See klõps on tehtud vähem kui aasta peale 2007 aasta ränki metsatulekahjusid männitüvest, millest oli jäänud vaid mustav sammas. 10+ aastat hiljem peab juba tähelepanelikumalt vaatama, et eristada (tihtigi korduvalt) põlenud kanaari männikuid purgatooriumist pääsenuist – loodus on kõikvõimas. Kanaari männi puit on erakordselt tihe, seejuures veel aastaringi vett täis ning vulkaani otsas kasvades omandatud võime ajada tüvevõsusid (eelnenud aastatuhandetel olid põlengud vältimatud tänu aeg-ajalt välja purtsatavale laavale) teeb temast väga sitke selli, keda hariliku põlengu käigus jala pealt juba maha ei põleta. Muide, vahel tuleb seda ette, et meid saaretuuril veinide degusteerimiseks kupatatakse veinimuuseumist üle platsi ühte XVII sajandist pärit ja auväärsele markiile kuulunud elamusse, kus siseõuel ehk patios ootas vaguralt ühe siseakna aknalaual (kanaari kombe kohaselt aastaid, ilmselt ootab siiani) tükike aknaraami nurgast, millal ta õigele kohale tagasi kinnitatakse. Ma olen lõbustanud ennast ja tuuritajaid sellega, et käsutan turisti seljaga enda poole ja poetan selle killu neile pihku ja palun seda juppi nägemata, pelgalt faktuuri ja kaalu põhjal ära arvata, mis materjaliga on tegu. Umbes viiekümnest üks pakub puitu – ülejäänud on veendunud, et tegemist on kiviga.

Tänapäeval läheb mets põlema peamiselt inimeste lollusest, st ikka autoaknast välja nipsutatud koni, tuletegemise keelu ajal või vales kohas grillimisest jne – kuni tahtliku süütamiseni välja. 2007 aasta Gran Canaria hiigelpõlengu päästis näiteks valla metsavaht, kes tahtis niimoodi tõmmata tähelepanu oma väikesele palgale. (Ta andis ennast ise üles ja seepärast pääses terendanud 16 aasta asemel kinnimajas kõigest kaheksa ja poolega). Eriti totter lugu pärineb La Palmalt, kus üks saksa turist käis põõsa taga pätsi punumas ja pidas äratarvitatud tualettpaberit nii suureks keskkonnariskiks, et otsustas selle ära põletada. Tulemus paistis kosmosesse ära.
Herkki Haldre räägib raadios 2023 metsapõlengust, kuula siit.