Ajaloolises perspektiivis ei saa kanaare ülemäärases pühendumuses koolihariduse omandamisel kahtlemata süüdistada. Ehk küll konkistadooride sabas saartele saabunud nunnad ja mungad kukkusid juba XV sajandil kloostreid rajama (augustiinlased, jesuiidid, dominiiklased jne) ning nende juurde avati muidugi koolid, oli lapse kooli saatmine Tenerifel sajandite vältel pigem erandiks. Põhjused on selged – lisaks vaesusele kimbutas vanemaid hirm, et koolitarkust saanud võsuke põlgab raske põllutöö ära ning kuna koolitatud inimesi vajas Tenerife vähe, siis vägagi tõenäoliselt paneb ta saarelt putku. Mida praktika ka igal sammul tõestas, kuigi aegade jooksul on õnne otsima läinud miljon – peamiselt uude maailma ning väljarändajaid pole ka elementaarse hariduse puudumine takistanud – tenerifènod olid reeglina kirjaoskamatud. Kes ikka kangesti rikkaks tahtis saada, see võis ju näiteks mereröövliks hakata, piraadilaeval ei ole diplomist niiehknaa tolku.
Sooline segregatsioon oli kloostrikoolides enesestmõistetav, poisid hoiti tüdrukutest lahus ning marakratte koolitasid mungad ja plikasid nunnad. Augustiinlaste eestvõttel rajati juba XVIII sajandil La Lagunasse koguni ülikool, (tänase Universidad de La Laguna eelkäija), kus lisaks enesestmõistetavale teoloogiale õpetati ka juurat, filosoofiat ning loodusteadusi, aga selle taset ilmestab kasvõi see fakt, et kohalik aadel saatis oma võsukesed pea eranditult mandri või uue maailma suurkoolidesse (näiteks Hispaania esimese toimiva õhusõiduki ehk kuumaõhupalli konstrueerinud La Orotava võsuke Betancourt sai inseneriks Madridis ja Pariisis tudeerides). Tenerife ei olnud siis veel kuigivõrd populaarne paik (viisakalt öeldes), õppejõudude tase oli äärmiselt nigel, sest professorid eriti ei kibelenud sellele tsivilisatsioonist äralõigatud kolkasse kesk ookeani.
Vaimulike ülemvõim koolihariduse korraldamisel hakkas taanduma alles XX sajandi esimeses pooles ning märkimisväärseim pööre Hispaania hariduselus toimus teise ilmasõja ajal ja järel, kui Franco kogu koolisüsteemi ümber lasi korraldada. Enne WWII oli Hispaanias kirjaoskamatuid muide kolmandik elanikkonnast. Reaalainete osakaal õppekavades kasvas Franco ajal kordades, ühtlasi avati üle Hispaania sadu ametikoole ning see kannapööre hakkas vilju kandma möödunud sajandi viiekümnendate lõpust, kui värskelt küpsetatud inseneride kaader pani aluse nn „Hispaania imele“.