rahustas ja manitses too proua kedagi Koljat, kes ilmselt taamalt asjalikke nõuandeid jagas, mida ja kuidas täpselt küsida („blin, Kolja, dai ja võskažu!!!“, „blin, Kolja, ja že nihrena ne slõshu!!!“ etc). Blin-koljade saatel saime me telefonitsi siiski niikaugele, et telefonitsi me kuigi kaugele ei jõua ja vaja oleks kohtuda silmast silma.

Neid oli tõesti palju. Ma ei oska takkajärgi öelda, kui palju just, võib-olla kokku 12. Mehed olid välja astunud uusrikaste anekdootidest – kullast lehmaketid kiiskamas eenduvatel roosadel kõhtudel, ülejäänud jupid olid ümber randmete, klotserid-värgid - täismäng. Programmi arutamisel mehed ei osalenud, vaid sumisesid vaikselt ukse peal. Prouade vormirõivaiks olid läbipaistvad hõlstid, mille all vähemalt 2 numbrit väikesed päevitusriided. Ja siis need kübarad. Laia äärega roosad, sinised, punased, suursuguselt lainetavad moodustised, mille alla oleks lahedasti mahtunud väiksem karussell. Ma ütlen ausalt, need kübarad olid nii laiad, et kui prouad poleks olnud erineva pikkusega, oleks nad pidanud veetma puhkuse eraldi gruppidena, sest ühte ruumi poleks nad kõik koos mahtunudki. Hotelli vestibüül kaasa arvatud.

Viisakused vahetatud, asusime asja kallale. Kõigepealt sain ma teada, et see punt oli saarele tulnud kaheks ja pooleks päevaks. Ma küsisin üle – mitte kaheks ja pooleks nädalaks – ikka päevaks. Nüüd olime me kimpus. Üksteise võidu Eikega püüdsime me selgeks teha, et nii lühikese aja sisustamisel läheb valikute tegemine oi kui raskeks. Ilmakuulus Teide vulkaan – tippu tõusuga oma pool päeva läheb ära, siis nii nunnud leemurid ahvipargis, Loro ja Siam kumbki võtavad päeva, loorberimetsad Anagas, ookeanile vaalu vaatama, ma sain aru, et millalgi tahavad mehed kalale minna? etc etc etc, mida sa hing oskad nüüd välja jätta? Aga too helistajast proua, kes oli ilmselt ühiskondlikel alustel karjajuht, võttis ka nüüd ohjad enda kätte ja hakkas terasid sõkaldest eraldama:


- „Leemurid?“ Ja siis üle õla – „Kolja, kus me nägime leemureid? Mauritiusel?“ (Kolja parandas ühtaegu nii leebelt kui üleolevalt, et Madagaskaril, Madagaskaril oli see, kullake),

- „Nii, edasi – delfiinid? Kolja, kus me nägime delfiine? Krimmis?“ (Kolja möönis, et Krimmis ja mujal ikka ka - delfiine on nad palju näinud)

- „Papagoid?“ (Kolja, kus me...???)


Niisiis tegime me õige ruttu selgeks, et vulkaane vaadati Kamtšatkal, vaalu Norras, loorberimetsa Madeiral, vanu, väga vanu ja uusi kirikuid Kreekast Karjalani ja meie saarel polegi neile midagi pakkuda. Viimase ja meeleheitliku trumbina kraamisin ma Masca kuristiku varrukast välja, aga ma tegin selle vea, et näitasin pilti. Prouade reaktsioon oli järsult eitav – liiga kõrge, liiga käänuline, liiga ... liiga Masca ilmselt. Kolja sekkus vahepeal ja selgitas välja, et pooletonnist marliini keegi talle õnge otsa ei garanteeri ning taandus rahunenult taas uksele sumisema.

Natuke Tenerife pärast häbenedes (teised tulid ju nii kaugelt ja meil pole neile isegi labast ükssarve ette näidata) jätsime hüvasti. Aga siis. Üks proua lehvis sisse tagasi ja küsis, et kas lihtsalt küsimusi ka võib küsida? Muidugi! julgustasin ma teda. Ta tegi mulle teatavaks, et neil oli tekkinud segadus sel teemal et - mis vesi see selline on (chto za voda)? Ma tõesti ei saanud algul aru, mida ta silmas pidas. Äkki on vihma sadanud või on toru katki ja tänav lainetab? Pikkamööda, õigemini alles peale näpuga näitamist jõudis mulle siiski kohale. See vesi oli Atlandi ookean. Mida ma siis ka lahkelt ja kergendusega ütlesin. Heakene küll, oli proua nõus. Atlandi ookean, saame aru. Aga seal teisel pool? Jällegi esinesin ma juhmi ja aeglase taibu eestlasena, enne kui ma aru sain, et tädi pidas lihtsalt saare teist kallast silmas.

Ja sellest päevast peale lähen ma natuke, noh – ütleme kipsi, kui keegi suuuure kübaraga sisse lainetab. Eranditega, pean tunnistama, aga üldjuhul on ka põhjust. Kui selle kübara alt vaatab mulle otsa veel õhtumeik (kell 10 hommikul), siis võib mürki võtta, et hiljemalt poole tunni pärast kirjutab see raamat ennast samahästi kui ise. Nagu hea lugeja nüüd isegi juba taipas, on peene nimega foobia tuletatud sõnast galerum, mis ladina keeli on müts või kübar. /-/  


Siin teile veel üks stiilinäide:

/-/ Kübaraga proua lehvis sisse, vabandas kenasti, et teeb meil tooli märjaks ja sättis ennast istuma.

- Kas te oskate mulle ööklubisid soovitada, mis poleks siit kaugel ja kus oleks vaade merele?

Ma nihutan kaardi meie vahele ja näitan et - näed siin on El Faro kiviga visata ja Tibu jääb juba pisut kaugemale, aga seal küll pole…

- Mis kell see eltaro lahti tehakse?

- Ma ausalt öeldes ei teagi, aga üldiselt ega seal suurt vahet ei ole, ega siin niikuinii keegi enne kahtteist-ühte öösel kluppi ei lähe niiet….

- No njeeetnjeeet, mis te nüüüüd!!!! Mkmmmm, see küll ei sobi, me tahame lapsed kaasa võtta ja no kuulge!!! kell üks öösel??!!!!

Proua vaatab mind nagu soldat täid, endal silmad õudusest ikka täitsa pärani.

- Kas siis kuskil midagi varem tõesti ei toimu? Me siin õhtul oleme jalutanud ja muusikat kostub ju igalt poolt varem ka ja…Äkki on ikka midagi varem ka lahti, kus elavat muusikat tehakse?

- No muidugi on, sinna alla jääb näiteks in&out, need hakkavad juba kaheksast pihta minu arvates, no kõige hiljem üheksast.

- Ahnii? Vot kui hea!!! Mis muusikat seal tehakse?

- No esimene pool on selline rokiklassika kaverid ja tei….

Täi on tagasi ja soldat hakkab kannatust kaotama.

- Rokki?????!!!! Ma ei taha rokki!!!, me tahame tantsida. Kas sellist kohta, kus on ikka muusika, mille järgi tantsida saab siis tõesti pole – kus lauldakse šlaagreid ja niimoodi????

- No minge siis Uniiki, see on siit kolmsada meetrit ainult, vat nemad minuarust ainult šlaagreid laulavadki ja tantsijaid ma olen seal näinud ja…

- Ya vas ponyal – juniik. Kõlab hästi. Mis seal süüa pakutakse? Kas mereande on? Merekarpe ja?

- Vaevalt. Aga kanashashlõkk näiteks oli mega……

- Njeeet..njeeeet, ma tahan mereande. Ja mees tahab lambaliha mul. Ta armastab lambaliha!!! Mis te arvate, kas neil on lambaliha????

Eesriie.



Niisiis tähelepanemiseks kõigile, kes Tenerifele kolimiseks palavikuliselt äriideed otsivad. Siit on täienisti puudu ööklubi, mis oleks vaatega ookenile ja mis avataks juba päeval. Kus elavas esituses shlaagrite järgi saaks varakult tantsida ning menüüs oleks mereannid lambalihaga. Ilmselt oleks lööki ka laste mängunurgal. /-/  





VOT TAK

2010-........

/-/ Võtame või kella-kolme-kutid. Kella-kolme-kutid ehk KKK-d võivad olla mis rahvusest iganes, aga nad kõik on esiteks äärmiselt suhtlemisaltid ning teiseks saabunud saarele kellegagi, kes armastab peale rammestavat lõunasööki teha väikese uinaku. Aga nemad mitte. Nemad tahaks peale kosutavat lõunasööki teha hoopis (veel ühe) väikese õlle või olgu siis klaasikese veini ja rääkida. On ka selliseid, kes tahaks kuulata, kuid enamasti soovivad nad siiski ise rääkida. Õnneks. Sest kuulamises on mul nüüd meistersportlase järk ja kuigi mõnigi, sealhulgas mina ise peab mind päris nutikaks selliks, jätan ma alati ja vältimatult arengupeetusega sotsiopaadi mulje, kui võhivõõras inimene teeb jutuotsa lahti küsimusega: “Noh, kuis muidu?”

Kui mõni KKK on avastanud, et Kompass on selliseks süütuks pealelõunaseks ajaviiteks ideaalne paik, siis üldjuhul ei saa me tast lahti enne, kui tal puhkus otsa saab. Tarmukamad neist ei pelga tulla keskpäevase päikese käes ka kaugematest hotellidest, kuid enamasti on KKK-d ikka lähimast ümbruskonnast, tihti ka 2015 kevadeni Kompassile koduks olnud Flamingo Suitese hotellist. Ehk otse meie peade kohalt. Trepist alla ja ongi kohe mõnus. Eredamaid KKK-sid minu mälus oli üks heal järjel vene rahvusest vennike, kelle ma endamisi Ivanuškaks ristisin tema soengu pärast. Kui te ei tea, milline oli Ivanuška soeng, siis otsige mõni vene muinasjuttude raamat välja ja vaadake. Pange nüüd mõttes talle lühikesed püksid jalga, firmamaika selga ja saatke Kompassi, kus ma kaitsetuna ees ootan ja saategi antavad olud. KKK-dega võib olla lõbus või vähem lõbus, mõnega ka igavavõitu, aga no igav ei ole Ivanuškaga küll kunagi. Lõbus küll ka mitte. Kui te just masohhist ei ole. Nimelt on Ivanuškal kinnisidee, et kõige eest, millel on maailmas väärtust, on moel või teisel vaja tänulik olla slaavi hõimudele. Oma igapäevaste jätkuloengute käigus jõudis ta näiteks niikaugele, et sodis ühe poole paberist mingeid krõnkse täis ja ütles, et see on sumerite kiilkiri. Teisele poole ladus ta kirillitsa ehk vene tähestiku ja siis täht-tähe haaval tõestas, et sumerid sunnikud polnud muud kui haledad jäljendajad. Oi kui huvitav. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Vahest tagasi ja jälle edasi. Kolmest viieni.

Ühel ilusal päeval otsustasin ma ta üle kavaldada ja endale vähemalt ühe puhkepäeva organiseerida. Ivanuška-vaba päeva pean ma silmas. Vihjanud nii ümber nurga kui öelnud otse, et ta lihtsalt raiskab ennast siin minu harimise peale, samal ajal kui see saar kogu oma ilus ja saladustes ootab ning et on otse patt, et ta pole praegusel ajal hoopis kuskil mujal kõike seda nautimas. Ja et ma saan aru, et papagoid on mõnevõrra labased temasugusele, aga issand hoia, meil on siin ju ometi ehtsad püramiidid, millede ehitajate kohal lehvib endiselt saladuse loor ja pole teada, kes...

Siinkohal Ivanuška katkestas mind ja ma usun, et haletsus tema pilgus oli ehtne. „Kuidas kes? Slaavlased!“


Kuidas ma siis ise selle peale ei tulnud. /-/