1893 aasta 29. septembril tõmbas kollase lipu masti Santa Cruzi reidil seisnud laev Remo. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus märgistas kollane lipp tähte Q ehk karantiini ja teavitas kõiki, et laev on nakkusohtlik. Tänapäeval on kollase signaallipu tähendus muide täpselt vastupidine – kollase lipuga palutakse sadamavõime pardale, et saada sildumiseks luba. Remol aga oli avastatud koolerasse nakatunuid. Laev oli tulnud Itaaliast (tore paralleel aastaga 2020, mil Saaremaal toimunud võrkpallimatš makaronidega vallandas koroonapuhangu, mille käigus Saaremaa uue hellitusnime sai - koroonasaar), lastiks lisaks itaallastele ka teisi lõunaeurooplastest majanduspõgenikke, kes kõik olid teel uude maailma lootuses inimväärsemale elujärjele.
Nagu kõik katkud ja pandeemiad, oli seegi nuhtlus alguse saanud Aasiast ja suurtest koolera epideemiatest järjekorras juba viies (viimane ehk seitsmes sai läbi alles vähem kui pool sajandit tagasi, olles taas Euroopani välja jõudnud, epitsentriga (SIC!) Itaalias).
Laev suunati reidile Cabo Llanose alla ning igasugused vahetud kontaktid laevaga olid saarerahvale loomulikult õige karmilt ja nuhtluse ähvardusel keelatud. Ilmselt leidus siiski uljaspäid, kes seda keeldu ööpimeduse varjus eirasid ning vähem kui kolm nädalat hiljem – 11. oktoobril möllas taud juba saarel. Vähesed hospidalid, aga ka kirikud ja palvelad kuhjati silmpilkselt haigeid täis ja üle, aga et sinna mahtus vähe, siis enamasti põetati haigestunuid telkidesse rajatud välilaatsarettides. Enam kui 2000 inimest jätsid paari kuu jooksul oma elu – ka San Andresi „uus“ kalmistu kuulsa Playa de la Teresitase ranna lähedal sai rajatud just 1893. aasta koolera ohvrite säilmete matmiseks, lisaks said sinna maetud ka laeval surnud 96 inimest.
Kuigi saarel leiduva (ja vaesele ääremaale kohaselt väikesearvulise) arstkonna tungival pealekäimisel linnavõimud seda otseselt taunisid, ei võtnud katoliku kirik tugevama õigusega manitsusi kuulda ning pealinnas Santa Cruzis korraldati rahvarohkeid protsessioone, mille käigus Püha Frantsiskuse kirikust Kristuse ehk Viletsate Isanda kuju välja toodi, seda ringi tassiti ja ohtralt musitati. Kirikuisad kinnitasid muide takkajärgi tõsimeeli, et just nende aktsioonidega pandi taudile piir.
Kuigi jaanuariks 1894 saadi koolera Tenerifel kontrolli alla, tõi see puhang paariaastase pausi juba kümmekond aastat varem alguse saanud saarte tühjaks voolamise protsessi, mis küll jätkus endise hooga 1895-l aastal, kuni XX sajandi alguseks kõik plagama olid pannud, kes seda soovisid - hinnanguliselt 95% nendest hispaanikeelsesse Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse.