Tenerife enam kui neljasajast vulkaanist lõviosa moodustavad šlakikoonused. Kiht- või kilpvulkaanidest eristab neid lisaks lõõri puudumisele etc muuhulgas see rõõmustav asjaolu, et nad reeglina enam kunagi ei aktiviseeru. Paraku jagub Tenerifele ka vulkaane, mille puhul küsimus „KAS?“ ei ole asjakohane, tuleb hoopis küsida „MILLAL?“. Peamine murelaps ei ole mitte El Teide ise, mis Tenerife kohal kõrgub (kuigi kuulub maailma potentsiaalselt ohtlike ehk nn „punaste vulkaanide“ esikümnesse). Muidugi on El Teide ja õigupoolest kogu Tenerife seismo- ja vulkanoloogide kõige terasema tähelepanu all, kuid hoopis tõenäolisemaks peetakse et sarnaselt viimaste pursetega (mis on enam-vähem regulaarselt toimunud saja aastase intervalliga) võib pahandusi oodata mõnest Teide naabruses asuvast magmakambrist.
Viimati purskas Tenerifel aastal 1909 vulkaan Chinyero, õnneks tänu oma asukohale ülal kaldeeras ja suhteliselt tagasihoidlikule emissioonile suuremat kahju tegemata ning pooleteise nädalaga oli tal toss väljas. Et Tenerife oli siis väga vaene kant, oli saarel fotoaparaate vähe ja ajakonserve sellest sündmusest ainult mõned. 
Chahorra purskas aastal 1798, eruptsioon algas Pico Viejo nõlval (El Teide sõsarvulkaan) 9. juunil ja lõppes sama aasta 8. septembril.
Aastatel 1704 ja 1705 aktiviseerusid Siete Fuentes, Fasnia ja Montaña de Las Arenas ja konkistajärgse Tenerife kõige ebameeldivam purse oli Trevejo või Garachico eruptsioon, mis algas 5. mail 1706, umbes 8 kilomeetrit Garachicost lõunas ning viskoosne laava täitis mõne nädalaga toonase tähtsaima sadama ning kattis pool toonasest pealinnast. Trevejo pani ka Garachico pealinna staatusele punkti, tähtsaimaks linnaks sai La Laguna.
1492 toimunud Boca Cangrejo purse paistis muuhulgas kätte ka mööda seilavale Kolumbusele, kes omaarust oli parajasti teel Indiasse ja selle loodusnähtuse kohusetundlikult ka logiramaatusse kirja lasi panna.