Kui 1961. aastal alustati surfarite paradiisi El Medanosse hotelli rajamist, ei osanud ärimehed ega arhitekt ilmselt aimata, et tulevikus keelatakse jalgupidi vees olevad hotellid ära. Isegi need, mis on ehitatud enne sellise keelu kehtestamist. Ja et oldagu nii lahked ja lammutatagu ära. Sest kui poliitik enam midagi lubada ei oska või ei saa, siis kukub ta keelama. Teda ei koti, mida arvavad kohalikud (nad arvavad, et mahakiskujate eestköneleja Cristina Narbona võiks hoopis ennast maha kiskuda (võite kolm korda arvata, mis värvi parteist proua Cristina on). Teda ei koti ka sadade nimekate arhitektide protestikirjad, et Marrero loodud hotell pole mitte ainult säilitamist vääriv ehitis, vaid tuleks hoopis funktsionalistliku pärlina kaitse alla ja koguni eeskujuks võtta.

Hetkel paraku tundub, et kohalike ja arhitektide arvamus ei loe ja inimesed on seaduse jaoks, lammutamise otsus on jõus.