Konkistadoorid ratsutasid ise muidugi hobustel, kaamel tuli mängu siis, kui eurooplased guantšide rajatud põldudel suhkruroogu ja viinamarju kasvatama hakkasid. Kaamel teadagi ei pirtsuta toiduga, saab hakkama palju vähesema joogiveega kui näiteks härjad ning suudab ära kanda koorma, mis kaalub samapalju kui ta ise. Samuti on kaamel hinnatuim loom pahmase tallamisel, kuna ta sõrg on liivasel pinnal püsimiseks lahmakaks loodud, surve seetõttu väiksem ning teri ei lähe niipalju puruks ehk raisku. Adra ees käib samuti vaguralt ja on ülepea väga vagur ja rahulik loomake.
Tenerifel piisas esimesel paaril konkistajärgsel sajandil sellest järelkasvust, mida saarel elutsev populatsioon sigitas ning kaameleid juurde tuua polnud vajadust, pealegi oli hoo sisse saanud orjakaubandus (mille transiidipunktiks Tenerife oli sajandeid) selle poolest mugav, et need koormad lastisid ja lossisid ennast ise. Siis aga saabus aasta 1706, mil Montana Negra vulkaanipurske tagajärjel muutus kasutamiskõlbmatuks sadam Garachicos, mis oli mugavasti peamise põllumajanduspiirkonnaga ühel pool saart ehk põhjakaldal ja see tõi kaasa logistilise õuduka - uus sadam rajati saare teisele kaldale ning nüüd tuli (vahepeal ligi kilomeetri kõrgusele mäeahelikule tõustes) veinivaate või banaanikobaraid sadamasse vedada kaks, aga vahest ka kolm päeva ja soovitavalt ikka laevatäis ehk tuhandeid kaubapalle korraga. Seepärast toodi XVIII sajandi esimesel veerandil Lääne-Aafrikast dromedare ehk ühe küüruga kaameleid tuhandeid lisaks.

XIX lõpus ehitati saare põhjakaldalt sadamasse viiv raudtee (mis tehniliselt oli siiski tramm ja see tramm töötas muide sihipäraselt XX sajandi keskpaigani) ja üle saare tatsavatest kaamelikaravanidest sai hoobilt minevik.

Ratsa- ja künniloomana pidasid nad vastu veel möödunud sajandi keskpaigani, aga need vähesed kõrbelaevad, kes Tenerifele tänaseks alles jäänud, on peamiselt turistidele kuskil platsi peal solgutada.