XIX sajandi lõpus jõudsid sünteetiliste värvide tootjad manufaktuuride vajadustele järele, pigmentide hind kukkus kivina ja koos sellega paraku karmiini väärtus, mille tootmiseks cochinilla-sitikate kasvatamine juba sajandi keskpaigast tenerifènode nina majanduslikult vee peal oli hoidnud. Olukord lahenes aga silmpilkselt tänu võõramaalastele – Tenerifel meil juba lossi ehitamisega seoses jutuks olnud vene-juudi-inglise härra Wolfsonile ja Gran Canarial Swanston & Co teenistuses olnud härra Blissele, kes 19. sajandi viimasel kümnendil põldudelt viigikaktused välja lasid juurida ning tomatid (ja edaspidi ka banaanid) asemele istutada lasid. Eesmärgiks kasvatada ja vedada Euroopasse (peamiselt Ühendkuningriiki, kogu ekspordist vähemalt 2/3) nn talvist tomatit. Parimatel aegadel on tomateid müüdud aasta kohta tänasest koguni 6 korda rohkem: 300 000 t tonni vs ca 50 000. Põhjuseid on mitmeid – kui permanentses veenappuses tuleb valida, kas anda vett turismitööstusele või põllumajandusele, siis voolab see sinna, kus liiter rohkem toodab ehk hotelli basseini, lisaks on jalule tõusnud kõvad konkurendid Iisrael, Maroko, Ladina-Ameerika jne.