Tõenäoliselt ei ole guantšide ajast saati pudenenud Tenerife põllumehelt lauset à la: „Päikest oli sel aastal na vähevõitu“. Igipõline koll, kes üle Tenerife põllumeeste õla luurab, on veepuudus. Iga viimne kui magevee tilk on arvel ja püütakse hoolega reservuaaridesse ning kogu saar on maapinnal looklevaid torusid täis, mis on asendanud juba põliselanike rajatud ja hiljem muudkui lisandunud kivist laotud või uuristatud kanalid. Permanentses veenappuses nägi üle-eelmisel sajandil oma võimalust brittide firma Hamilton Co, mis 19. saj keskpaigas kõik Tenerife põhjakaldal Los Realejoses tegutseva veekompanii aktsiad kokku ostis, eesmärgiks saada täielik kontroll Gordejuela koskede üle, mis sisuliselt aastaringselt kuivaks ei jäänud ning oma mägedest kokku voolanud mageda vee 50 meetri kõrguselt peamiselt ookeani voolata lasid, mis oli ju selge raiskamine ja kasutamata ressurss.

Kaldakaljudele ehitati 1898 -1903 50 meetri kõrguse korstnaga ning auruga töötav pumbajaam, mis pumpas torudesse vangistatud vee 290 meetri kõrgusel asuvasse reservuaari, kuhu seda mahtus 12 000 kuupmeetrit (50 Kalevi ujula basseinitäit), mille sisust omakorda ligi pool igapäevaselt mööda 12 km pikkuseid akvedukte ümbruskonna banaanikasvatustesse pumbati. Kahjuks ei suutnud põllumehed vee eest maksta loodetud hinda ja sada aastat tagasi ehk 1919 lõpetati söe (ja raha) ahju ajamine ära. Vett pumbatakse põldudele nüüd elektriga, aga Tenerife esimest aurumasinat mälestavad varemed on Los Realejose pildistatuim (ja maalituim) objekt.