Ma mäletan lapsepõlvest seda õhinat, millega maal elavate sugulaste lapsed kippusid trammiga sõitma. Mis Kadriorus kasvanud nagamannile tegi omajagu nalja. Ühe enam-vähem omavanuse kohaliku käest, kelle lapsepõlv möödus kõrvetava päikese all ühes külakeses Tenerife kaguosa barrancode (jäärakute) vahel, sain ma teada, et neil oli täpselt sama lugu – Santa Cruzi ihati omal ajal justnimelt selleks, et saaks trammiga sõita. Tallinna ja Santa Cruzi trammide ajaloo vahel on aga paar fundemantaalset erinevust. Lasnamäelt Koplisse logistades jaguneb vähem kui poolesaja meetrine kõrguste vahe paariteistkümne kilomeetri peale, aga Santa Cruzis tuleb tõusumeetreid sama trassi peale juba kümme korda rohkem ehk üle viiesaja. Seega jäi neil hoburaudtee rajamine vahele – selliseid suksusid pole olemas, kes vaguni koos rahvaga mäkke veaksid. Teine suur erinevus on, et Tenerife trammi sünni juures mängis suurt rolli vajadus sadamast kaupu linna vedada just trammiga – eelmise sajandi esimesel poolel olid kaubatrammid tavalised. Trammid panid Tenerifel käima belglased, kes asutasid peale kontsessioonilepingu sõlmimist aastal 1899 trammi käitamiseks ja elektriga varustamiseks aktsiaseltsi (15 000 aktsiat à 100 BEF) ning ehitasid La Lagunasse elektrijaama, panid maha rööpad ning riputasid üles kontaktliinid St. Cruzi sadamast kuni La Laguna ehk vana pealinnani (elektrijaamast on tänaseks ainult korsten alles). Belgia firmalt ACEC de Charleroi telliti 12 erekollast vagunit reisijate veoks ning 16 sõjaväehalli kaubavagunit ja 1901 aprillikuus tehti pidulik esmasõit. Rööbaste mahapanek ja kontaktliini ehitamine aga jätkus, kuni 1904 avati ühendus ka Tacorontega ja sellega sai trammivõrk valmis. 1927 müüsid belglased oma aktsiad kohalikele, kuna tasuvus jättis soovida. Järgmine suur muudatus toimus aastal 1959, kui Tacoronte liin kinni pandi ja asendati bussidega.

Tänapäevased ultramoodsad trammid, mis La Laguna ja Santa Cruzi vahet tuhisevad, on tehtud Hispaanias – nagu ka need, mis tallinnlasi tasuta veavad.