1959 aasta veebruaris-märtsis kruiisis Aristoteles Onassis oma sajameetrise laevukese Christinaga Kanaari saartel, võõrustades pardal ühtlasi oma sõpra sir Winston Churchilli (toona 84 aastane), kellel omakorda olid kaasas naine Clementine ja tütar Diana. 20. veebruaril kinnitati otsad Santa Cruzi sadamas ja naised-tütred (Onassis oli sellal abielus Athinaga) kupatati saart avastama, et mehed saaks rahus ahtritekil kaarte mängida nii et viskiklaas kogu aeg mööda lauda ei sõida. Paraku sattusid naised Orotava oru ilust sellisesse vaimustusse, et õhtul laevale naastes teavitasid nad oma kalleid kaasasid, et nood ka lihtsalt peavad seda paradiisi oma silmaga nägema. Söör ja Churchill võid sa olla sada korda, aga kui sul pole sajaprotsendilist kindlust, et sa veel samal õhtul sussid püsti ajad, siis on parem vaadata seda, mida naine sul vaadata käsib. Kõik teavad nii lihtsat asja. Seega järgmisel hommikul tõsteti laeval kaasas olnud ning FIAT 500-st ehitatud kabriolett kaile ja üllatuslikult soostus Churchill sinna sisse istuma, kuigi ta väljendas seejuures veendumust, et see riistapuu on ümber ehitatud muruniidukist. Puerto Cruzis veedeti mitu meeleolukat tundi, söör väljendas kohusetundlikult oma vaimustust ja preemiaks ei sunnitud teda tagasi kulgema „selles plärisevas konservikarbis“, vaid toimetati sadamasse linnapea limusiiniga. Kaks kasti kingituseks saadud Malvaasia veini pagasnikus.

PS nagu päevikutest ja asjaomaste mälestustest nähtub, jättis Sir Churchill taktitundeliselt võõrustajatele mainimata, et tema esimene visiit oleks vabalt võinud toimuda ka paarkümmend aastat varem. Kui Franco poleks Hitlerit nn nelja hamba kohtumisel Hendayes pikalt saatnud kõige tema operatsiooniga Felix (kihutada britid Gibraltarilt välja ja lüüa Vahemeri lukku), oleks koheselt käivitunud Rooseveltiga juba kokku lepitud operatsioon iroonilise nimega Pilgrim (palverändur) ja Nelsonil kunagi pooleli jäänu oleks jänkide abiga kahtlemata edukalt lõpule viidud ehk Kanaari saared Briti krooni alla toodud.