Tänapäeval uhab Los Cristianosest pealinna Santa Cruzi ca 45 minutiga. Kui pole ummikut mõistagi. Üks Chimiche külakesest (mis asub Tenerife lõuna lennujaamast Teide poole üles mäkke mõniteist kilomeetrit) pärit kohalik proua rääkis mulle, kuidas tema plikapõlves, mis jääb seitsmekümnendasse, oli St Cruzis käik suursündmus, mis vältas mitu päeva. Vana ja ülal mägedes looklev tee on esiteks oma paarkümmend kilomeetrit pikem – just tänu sellele barrancode ehk kuristike vahel looklemisele, teiseks polnud peaaegu kellelgi külarahvast oma autot, sest Hispaania ime ehk äkiline majanduskasv koos elatustaseme märgatava tõusuga jõudis Kanaaridele mandrist kümmekond aastat hiljem, seega liigeldi bussidega, mis peatusid igas külakeses. 70-t kilomeetrit pealinnani nühkis bussilogu kuni 6 tundi. Ja teist samapalju tagasi. Kooli alguse vihikute, seelikuriide ja tutipaela ostmine võtab ju ka omajagu aega, pange see sinna veel otsa, seega tõepoolest ühe päevaga ei mängi kuidagi välja - vahepeal tuli linnasugulaste või –tuttavate juures magamas käia. Sellesama Hispaania ime üheks nurgakiviks olid mastaapsed riiklikud tellimused, mille käigus hakati ka Tenerifel ookeanikaldale kiirteed ehitama, mis toona oli tegelikult tee eikuhugi, sest massiturismi, lõuna lennujaama ja Costa Adeje turismiplahvatuseni oli veel omajagu aega. Kõigepealt loodi pealinnaga kiirühendus Candelariani, et linnarahval oleks mugavam saare kaitsepühakut Candelaria neitsit tervitamas käia, seitsmekümnendatel ehitati teed edasi lõuna poole ja 1978, kui Güimaris oli mäe sisse tunnelite jaoks kaks auku uuristatud, jõudis tee lõuna lennujaamani, mille vilgas ehitus käis. Aronasse sai kiirteed mööda alles üheksakümnendate alguses ja Adejesse aastal 2001. Kui mina Tenerifele kolisin 2008, siis lubati, et ümber saare saab kiirteed mööda kimada alates 2010-st aastast. Tegelikult avati Santiago del Teide lõik alles 2015 ja sellest aastast peale lubatakse läbimurre põhjakaldale avada järgmisel aastal. Igal aastal järgmisel aastal.

Veel pajatas kohalik proua, kuidas juhtumisi oli nende majapidamine esimene kogu küla peale, kus kemmerg ehitati majja sisse, küll veel mitte vesiloputusega. Juhtus see möödunud sajandi seitsmekümnendatel ja selline roppus vapustas Chimiche vanemat rahvast omajagu, aga see on juba üks teine jutt.